Täiesti ebasündsalt mõtted hoopis kevades.

Olen küll 100% jõulumeeleolus, küpsetan kakku, hakin porgandeid ja kaklen mehega, et kas üks tänapäeva naine ikka peaks päev otsa hakkima, viilutama, kraapima, keetma, segama, maitsestama, toppima, täitma, jne, jne päev otsa kuuma pliidi ääres ja et tulemuseks oleks plastkarbikese sees sült, mille saan poest 10 krooniga kätte?! Mees ütleb, et no siis on mitu plastkarpi! Ma küsin, et kes see sööb neid siis? Kuu aega ühte sedasama sülti? Lapsed, aitähh, kui jõululauas maitsevadki, ise siis lutsutagu seda sülti ve? Kuu aega? 
Ok, aitab jõulumeeleolust. 


Aiainimene on aiainimene ka talvel ja ma leidsin "Seemnemaailma" lehelt omale vajalikku inffi.
DAALIATE HOIDMINE TALVEL.* Kaevake juuremugulad välja, püüdke neid mitte vigastada, puhastage mullast ja pange kuivama lahtise ukse ja akendega kasvuhoonesse. 5-6 päeva pärast  lõigake varred  maha 3-4 cm juurekaelast. Lõikekohale raputage pulberlupja. Veel nädal hoidke daaliaid temperatuuril 20...25*C. Selle ajaga jõuavad lõikekohad ja mõrad korgistuda. Kasti (80x50x60)asetage tugev paber nii, et selle ääred jääksid välja. Põhja raputage 3 cm paksuselt mulda ja asetage sellele kiht mugulaid, katke nad mullaga püüdes täita kõik tühikud. Seejärel asetage uus kiht jne. Täidetud kast sulgege paberi äärtega. Sellisel viisil säilivad daaliad peaaegu 100%-liselt.
* Daaliaid võib säilitada lahtises riiulis keldris temperatuuril 3...6*C ja õhuniiskusel 70%. Et ei tekiks seisvst õhku, tuleb umbes kolm korda nädalas lülitada sisse ventilaator 20-30 minutiks.
* Talvisel hoidmisel on daaliate juuremugulate mädanemine üsna oluline tegur. Kõige sagedamini algab mädanemine varreosa ülemisest otsast, st. kohast, kust lõigati ära vars. Mädanik pääseb tema mahlakate kudede kaudu kiiresti alla ja haarab juurekaela. Hukkumist soodustab ka asjaolu, et esialgu ei erista väliselt  tervet mugulat haigest, ja haigus lööb välja siis, kui päästa pole enam võimalik. Mädanikust võib hoiduda lihtsal viisil- varretüüka puhastamisega. Pärast varre eemaldamist tuleb terava noaga kaapida varretüüka koort. Peale seda kuivatage kahe-kolme tunni jooksul.
* Et mugulad talvel ära ei kuivaks, võib nad katta savi kihiga. Peale daaliate väljakaevamist raputage mugulad mullast puhtaks ja kuivatage nelja päeva vältel. Seejärel puhastage täielikult mullast ja kastke 12 tunniks tume-roosa kaaliumpermanganaadi lahusesse. Peale seda, kuivatades mugulaid õhus, kastke iga mugul savimörti, mis on hapukoore paksune, ning kuhu on lisatud väike kogus mingit fungitsiidi ja kuivatage kuni tugeva kooriku tekkimiseni. Seejärel viige daaliad kuiva, külma keldrisse. Kevadel toksige kergelt savi kest puruks, ärge püüdke seda eemaldada. Istutage mugulad maha.
