Küülik, hostad ja augud

 No ja eile õhtul saidki küülikud hakkama - kaevasid uru aia alt läbi otse minu hostapeenrasse. Õnneks pööses putku vaid üks. Üritasime teda tagasi puuri saada aga no selle loomaga võidu joosta ... halllooo! ... ei ole eriti tark ja mõtekas tegevus. Panin teised loomad kinni, kaapisin kinnivajunud urukäigu jälle lahti (ise kukkusin sisse ja trampisin kinni, kui küülikul sabas käisin) ja jätsingi ta ööseks õue. Hommikul vara teda veel nägin korra tagaaias ringi silkamas aga kui vaatama läksin, istus paharet süütu näoga juba puuri sees.
Illustreeriv pilt kah sellest august, mida ma varem muttide omaks arvasin. Aed on umbes 50 cm maasse kaevatud , lisaks suuremad raskemad kivid seal ümber. Aga neid kaevur-Matisid see ei häiri, tulevad veel sügavamalt.
Puure vaja juurde teha, hostasid vaja mujale istutada. Õnneks sealsamas hostade jaoks üks hea varjukas paik. Pime, muru seal nagunii ei kasva. Panen hostad sinna, toon kooremultshi peale. Muidu vaatan igal kevadel seda liivakasti ümbrust - porine ja jube. Siis on multsh vähemalt.

Mina kui ehitaja ...

... olen see kõige viletsamat sorti. Mis muidugi ei keela mul rõõmsalt ehitamast.

Ja see on huvitav.

Hostade rivi üritab mu ehitusvigu vapralt varjata.
Hmmmm lilleriiul. Aga no ise tehtud - hästi tehtud.

Ettevalmistuste kõige tähtsam osa ehk aed

Sa jeerum, sa jeerum! Sügis läheneb, aeg tiksub ja mina, vabaduse ja mugavuse laps, pean end varsti jälle tööle asutama. Enne ei saa muidugi kuskile minna, kui Pesamuna on oma elumuutustega leppinud ja rõõmsalt lasteaias hakkama saab. Esimesed neli päeva, mis kestsid hommiku poole üheksast päeva poole kaheteistkümneni, on sooritatud ja kukkusid päris hästi välja.
Kui inimene on välja kuulutanud, et kohvikutepäeval ka ilutaimi müüakse ja aeda näidatakse, tuleb ikkagi tubli olla ja rohimine päevakavva võtta. Laps lasteaias andis mulle nii mõnegi vaba tunni ja selle kulutasin aias.
Esimesena võtsin käsile tiikide vahelise tee ja selle lõpetamiseks kulus kaks minu lühikest aiatööpäeva.
Teiseks muidugi hull rohimine aga töö kiidab tegijat ja rohitud peenar on ikka rohitud peenar - ilus, noh!
Muidugi, minu aiastiili viljeledes tekib küsimus, et mida see mõiste - rohimine- täpselt tähendab. Aga minu aed peab looduslähedane välja nägema, nii et pole hullu, kui kuskil laamendab orashein või mõni ilutaim läheb invasiivseks kätte ära.
Järgmisel fotol on sillatee ka teiselt poolt vaadatuna.

Rohimine (mõiste seletamine Lillekasvataja moodi) - tegevus, mille käigus eemaldatakse umbrohud nende taimede ümbert, mis veel väikesed on ja ise hakkama ei saa. Märksõna - ise. Seletav näide: suurte hostade ümbert pole rohida vaja, ise rohivad.

 

Nii mõnigi taim jagas lahkelt pojakesi potti panna. Kasutasin taimede eksponeerimiseks õuel olevat vana vanni. Nägi päris tore välja-

Teised, suuremad taimed sokutasin puu alla vilusse.

Taimede müügist minu kohvikupäeval. Müüsin ikka küll. Ja sain hindamatu müügikogemuse, et milliseid taimi inimesed otsivad, mida mitte. On inimesi, kes teavad väga täpselt, et mida nad soovivad. Tulevad õue ja vuristavad soovinimekirja ette. On inimesi, kes käivad aia läbi ja näitavad näpuga, palun seda ja seda. On inimesi, kes tulevad minu pisikese "poeleti" juurde, laidavad kõik taimed maha, sest üks on invasiivne ja teisel liiga väike õis, kolmas meeldib ülearu putukatele ja neljas ei ela tema aias mitte. Jutu lõpetuseks korjab süle potte täis - mul on neid kõiki vaja! Ohh aednikud, ma armastan teid! Küll te olete toredad!

