Muudkui kosuvad :)

Igavene lahe on ikka nende küülikutega mässata. Suuremad pojad on juba üsna oma mamma mõõtu. Mamma ise on aga raske sülle võtta, ilusasti on kosunud.

Meie "tõutäkk" Joosu tahab kah hirmsasti õue hüppama aga kahjuks peab ta veidi toaarestis olema.

Viimane kord tuli üle aia ja patseeris mööda vabadust ringi. Õnneks läks nii, et koer see hetk vabadusse ei pääsenud ja saime põgeniku ikka kätte. Nüüd ei saa teda enne välja lasta kui aed on kõrgemaks ehitatud.

Jõulukaunistused meite moodu.

Kirju kõrvits on puudu ... ja triibuline kass. Need tuleb siis juurde mõelda.

Tasapisi ...

 ... läheb elu meie aias ikka edasi. Kiire on. Palju on kohustusi. Ja suvekuumus välistas üldse igasuguse aias tegutsemise. Nüüd siis lihtsalt korjan kõrsi ja varsi ja lötsi vajunud hostalehti. Mõtlesin küll, et paneks blogi kinni - no ei tule aia juttu ju. Aga täna hommikul tabasin end mõttelt, et ei saa kinni panna. Järgmine aasta jälle kevad. Aed peab edasi töötama. Jänksidele peab porgandit külvama. Loomapeeti ja muid imevidinaid.

Kahjuks ei ole see loomapidamine kõige lihtsam tegevus. Vahepeal saime mingi haiguse kah kuskilt kätte. Täiskasvanuil polnud midagi viga aga pisikesed jäid vist kõik haigeks. Kolm pisikest läks looja karja. Kurb. Eriti selle viimase pärast, sest siis jõudsin juba ravimiga kohale aga haigus oli juba mingit paratamatut kahju jõudnud teha. Najahh ... loomapidaja nukker saatus. Aga meil läks vist tegelikult hästi, et mingi hull viirus ei olnud. Loomaarst ütles, et iial ei või teada, jänes ei näitavat enne tõbesid välja kui juba hilja. Ja need tõved on kah kõik ühtemoodi. Ainult lahkamisega saadavat teada, et kas oligi hull surmatõbi või oli tobuke lihtsalt liigsest kapsast gaase täis. Või suutis sisse süüa mingi inimsilmale nähtamatu hallituse.
Nojah, jõudu tööle kõik loomapidajad!
Mul nüüd kapp täis igasugu jäneste esmaabi ja puuride desinfitseerimise vahendeid. Loomapidamine on ikka raske töö.

Aga need kes alles jäid, kosuvad jõudsalt. Keksutavad ja möllavad. Söövad nagu segased. Igaühel oma iseloom ja kombed.

No seda ma mõtlen -  kahju, et loomapeeti ei külvanud. Praegu annab ju otsida, et mis rohelist kraami veel kuskilt saaks. Põhiliselt on nad juba kuiva heina, graanulite, õunte ja porgandite peal. Kaerahelvest saavad kah. Aga värske roheline on populaarne. Uitan iga õhtu mööda põldu ja otsin piimanõgeseid ja valget ristikut. Need on ainsad, mis veel söödava välimusega on.

Nendega on ikka väga äge toimetada. Päev otsa vahiks neid - et mida teevad ja kuidas tegutsevad.

Heh. No see asi ka veel aia teemadel, et ei või iial teada, mis taim sul seal kord väärtustaim on ja suured kasud sisse toob. Kunagi ammu, kui mul see seemnast taime kasvatamise vaim peal oli, külvasin ka kolm mingisugust poest ostetud õunaseemet. Mees ütles, et see aasta nad olla isegi õitsenud aga vilja küll ei olnud. See-eest selgus nende kasu nüüd - sügisel. Huvitaval kombel hoiavad nad lehti kauem küljes kui teised puud. Jänksidele aga õunapuulehed maitsevad väga. Ja puukesed on täitsa suured, neid mul siin jagub ilulõikuda terve talve - oksi loomadele järada.

Mina kui ehitaja ...

... olen see kõige viletsamat sorti. Mis muidugi ei keela mul rõõmsalt ehitamast.

Ja see on huvitav.