* Daaliate säilitamiseks on sobivaim kelder temperatuuriga +1...+7*C ja suhtelise õhuniiskusega 80%, sellistes tingimustes kuivavad mugulad vähem,ega hakka enne õiget aega kasvama.
* Sobivad ka kuivad ja jahedad ruumid , näiteks keldrid temperatuuriga +1...+10*C ja niiskusega 50-80%. Desinfitseerige mugulad hoolikalt, katke kõik tühikud liiva, peenestatud turba, perliidi või vermikuliidiga.
* Kuivades ja soojades ruumides (korter, köetav kelder) tuleb juuremugulad väikestesse kilekottidesse, puistata sinna väga kuiva isoleerivat materjali (perliit, vermikuliit, turvas). Täidetud kotid tuleb tihedalt kinni siduda.
* Kõige vähem sobivad soojad ja niisked ruumid. Kuid ka siin on võimalik mugulaid säilitada kattes nad parafiiniga. Veege nõusse asetage teine nõu parafiiniga ja asetage pliidile. Kui parafiin on temperatuulil 52-58*C asetage mugulad hetkeks parafiini sisse. Kui kest tahkub, korrake protseduuri. Töötlemiseks sobivad hästi kuivatatud mugulad. Säilitage neid kuiva turba või saepuruga tihedalt suletud kilekottides. Enne istutamist mudige mugulaid õrnalt, et kest praguneks (ei ole vaja eemaldada).
* Juuremugulaid tuleb talve jooksul mitu korda kontrollida. See on eriti vajalik algajatel aiapidajatel, kes ei valda säilitamise metoodikat. Mädanenud osad lõigake kuni terve koeni ja töödelge kolloidväävli ja kustutatud lubja seguga vahekorras 1:1, või fundasooliga. Väga häid tulemusi annab lehtpuu söega töötlemine. 
* Väga tähtis on sügisene õigeaegne maast üles võtmine. Kaevake nad kohe välja peale maapealse osa hukkumist öökülmade läbi. Hilineda ei tasu- võivad tekkida uinuvad pungad, mis sel ajal võivad olla taimele hävitavad.
* Suve lõpus võtke tarvitusele abinõud, mis takistaksid hiljem alumiste varreosade kahjustumist külmadega. Augusti keskel eemaldage alumised lehed, see kiirendab kudede puitumist. Kuu lõpus mullake daaliaid 10-15 cm. Kuna säilitamisel kahjustub esimeses järjekorras tüügas, või vana juuremugul, siis lõigake vars kuni 5cm kõrguselt, suured mugulad aga jagage. Vanad osad hävitage, säilitamiseks valige noored.
* Püüdke daaliad välja kaevata kuiva ilmaga. Eraldage keldris koht ja tehke plaatidest põrand. Sellele puistake okaspuu saepuru. Daaliate maapealne osa lõigake ära, jättes tüüka kõrguseks 35-40 cm. Juuremugulad asetage saepurusse ja katke nii, et peale jääks ainult ülemine osa tüükast. Kui taimed olid välja kaevatud vihmase ilmaga, pole niisutada vaja, vastasel korral niisutage kindlasti kastekannuga. Kui talve keskel saepuru kuivab, niisutage. Sellisel viisil säilib istutusmaterjal ilma kadudeta kevadeni. 