Ettevalmistuste järg ehk iluvidinad ja suunanäitajad maa peal ja taevas

Et meie õue peal ka lipp lehviks, no sellest on kah mõeldud nii mõnedki aastad. Seekord oli aga materjal omast käest ja see talv korda tehtud kuusehekist sai valitud  üks ilus sirge tüvi nüüd lipumastiks. Asukoha üle sai muidugi natuke vaieldud. Mees ütles umbes 10 aastat tagasi, et vot lipumast tuleb sinna juurviljapeenra kõrvale. No mina jälle, et kuhu-kuhu? On ikka idee! Kesse paneb lipu kaalikate vahele lehvima? Aga lipumasti ei tehtud ja rahu oli maa peal. Nüüd tuli mees, et paneme lipumasti meie mäe otsa, et siis on kaugelt näha. No mina selle peale, et no mida veel! Lipp peab õue peal olema! Ma olin ju selle aja peale juba ära harjunud tolle ideega, et lipumast seal kahe põhimõtteliselt ikkagi ogoroodina vahel on. Kaalikaid seal küll pole, küll on aga naerid, sparglid ja päevaliiliad. #EV100teraviljapeenar on kah. Ja laste palliplats ja mängumaja. Paremat kohta meil aias lipu jaoks polekski!
Aamen selle peale.
Mäe otsas käib vahest koer istumas, vahib sealt kõrgelt rebaseid ja vahest jooksevad lapsed seal edasi-tagasi suure kisaga, jalad porised ja näod marjamahlast punased. Selle peale tõmbaks pigem Jolly Rogeri masti, ausalt öelda. Aga me oleme ikkagi korralikud ka vahest ja meil on aated ja põhimõtted.
Teine suur töö oli siltide, suunaviitade ja liiklusmärkide maalimine. Mõtled küll, et mis seal siis ikka on, et kaua see vabas stiilis värvimine aega võtab. Aga no täitsa võtab, kuigi sai mitmekesi tehtud.

 Ja natuke vanu maale puuriida peale ritta meeleolu loomiseks.

Ja vaibanäituse püsti panek. Selleks sai veel üks varikatus püsti pandud, mille all laotasin redelile oma vaibad ja vana ait pakkus kah sobilikku näituse pinda. Natuke oli küll hirm naha vahel, et äkki tuleb mõnda hullemat paduvihmahoogu ja siis rikun oma vaibad ära. Aga ilmataat hoidis meid ja kinkis kohviku tarvis imeilusa ilma.

Ettevalmistused kohvikute päevaks 1. osa ehk personaalne teraapiaruum.

Kodukohviku korraldamise unistus oli meil juba ammu. Mõte tekkis ülemöödunud aastal. Möödunud aastal isegi jõudsime ideed teistele külainimestele lekitada aga pidevate vihmade tõttu jäi ikkagi ära. See aasta saime asja tehtud ja jäime rahule. Ühine otsus - kindlasti teeme järgmine aasta jälle. Peale meie kohviku oli tänavu veel kaks kohvikut, tegus seppade ja kultuuriprogrammiga külamaja ja tubli hobune, kes kaarikus rahvast sõidutas.
Ürituse ajal ei tulnud mulle meelde mitte üht pilti teha. Mõned siiski sai tehtud ENNE ja mõned PÄRAST. Tänu nendele saan ka natuke muljetada ja alustame ettevalmistustest.
Oi seda mäsu ja mässamist! Meil algasid ettevalmistused juba 2 nädalat varem. Oli vaja luua mõned teatud olmetingimused ja iluvigurid, milleta inimene end mitte hästi ei tunne. Võtame või kasvõi sellise lihtsa asja nagu see hea koht (nagu mu vanaema ütles) või metsapeatuse koht või koht, kuhu kuningas jala käib. Euroopa uhkemates sisustusajakirjades vahest ikka on imetletud läikivaid lumivalgeid vannitoa sisustusi, jälgigem, kuidas luuakse valmis eht- maalähedane personaalne teraapia ruum.

