laupäev, 10. september 2016

Õige tunne ehk lugu sellest, et suvi pole veel läbi.


Meie mail on tasakesi maad võtnud sügisene uimasus. Noh, teate küll: keedame moosi, kolime toataimi tuppa ja keerutame toas villaseid lõngu ja värvipintsleid. Kui vähe ilusamad ilmad ongi, käime lihtsalt jalutamas. Aias sonkida ju võiks, ei lõpe seal töö kunagi aga tänavusuvised vihmavirilad ilmad on aia- paueri ja rohimisetarmukuse justkui ära nullinud. Tassisime isegi aiatoolid-laua sellise koha peale, kus kõige mõnusam sügispäikese käes peesitada ja niisama vahtida. Ei mingit tööd ega aiarapsimist!
Aga no tähtsamate tööde tarvis ikka koguneme ja teeme ära. Ei saa ju pirne puusse ega toapalmikest õue külmetama jätta. Päikese käes on see ju isegi väga mõnus.


Pesamuna lemmiktegevus. Kivid , liiv ja taimeke potti. Kahekesi on töö hulka lõbusam.


Mõtlesin küll kogu aeg, et äkki september kingib ilusaid sooje ilmu, et saaks aia korralikult rohides üle käia aga no ei viitsi, ei viitsi kohe üldse. Toas kangastelgede taga on palju põnevam.

Täna hommikul algas aga päev kuidagi teisiti. Kuidagi hoopis teistmoodi.
Sattusin üksipäini hommikul kell seitse aeda ja nägin vist maailma kõige ilusamat päikesetõusu, mida mu silmad üldse on vist kunagi näinud. No lausa kuldne oli mu heinamaa ...




Päike piilus ka aeda  ...


... ja valgustas mu hortensiat nii eriliselt.


 No ja siis jäigi miski hinge närima.
Näris, näris ja paningi kummikud jalga ja ronisin pooleliolevasse tiigiauku. Lapsed tulid kõik kambaga appi viimast kivisodi ära transportima, kilesid ja pehmendust laotama ja otse loomulikult vett tiigiauku laskma.


Nii et ei saa miskit öelda, et ei taha või et ei viitsi ... tuleb õige tunne peale ja olengi jälle käpakil mudaaugus, tassin kive ja kaevan maad. Umbrohu sonkimisest rääkimata.
Pesamuna sattus hoogu, pritsis meid kõiki märjaks nagu kaltsusid, omal hirmus naljakas. Vahepeal ei pääsenudki tiigi ligi, pisike paharet oli hirmus osav sihtima.


Hirmus suure töö saime tehtud küll. Kahjuks päris valmis veel ei saanud. Kive jäi puudu.

7 kommentaari:

Milda ütles ...

Blogi järgi ongi see kõige pisem kõige virgem, küll istutab ja kastab. Kasvab üks tõsine aiainimene. Veesilm tuleb vinge ja nende aiatoimetustega on mul ka nii, et vaim peab peale tulema, poolvägisi ei õnnestu miski

mustkaaren ütles ...

See kuldne udu on tõesti muinasjutuline.
Tiigi tegemine peabki lõbus olema. Muidu hakkab poole peal kylm ;)

MUHEDIK ütles ...

Kõiki töid peab lustiga tegema, nii nagu väikesed lapsed. Ja selleks tulebki vahepeal puhkust võtta ja pausi pidada.
Sügisene valgus ja päikesetõus ongi alati ilusad.

Futu ütles ...

Eks see aiategemine olegi ju kah justkui mingitlaadi mäng. Sina teed ühe käigu, aed reageerib sellest lähtudes tehes omapoolseid muudatusi kasvamise, laiumise ja kõrgumise osas.
Imelised udupildid.:)

Ise Hakanud Lillekasvataja ütles ...

Imelised udupildid jah. Nendega peaks vist lausa mingist konkursist osa võtma.
Suuremad olid ka ikka abiks aga tõsi ta on- väike on mul eriline memmekas. Kõik mis mina ees, teeb tema järgi.

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Kui hommik nii kaunilt algab, siis pole ju ime, et mängulust peale tuleb :)

Tsiil ütles ...

te olete sarnased, mõlemad valmis lustima :)