Aprillikuu - suurte koristamiste kuu

Koristamiste algus on ära tehtud!

Meie 2,2 hektarilisest aiast on esimene nurk korda tehtud - 1,5 meetrit pikk ja pool lai majaserva peenrake! Muld ilusasti kobe ja igaks juhuks tõmbasin sinna ajutiselt võrgu ka peale, noh, et koer ei käiks seal sõtkumas. Esialgu aitas hästi, koer käis ilusasti ringi aga praeguseks on ta juba harjunud ja astub jälle käppapidi peenrasse. 

Täna tõotab tulla jälle hea päev, soe ja mõnus väljas toimetamiseks.  See on lihtsalt jube kui palju on koristada!  Juba see kuuriesine maa, mille mees talvel autoga üles sonkis! Seal oleks nagu küntud, ausõna!

Kuna minu daaliate seas oli kadusid see talv, ostsin ühe juurika asemele. Cafe au Lait. Ostsin selle Säästumarketist. Seal oli üldse huvitav ja odavate hindadega kollektsioon müügil. Eriti daaliaid oli palju. Ja kvaliteedi üle ei saanud nuriseda, ilusad pungadega juurejupid olid.

Üks imelik asi oli küll ka müügis. Nimelt selline pannikujuline papjeemasheest karp, kus lillesibulad sees. Et kohe ostad koos karbiga ja nõnda paned nad ka maha. Iseenesest ju tore idee, eks ole? Imelikuks tegi selle asja aga see, et nendes karpides pakuti sügisel maha pandavaid lilli, hüatsindid, tulbid, nartsissid jne. 

Aga noh, eks igaüks ise teab, mida ta teeb.

Ilusaid päikselisi aiatööpäevi kõigile!

Sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb...

Selle sügisega saab küll üsna rahul olla. Ajuti on küll mossis ilmad ja sajab koledasti kuid on ka väga ilusaid päevi, et saaks ikka aias ka sügisesi toimendamisi toimendada. Lehti riisuda, viimaseid sibulaid maasse suskida, õunu korjata. 

Õues sebimine tekitab mõnusa meeleolu ja ühtlasi tunde, et no nüüd ma võtan kohe mitu kilo alla selle rehaga vehklemisega. Tegelikult võtsin muidugi alla vaid 0,001 milligrammi, selle nahatükikese mille rehavars pöidlalt maha hõõrus. Aga ega see teadmine meeleolu riku!
 Ei saa ka öelda, et õues enam miskit ei õitseks. Külm on küll näpistanud enamikke taimi, kuid nii mõnigi ilutseb veel rahumeeli.

Ja te vaadake, et kuidas mul, kellel pole tegelikult daaliaist õrna aimugi, on ehku peale ostetud ilmatu ilusad sordid. See on siis see kauaoodatud Vancouver.
No ja muidugi tavalised sügislilled.
Kuna kollastele Honka daaliatele tegi külm kohe kõvasti liiga, kasutasin juhust ja kaevasin nad üldse välja. Hihii. Hea juurikasaak! Järgmine aasta on mul neid veel rohkem!!!

Muideks, kui keegi tahab valget madalat kaktusdaaliat, andke teada ja teeme mingit taimevahetust.
Kui ma juba niimoodi tööhoos olin, tegin ka ühe sügislõikuse. Katkusin kääridega peiulill kirsimoosile uue soengu. Ehk veel näitab uusi õisi. Pungi ju on. Külma ka lähiajal eriti ei lubata.Eks varsti näeb, et kas sellest tolku ka oli. 

PS. Aitähh kõigile heade soovide eest! Olge ise ka rõõmsad ja terved!

Sügisesed õitsejad, seemned ja haisud

See aasta jäid meie aia ronitaimed suht nirukesteks. Eks see külm kevad ja suvealgus pidurdas kõvasti taimede arengut.

Aga praegu, oktoobris on nad kõik väga uhked ja ilusad. Mehhiko vanikkuljus õitseb hoogsalt ja kurgilill on omale ehteks toredad viljakesed valmistanud: punased, oranzid ja kollased:
Valgete õitega rippuba küll ei õitse enam (külm kiusas) aga tal'gi on toredad kaunad ehteks küljes. Seemneid sealt muidugi ei tule.
See aasta on seemnete korjamiseks üldse kehvavõitu olnud. Esiteks on raske leida seemnete korjamiseks kuiva päeva ja teiseks pole enamik taimi seemneid valmis saanud. Jamps värk.

Õnneks on vähemalt väikeseõielised peiulilled nii vaprad, et ei riku neid vihm ega salajased öökülma-natukesed. Õitsevad vapralt edasi. Ja veel üks asi peiulilledest, millest olen juba ammu laiemale üldsusele jutustada: need väikeseõielised, neil on paganama hea lõhn! Ma pole varem peiulilli oma aeda tahtnud. Just selle ebamäärase, suht ebameeldiva haisu pärast! Aga neil väikeseõielistel on päris hea hais! Natuke piparmündine, natuke liköörine, värske leiva lõhn?

°°°°°°°°°°°

Kui juba jutt haisu peale läks, räägin pisut ühest haisutajast veel: püvilillest. No ostsin see aasta mõned hariliku püvilille sibulad. Ikka selle lootusega, et peletavad mutte. Millegipärast on neid paharette viimasel ajal palju siginenud. 