Kõigepealt siis mees kaevas, kolkis ja madistas ja valmis sai taoline kitsamat sorti puumaja. Sees on saepuruplaadist vooder, peal laudadest  vooderdis.
Uks ette on puhas taaskasutus. Ei mina tea, kust see vana klaasist aknaga uks meile kuuri alla sai. Kole oli ta, tolmune ja altservast ikka üsna kannatada saanud. Lapsed said ukse puhtaks rookimise töö enda kanda ja pole midagi öelda, väga tublid oldi ja madistati hoolega ukse kallal.

Uks sai värvitud ja kohale paigutatud. Klaasukse läbipaistvust pole karta, kauneim pitskardin mu riidekirstust (äkeste Köögikata sokutas selle ükskord mulle?) teeb tööd korralikult. Varjab ja ilutseb.

Kala sai sinna maalitud mõeldes ühele konkreetsele aiablogijale, samas sai puumaja omale veel kaks uut nime: Kalamaja 16 ehk Kuldkalade viimane peatuspaik. See viimane on küll rohkem sümboolselt. No ühesõnaga - luulelendu see maja igal juhul tiivustab.

Lisaks küünlaalusega peeglile on seal ka õmmeldud kott ajakirjade ja mõne raamatuga. Noh, et kui tekib vajadus midagi lugeda näiteks. Küünlaalusega peegel on otse loomulikult ennustamiseks või vaimude väljakutsumiseks.
PS.: selle maja tegelikku otstarvet tõenäoliselt tuleks teadlastel veel uurida aga personaalse teraapiaruumi nime on ta auga ära teeninud. Meie külalistele eilsel kohvikupäeval mõjus ta küll väga õnnelikuks tegevalt - kõik olid väga naerused, kui sealt tulid.
Jajah. Rohkem huumorit ja ilu meie igapäeva, lugupeetud kaaskannatajad!

Kivikujud

Ilmad mängivad meiega mingisugust ninaprilli. Kord tuiskab lund ja puhub jäine tuul ja teine hetk särab päike ja linnud laulavad kui äratuskell läbi kinnise akna unisesse tuppa.
Seetõttu aiatööd eriti teha ei jõua, rohkem ikka niisama hulkuda-jõlkuda mööda aeda. Aga see on ka tore tegevus.
Ja muidugi vaatan kogu aeg kriitilise pilguga ringi, et ai, pagan, kõik on rohimata. Aga mingi hetk selles see aasta jao pärast antavas päikeses vaatasin, et sa näe, mulle täitsa meeldib mu aed ka sellisena. Igasugu vigureid on reas. Näiteks see kilpkonn tiigi juures:

Ja aialatern:

Ja lihtsalt müürijupid ja kivistise kivid:

Jalgrajad, mis nagu kuskile ei viigi.
Aga tegelikult viivad. Seal on Pesamuna salakoht, kus temagi miskit ehitamas käib.

No ja lossist parem ärme räägimegi.

Siililegi selge, et see on lahe vigur.

Mis me see aasta meisterdame?

Sõida tasa üle silla ...

Tiigi viimistlus läheb üsna aeglaselt. Kord peab kive juurde tooma, kord pole lihtsalt aega, kord ilm pole suurem asi, et õues toimetada.
Aga tasapisi asi ikka edeneb.

Veetase on uues tiigis praegu hästi madal aga see on sihilikult nii. Muidu ei saa ju kive paigutada.

Keskele on vaja veel kaks suuremat kivi tuua. Ise ma neid kolakaid tuua ei jaksa - vaatan ootavalt tugevamate poole.

Võhma Juurikal käidud. Mis saab edasi?

Ma olen viimasel ajal kehva blogija. Fotokas oli mul küll kotis aga Võhmas ei võtnud ma seda kordagi kotist. Isegi telefoniga ei teinud ühtki klõpsu. Pildistada oleks olnud küll ja küll. Ma kahtlustan, et Võhma taimelaadad on kujunemas vabariigi parimaiks vist üldse. Noooh, kui norida, siis saia ja kommi ja lastele laadavigurite müüjaid ei olnud. Aga seal on rong ja jäneste loomaaed ja see on ka eriliselt tore tegelikult. Samas ei saa mina ju rahulikult taimepakkujate valikut üle vaadata, kui mu pisikesel kaaslasel pole miskit põnevat uurida või maitsvat limpsida.