Hostade rivi üritab mu ehitusvigu vapralt varjata.
Hmmmm lilleriiul. Aga no ise tehtud - hästi tehtud.

Pisike pilk aeda

MInu aed sai küll selle põuaga korralikult pihta. Iluaed näeb välja nagu ... oktoobrikuu-aed. Lõikan kõrsi ja päästan, mis päästa annab. Kusjuures mõni sõnajalg üllatas mind. Ja mõni hostagi. No ses mõttes, et neid see pikk kuum ja kuiv periood ei seganud üldse - olid väga ilusad. Aga on kohti, kus aias pole tõesti muud kui kõrred maha ja ootame uut kevadet.

A sa vaata kui põnevad kõrvitsad mul see aasta tulevad:

Sordinimi Sweet Dumpling.

Ja viimasene "dokumenteerin" meie selle aasta muru:

Omajuurse ploomipuu võrsed. Või on see kreek. Võtsime kevadel kaks puud maha ja maa all oleks see nagu plahvatanud - kõik maa võrseid täis. Proovisin roundupi kah neile määrida aga ei tundnud tolku olevat. Teisel pool maja võitlen remmelga võsudega (või on see mingi paju ...) ja seal on nagu paremad tulemused.

Kaks udust ja pimedat pilti. Ikka jäneste teemal

Piilusin jänkubeebide pessa. Nii põnev. Ma nii ootan juba pisikeste jäneste tulekut pesast välja. Natuke peab veel ootama! Kõrvalolev foto tehti eile, st 30. augustil ja järgmine veel kaks päeva tagasi.
Eks loe välja, palju neid seal pesas on. Tüdruk üritas lugeda, arvas, et 11. Mina lugesin neid vähem kokku. Aga eks sa ütle, et kelle pea või kelle pepu kui nad seal nii puntras on.
Pesa on neil tore - nagu linnupesa, pehme karvavooderdisega. Puudutada või paitada pole hea idee, sest kohe hakkavad tissi otsima, sebivad ringi ja vigisevad. Titad. Muidu magavad kogu aeg - nohisevad.
Emajänese meelest olen mina ohutu ja võin puuri talle sisse vaadata küll. Aga teiste jäneste vastu on suht äkiline, eriti selle noore emase vastu. Isase vastu oli kah puhta kuri, muudkui riidles ja urises, no aga siis tuli jooksuaeg ja on jälle armsakesed koos, musitavad läbi aiavõre. Rohkem ei saa, sest mina ei luba. Poegimine ei olnud talle just kõige lihtsam. Nooruke on ju. Järgmine päev oli ta kuidagi väga kõhna ja niruke.Las kosub korralikult.  Ja kasvatab pojad suuremaks. 

3+?

Ohhhohhohhooo
Ehitan siin seda va jäneseaeda (üks potjomkini küla ikka on :D ) ja eile vaatasin, et ilusa vihma tagajärjel jäneste aed tiba nagu porine. Eks nad ju kaevavad ja kraabivad kogu aeg. Viskasin siis ämbritäie rebaseliiva (ilus kollane ja kuivab kiirelt - jänksidele ka meeldib) ja posu õlgi sinna, kus neil pikutada meeldib. Siis oli mul seal aias kepsutamas isane, näitas kohe, et õled on priima kaup ja nendega saab igasugu pulli teha. Täna hommikul lasin jooksuaeda emase - Kiki - ja see hakkas kohe õlgi kokku koguma. Suu oli õlgi täis - õlehunnik oli suurem kui loom ise. Ohhoo! Vaatasin, et kus ta sellega nüüd põrutab. Õnneks läks omaenese puuri ja tekitas taha nurka siis midagi. Ehitab. Ehhee. Pesa!
Läksin siis tuppa mehele kah ütlema, et kuule, ikka saame jänksipoegi, ei ole Kiki niisama kurjaks jäneseks muutunud. Tal tähtis asi ajada. No mees läks ka vaatama. Tuli aga kohe tuppa ütlema, et mine pane see loom nüüd puuri kinni, istub teine vetsus ja kisub omal riideid seljast. Noh, neil üks jooksuaia nurk on see nn hea koht. Seal ta istus jah, ümberringi maa kõik karvadest valge. Ja kui pehmed need karvad on!