No vat, panin need sibulad siis kastiga kapi otsa, sest ei olnud kohe aega neid maha panema minna. Mõne hetke pärast ütles mees, et jama majas. Miski haiseb toas jubedalt, kas äkki on mõni rott toa põranda alla ära surnud. Ma esimese hooga ehmatasin ära, siis aga meenusid need sibulad. No viisinnad siis elamisest välja ja saimegi haisust lahti kohe. Nii, et ma ei tea, kuidas nad oma haisuga mutte peletavad, inimese hirmutasid nad küll ära.

°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Ja kapsad... ikka need kapsad...
vau...
Üks potiroosidest õitseb järelejätmatult (tegelikult kõik mu roosid õitsevad või teevad nupukesi) ja sa vaata, kui ilus ja omapärane õis tal ikka on?!
Nojahh, kui veel mõne päikesepaistelise päeva saaks, näeks ka selle daalia Vancouveri õie ära.
Ja suve lõpetuseks avasid ka päevalilled oma õied.

Polegi poiss, tüdruk hoopis!?

pilt

Mis siis lapsukesele nimeks panna?

Ostetud sai daalia Mingus Gregory. Vat nii.

Aga peenras on hoopis selline õis lahti läinud:
Pole nagu päris see või mis? 

Aga ilus on ta küll. Õis on suur ja silmapaistev. Üks ilusamaid daaliaid mida ma üldse kunagi näinud olen.

Kuna tema õiget sordinime vaevalt et õnnestub teada saada, siis olge head ja aidake talle nimi välja mõelda. 

Ma arvan, et ta on vist poiss.

Nii et kas teate mõnda ilusat poisslapse nime?

Äkki paneks Bruno Benno Bernhardt?

Ma leidsin üles oma fotoka, patareid ja juhtmed ...

... ja saan eputada oma ilusate värviliste kõrvitsatega! (Üks, kõige suurem arbuusitaoline on pildilt puudu, see juba toas)  Sorte ärge küsige, nad läksid mul külvamiste aegu sassi. Ja minu mäletamist mööda on üks taim Paide turult ostetud. Vist see arbuusi sarnane. Selle ilusa kollase sordinimi peaks vist olema Metsapähkel. Eks mõne aja pärast hakkan kommenteerima nende küpsusastet ja maitset. Aga värvi järgi otsustades tahaks ka järgmisel aastal selliseid toredaid värvilisi kõrvitsaid kasvatada. Justkui tooks selle magusa suvelõpu omale kõrvitsatega tuppa kapi otsa.

Ja nüüd:

Kas ma näen see sügis oma daaliate õisi või ei näe ma neid mitte?!
Järgmist daaliapuhmast ilustavad roosikese Angela roosad õied. Istutasin daalia kogemata liiga lähedale, ronis selga roosile. Kuigi ikka üle poole meetri oli see vahe. No ei ole hullu. Varsti saab ta sellest nahhaalsest selgatrügijast lahti.
Sordinimed on neil siis (esimene) Mingus Gregory ja (teine) Vancouver. 

Aiatöid on tegelikult veel palju-palju teha. Koristada ja koguda ja tulbisibulaid maha panna. Osa on mul juba pandud ja osa veel panemata. Ja neid, mida tahaks siia peiulillede asemele panna, akna alla, ei saa ju veel niipeagi maha panna. Egas ma õitsevaid lilli ju üles kisu. 

Tegelikult see sügisene ootamine käib mulle natuke närvidele. Muudkui oota ja passi seda öökülma... ahh, enam ei passi ma midagi. Tuleb, siis tulgu! Ma ei kata midagi kinni. Parem on nautida neid ilusaid viimaseid õisi rahus ilma pideva külmahirmuta. Ja kui nende aeg saab läbi, siis saab läbi ja kogu lugu. Kohtumiseni järgmisel aastal!

Isegi omamoodi toredaid asju saab teha teadmisega, et nagunii on õitseajal varsti lõpp peal. Siis saab aeda minna nagu lilleaasale ja korjata sületäis gladioole. Muretult. Kas olete korjanud just avanevate õitega, selliseid kergelt nuppus veel, roosasid gladioole? Suure sületäie? Ei? Siis olete millestki ilusast ilma jäänud.