Mingi hetk selgus, et mul justkui nagu polegi vaja süveneda sellesse, et mida taimemüüjad pakuvad ... aalujate rohevahetus käis nii suure hoo ja metsikusega + tellitud mudru Mildalt ja Järvseljalt, et mul sai auto pagasiruum paksult rohelist kraami täis ilma, et oleks rahakotti taskust välja võtnudki. Ja kui ma alguses kõigile jorisesin, et vilets laat, keegi ei müü mulle ei saia ega kommi, supsasid mulle pihku pirnitädi pirnid, Futulandia meepurk ja teekannu maalingute eest priske kommikarp. No ei lasta inimesel rahulikult viriseda mitte. Aga nii toredas seltskonnas, nagu on seda aalujad, pole ka tuju õigeks virisemiseks. Nii vahvad ja toredad inimesed on need aalujad. Nii tore oli kohtuda. Loodame, et Võhma Juurikas siiski ei tähista veel suve lõppu ja kohtume veel suviselt vabas õhus ka.

Pean tunnistama, et tõenäoliselt kuulub KÕIGE AHNEMA AALUJA tiitel mulle. Kui koju sain, kirjutasin kohe kogu oma kraami üles ja sain 30 erinevat taksonit. Osa neist siin laua peal:

NIMEKIRI:

1. Kollaseleheline leeder. Sambucus Racemosa. Shutterland Gold seemik. Tõenäoliselt talvitub mul kuskil peenras ja kevadel kolime heinamaa peale st oma nn parki
2. Farreri kuldjuur. 
3. Alpi magun. Papaver Alpinum. valgeõieline
4. pruun raunjalg. Asplenium Trichomanes.
5. Harilik elupuu. Thuja filiformis. Kõrgust kuni 2 meetrit. Praegu peenrasse, hiljem heinamaale
6. rindeline sibul. Istutasin Hoganase peenra nn sibulate ja murulaukude osakonda roos Alberti lähedal
7. Lagodehhi pojengi seemned. 
8. Teeny Weeny Bikini hosta. Väikeste hostade juurde
9. valgeõieline metssalvei Shneehügel
10. nn roospojeng nimetu
11. hosta Lakeside Paisley Print. Juba istutatud uue tiigi serva peale
12. siberi iiris Hubbard. Uue tiigi serval punaseõielise nimetu bergeenia külje all
13. ruljas helmikpööris. Heuchera Cylindrica. Mingi imelik maasikas oli tal ka potis kaasas. Mõlemad praegu tiigiservas koos Lakeside Pisley Prindiga
14. Bergeenia Bach. Punaseõielise nimetu bergeenia teisel pool
15. roosa jumikas Rohenäpult. Mäe otsa, seal kirjuvärviliste jumikate koht.
16. ahtalehine sininokk
17. hosta Invincible. Uue tiigi servas
18. süstjalehine hosta. Tiigi servas, kilpkonna kõrval
19. valgeõieline karpaadi kellukas
20. Sorbus Aucuparia Josep Rock ehk kollasemammuline pihlakas. Heinamaale
21. roog-sinihelmikas Windspiel. tiigi serv
22. kuningosmunde 1
23. kuningosmunde 2
24. Meconopsise seemned
25. valge martagon
26. Bright Diamond. liilia Rohenäpult
27. allium Spider. Tiigi serv Invincible selja taga
28. Botaniche Krokussen. Tommassianus Roseus. Roosa krookus ühesõnaga
29. Crusanthus Prins Claus
30. Trompetnartsiss Elka, valgeõielised

Osa jõudsin juba esimesel õhtul maha istutada. Ikka uue tiigi serva, ei saa sealt praegu üle ega ümber - lemmik koht. Suht palju vaba peenrapinda seal ju ka.