Eks ma ajasin ta puuri sisse. See oli hommikul kell 7 umbes. Praegu on kell 11.47 ja meil on nüüd 3 + ? jänest. Kiki puuri tagumises otsas on väike karvanutsak, kus sees on roosad ja pimedad puntrakesed. Ai-vai. Ma sain jänese-vanaemaks täna!
Ja pole see jänese sünnitamine midagi nii lihtne nagu youtube videotest võiks arvata. Vaene loom tegi ikka vahepeal väga haledat häält, vaeseke. Mingi hetk kepsutas mööda puuri ringi, nina ja jalad verised, siis kadus jälle puuri tagumisse otsa ja tegi haledat häält. Uskuge või ärge uskuge aga isajänes Joosu elas kõike hoolega kaasa. Kui hääled väga haledaks muutusid, üritas jõuga Kiki puuri sisse hüpata - no uks oli kinni, ei pääse ju sisse. Ja kui koer huvi hakkas tundma, muutus Joosu koera suhtes äkiliseks, üritas teda "rünnata" ja taga ajada. Õnneks sain kõrvalaia valmis, lasin Kaku puurist välja, siis oli Joosul natuke tähelepanu häiritud. Noh, tegelegu parem Kakuga, ärgu häirigu Kikit. Nagu nõukaaegne abielumees sünnitusmaja ukse taga :D

Nüüd on ta siis värske papa :)
Mina nokitsesin aia kallal ja hiljem istutasin hostasid ümber. Ikka selleks, et värskelt tekkinud varjuala ära kasutada ja samas seda potjomkini küla natuke ilusamaks muuta. Viskasin Kakule kah natuke õlgi chillimiseks ja muudkui istutasin. KUi kastma hakkasin, tuli Kaku, uus jänes, minu juurde ja nõudis, et ma teda kastekannust joodaksin. Eks ta kuulis vee solinat kastmise ajal. Vat siis, eks tal lapsepõlvekodus on need automaatjootmissüsteemid. Et tahab nö torust juua. Mul ju kausis muidu vesi. Ja jõigi kastekannust. Kah tore kogemus.
Aga jäneste aed on nüüd suurem. Kaks aeda. Kummaski aias maja. Üks kaheruumiline, teine neljaruumiline ja kahekordne. Majade tagakülgedel hostade rida. SElle kahekordse taha võiks mingi ronitaime kah panna aga peab välja mõtlema, et millise. Mürgist ei tohi ja päikeseigatsejat pole mõtet.

Mul on aktiniidiataime ja ronivat hortensiat. Vist sobivad ... peab mõtlema.

Jänes ja Peipsi

Kus on, sinna tuleb. Eile sai Estfarmis ära käidud ja üks lisa-jänes toodud. Reisinimega - Karoliina. :D Muidugi võiks jänese nimi olla lühike nagu loomade nimed ikka. Nii et nimi on arutlusel. Aga lühendatult on ta nimi siis ju Kaku ja see sobib ju hästi. Meil siis emajänesed Kiku ja Kaku. Kena ju?

Kaku elu koos meiega algas jäneste arusaamade järgi ehk pisut ebatraditsiooniliselt. Nimelt käisime koos ära Peipsi ääres.

 Kuni Rannapungerjani välja.

 Idee oli nagu oma sibulavarusidki suurendada aga sibulaid müüs selle tee ääres vaid üks inimene ja pisikese tutsaka eest küsiti 10 eurot. Kaks varianti - kas pani kuumalaine sibulakasvatusele kah põntsu või on Peipsiääre sibulad suveniiri tasemele kerkinud. Nii et jäime ilma. Aga käekotis on mul hoolega valitud peotäis teokarpe - keegi tahtis nagu kaelakeed tegema hakata.
Ilus reis oli. Mine või tagasi.

Praegu (reisipäeva järgne hommik) on Kaku koos oma turvapuuriga jäneste jooksuaias. Alguses oli ta mul seal lahtiselt ja lasin Kiki temaga tutvuma. Aga tuli välja, et Kiki oma mehe uue noore pruudi üle küll ei rõõmustanud ja üritas teda hammustada. Õnneks sain jaole ja panin Kiki kinni. No isajänes Jossi oli nagu sõbralikum aga igaks juhuks panin uustulnuka turvapuuri, et las tutvuvad niisama - läbi puuriseina.
Loodetavasti püsib täna ilma liigse vihmutamiseta ilm, siis saab uut jänkupuuri ehitama hakata.