Küll see hosta Invincible on ikka ilus! Ilusad rohelised läikivad lehed ja tema taga paistab esialgu imepeenike roog-sinihelmikas Windspiel. Tiikide kallastel on ikka ilus, kui on palju erinevaid - piitspeenikesi ja laiu latakaid, krobelisi või siledaid, sügavalt lõhistunud või "piinlikult triigitud" - rohelisi lehti.

Ja vaade teiselt poolt:

Uus tiik tundub praegu jube sügav. Eriti kui vana tiigiga võrrelda aga see on puha kive täis vajunud. Kivide vahel on taimed ja muda, nii et vaba vett tundub olema maksimaalselt pool meetrit. Tegelikult on ta tunduvalt sügavam aga loodus on teinud oma töö ja nagu ikka - ta teeb seda hästi.
Kui uus tiik ka kividega kaetud saab, peaks juba silmale meeldiv vaade avanema. Ka praegune vaade meeldib päris hästi, kiledest tuleb lihtsalt mööda vaadata. Taimi see aasta sisse ei istuta, pole ju muda, kuhu istutada. Nii palju, et kanada vesikatku elodea canadensis topin küll sinna-tänna kivide vahele. Ta on hea taim, aitab muda luua.

Tegelikult ...

... ei tehta tiike niimoodi, et kõigepealt ümbritsev haljastus ja alles siis tiik sinna keskele.

Aga minul kukkus küll nüüd niimoodi välja:

Kevadel kaevasin küll kõik need taimed välja, mis võivad segama hakata aga tõenäoliselt saan veel natuke taimetõstmist teha.

Õige tunne ehk lugu sellest, et suvi pole veel läbi.

Meie mail on tasakesi maad võtnud sügisene uimasus. Noh, teate küll: keedame moosi, kolime toataimi tuppa ja keerutame toas villaseid lõngu ja värvipintsleid. Kui vähe ilusamad ilmad ongi, käime lihtsalt jalutamas. Aias sonkida ju võiks, ei lõpe seal töö kunagi aga tänavusuvised vihmavirilad ilmad on aia- paueri ja rohimisetarmukuse justkui ära nullinud. Tassisime isegi aiatoolid-laua sellise koha peale, kus kõige mõnusam sügispäikese käes peesitada ja niisama vahtida. Ei mingit tööd ega aiarapsimist!

Aga no tähtsamate tööde tarvis ikka koguneme ja teeme ära. Ei saa ju pirne puusse ega toapalmikest õue külmetama jätta. Päikese käes on see ju isegi väga mõnus.

Pesamuna lemmiktegevus. Kivid , liiv ja taimeke potti. Kahekesi on töö hulka lõbusam.

Mõtlesin küll kogu aeg, et äkki september kingib ilusaid sooje ilmu, et saaks aia korralikult rohides üle käia aga no ei viitsi, ei viitsi kohe üldse. Toas kangastelgede taga on palju põnevam.

Täna hommikul algas aga päev kuidagi teisiti. Kuidagi hoopis teistmoodi.
Sattusin üksipäini hommikul kell seitse aeda ja nägin vist maailma kõige ilusamat päikesetõusu, mida mu silmad üldse on vist kunagi näinud. No lausa kuldne oli mu heinamaa ...

Päike piilus ka aeda  ...

... ja valgustas mu hortensiat nii eriliselt.

 No ja siis jäigi miski hinge närima.
Näris, näris ja paningi kummikud jalga ja ronisin pooleliolevasse tiigiauku. Lapsed tulid kõik kambaga appi viimast kivisodi ära transportima, kilesid ja pehmendust laotama ja otse loomulikult vett tiigiauku laskma.

Nii et ei saa miskit öelda, et ei taha või et ei viitsi ... tuleb õige tunne peale ja olengi jälle käpakil mudaaugus, tassin kive ja kaevan maad. Umbrohu sonkimisest rääkimata.
Pesamuna sattus hoogu, pritsis meid kõiki märjaks nagu kaltsusid, omal hirmus naljakas. Vahepeal ei pääsenudki tiigi ligi, pisike paharet oli hirmus osav sihtima.

Hirmus suure töö saime tehtud küll. Kahjuks päris valmis veel ei saanud. Kive jäi puudu.