Jänesed ja hostad

Emane jänks Kiki on väga uudishimulik. Ta kepsutab kohe kohale kui ma lähen jänksiaeda või lihtsalt sealt möödun.

Täna oli üle hulga aja jälle aias toimetamise päev. Rohimist. Natuke ümberistutamisi. Hukka läinud õunte kokkukorjamisi.

Ja mõned hostad istutasin ümber. Enamuses väikesed ja keskmised. Jäneste aia taha tekkis selline mõnus varjuaia nurk. Panin sinna need pisemad, mis mujal kippusid "kaduma" ja need keskmised, mis lihtsalt valede kohtade peal. Järjest siin on Bashful, Atlantis, Snowflakes, Aristocrat, minihosta Cherish, siis üks nimetu, siis Lakeside Paisley Print ja siis viimasena nurgas Teeny-weeny bikini.Kõige ette Bashfuli kõrvale mahub vist ühe veel sokutada.

Lähen vaatan, millise keskmist kasvu hosta oleks hea sinna sokutada.

Sedasorti suvi siis seekord.

Juttu peab loomulikult alustama jänestest. Need ju nii hirmus tähtsad.
Nad on ikka nii lahedad. Kummagil oma iseloom. Kiki on seltsiv ja suhtleja. Jossi on omast arust väga tähtis ja igasugu suhtlemine talle ei sobi.
Ei ole asjatundja aga teatud märkide järgi võiks vist öelda, et Kiki on tiineks jäänud. Hirmus põnev. Loodetavasti läheb kõik hästi ja saame varsti omale jänkse juurde.

................................................

Jätkan mõned päevad hiljem:

Jänkulapsi meil ikka veel pole. Äkki ei tulegi. Mingi jäneste ninanips.
Isasega emane ikkagi nagu ei klapi. Üritab teda hammustada ja pahandab kui teine üritab ligi tikkuda.

Aga nad on nii armsad. See oleks nii vahva kui meil oleks neil terve seltskond. Pealegi olen nende hääduse ja praktilise kasu juba ära tundnud - jänkusõnnik on üks hea kraam. Ei haise, lihtne kokku kraapida, paras ports kohe kuskile peenrasse visata.

Aianduse poole pealt ... no iluaiandusega on see aasta pahasti. Lõikan praegu pealseid - meie kandis pole ikka suvi otsa eriti mingit vihma olnud - pool aeda on kärssanud. Osa priimulaid on kadunud. Hernesaak on null ja ülepäeviti riisun õunapuude alt õunapuru ja prahti kokku. Ikka kärutäis jälle komposti.
See aasta saame aga üle mitme aasta tomateid:

Ja viinamarju on jälle hulgi.

Patisson on hoos. Ka kõrvits toimetab millegi kallal.

Kõrvits läks nii suureks ja vajus kompostihunnikus laiali, et kõik ilulilled tuli jälle pottidesse tagasi istutada - nende jaoks seal peenraservas enam ruumi ei ole.

Sellesamatsel issanda aastal ...

... anno domini 2018 läks meie saunakrempel nüüd kapitaalremonti.

Praeguseks on vaheseinad kah juba maas. See on natuke aegunud foto juba. Sauna asemel on tühi auk - kõik kraabiti välja. Tühi liivaauk. Aga pildistada seda ei saa sest fotole jääb üksnes pime auk, nagu koobas mingi. Eelmisel fotol käib esialgu vaid saunakatla ahju lammutamine. Ennevanasti oli seal reheahi. Ja selle reheahju põranda/vundamendi tõttu meie saunapõrand kippuski lagunema. Õhukese tsemendikihi all olid suured paelahmakad ja nende vahel tühimikud, kus kunagi oli liiv. No kivi on kivi - läheb taaskasutusse.

Vana saunaahju tellisedki ootavad oma õiget kohta:

 Paekivilahmakad lahendavad mul ühe ammuse mure - maja esine "peenar", esialgu küll kolekoht läheb timmimisele.

 See vana vundamendiserv. No nüüd ma jätkan müürijuppi ja kompostihunnik saab ilusasti raamitud. Esialgu see koht ilus küll veel ei ole aga tasapisi viisakamaks kujunemist on juba aimata.

 Sügise poole tellime koorma kildu. Kompostipeenra kõrvale jääb lihtsalt killukattega plats. Mkhm. Majandustegevusteks. Või parkimiseks.
Peenra esimene ots on juba igasugust mudru täis istutatud. Kõrvitsaid ja muid rohtseid taimi.
Et kolepiltide tõttu mõnel uni ära ei läheks, panen paar ilusat pojengi kah lõpetuseks. Esimene roosa on nimetu. Sain selle kunagi Koselt Niina käest. Väga ilus. Aitäh sulle sinna Kosele! PS.: lehed on ahtalehise pojengi omad.

Ja teine on kauaoodatud Bartzella. Möödunud aastal oli tal kah õis aga see aasta lausa viis õit juba!

Romantiseerides vanasid aegu

Täna öösel läks uni ära ja ei tahtnud enam kuidagi tagasi tulla. Pool neli hommikul. Ohh. Eks ma alguses üritasin und tagasi kutsuda - sinder ei tulnud. Kui ei tule, järelikult pole vajagi. Tegin omale ühe mõnusa kuuma tee ja lasin jänksid õues aedikusse jooksma. Õues tundus lootustandvalt mõnus (päike piilus, kõik lõhnas) aga vilu. Tuiasin veel maja vahet aga veendusin, et tuppa pole mõtet minna. Mis ma seal teen kui kolistada ei tohi - teised ju magavad. Võtsingi vikati ja läksin hommikul kell neli niitma.
Ennemuistsel aal võeti võileivad kah heinamaale kaasa. Niideti päev otsa, ma oletan. Või lähtuti ehk hoopis vanasõnast, et kelle jalg tatsub - selle suu matsub? Noh, et meetrijagu niidad ja siis jälle kiluvõileib põske ja kalja peale? Või tõesti uhasid niita mitu tundi ja siis tegid lõunapausi? Ega vanasti ei olnud ju talus heinasööjaks vaid kaks ilujänest. Lehmad ja hobused ja lambad ja ... tsirkust kui palju.
No ja siis tulin pannkooke küpsetama hommikuks. Teised ikka magavad.

Küülikud = palju toredaid asju

Mõnna suvi. Suvine suvi. Kartsin küll, et juba natuke aega pärast jäneste võtmist katkun karvu, et ohh, miks me seda küll tegime!!! Aga vastupidi. Nad on nii lahedad ja nendega koos juhtub igasuguseid lahedaid asju. Näiteks "ärkas ellu" vana aida lakapealne:

Jänestele on ju vaja talveheina varuda! Alguses mässasime vana vikatiga. Noh, et kas saab korda või ei. Nagu saimegi korda. Enam-vähem. Niitmine klappis nagu kah. Aga lõpuks võttis mees ikkagi trimmeri, niitis siit ja sealt. Mina kaarutasin, riisusin ja sikutasin lakapealsele. Hein sai tehtud kahe päevaga. Kui vikatiga jandamist mitte arvestada. Sellele kulus küll nädal ...  Ega ma polegi kindel, et kui palju seda heina vaja ongi. Äkki tegime liiga vähe. Eks kui ilma antakse, eks proovime juurde teha.

Aida ümber on mul noored hostad. Ega neile sellesuvine kuumus eriti ei istu. Mõni sort on ikka kohe väga tundlik. 

Lakapealne näeb aga juba väga lahe välja. Ei tea, palju need jänesed kuivatatud puulehti ikka tahavad aga eks mõned teeb veel juurde.

Jänkside maja on jõudnud kah juba teise etapini - st maja on täitsa valmis, ainult lõppviimistlus veel ehk tuleb laudadega üle lüüa. Kahetoaline veneetsia-tüüpi soojustatud. Selline loomaaed siis meil keset õue.

 Redelitest käivad ise üles-alla. Väga hästi teavad, et kumb puur on kumba oma. Õhtul, kui toiduga tulen, pole vaja jäneseid taga ajada, ronivad ise puuri ja võtavad toidu vastu.
Vanad rehvid, mis enne jänkumaja katusel raskuseks peal olid, said nüüd uue funktsiooni - muutusid pingiks. Seal hea istuda ja vahtida, et mida need jänesed teevad.