Jõulukaunistused meite moodu.

Kirju kõrvits on puudu ... ja triibuline kass. Need tuleb siis juurde mõelda.

Romantiseerides vanasid aegu

Täna öösel läks uni ära ja ei tahtnud enam kuidagi tagasi tulla. Pool neli hommikul. Ohh. Eks ma alguses üritasin und tagasi kutsuda - sinder ei tulnud. Kui ei tule, järelikult pole vajagi. Tegin omale ühe mõnusa kuuma tee ja lasin jänksid õues aedikusse jooksma. Õues tundus lootustandvalt mõnus (päike piilus, kõik lõhnas) aga vilu. Tuiasin veel maja vahet aga veendusin, et tuppa pole mõtet minna. Mis ma seal teen kui kolistada ei tohi - teised ju magavad. Võtsingi vikati ja läksin hommikul kell neli niitma.
Ennemuistsel aal võeti võileivad kah heinamaale kaasa. Niideti päev otsa, ma oletan. Või lähtuti ehk hoopis vanasõnast, et kelle jalg tatsub - selle suu matsub? Noh, et meetrijagu niidad ja siis jälle kiluvõileib põske ja kalja peale? Või tõesti uhasid niita mitu tundi ja siis tegid lõunapausi? Ega vanasti ei olnud ju talus heinasööjaks vaid kaks ilujänest. Lehmad ja hobused ja lambad ja ... tsirkust kui palju.
No ja siis tulin pannkooke küpsetama hommikuks. Teised ikka magavad.

Logorröa Gradus Gravis ja seda seekord pidulikult.

Minu blogi saab täna 10 aastat vanaks. Jagub mõnel ikka juttu, eks ole. 10 aastat järjepannu muliseda, heh.

Ja sisuliselt pole nagu midagi muutunud. Ikka on mul väike laps kaenlas. Ikka on mul aias vägevad plaanid ja rohimata peenrad. Ikka jagub ideid, mida teha või ümber teha. Ja ikka tunnen end taimede maailmas väikese ja rumalana, et nii palju on veel õppida ja avastada.
Aga blogimine annab palju head ja paremat, nii et ehk jätkame samas vaimus.
Kõigile mu blogi lugejaile virtuaalne tükk torti (mis sa virtuaalmaailmas ikka muud saad aga ongi hea, sest varsti algab bikiinede periood ja siis peab ilma vollideta olema) ja kõike ilusat. Pühitsedem ümmargust numbrit.
                                                                           Juhhhei!

Jajaa ......

Kui sa tahad, et su elu oleks ilus, ära võta endale liiga palju kohustusi. Sul peab ju ikka aega ka jääma nägemaks, et elu on ilus.

Värskemaid aiauudiseid. Üritan olla nagu ehtne ajakirjanik.

On alanud liiliakukkede teine tulemine!

Et uudise moodi kõlaks:

Naine nägi aias liiliakukke ja sa ei usu, mis siis juhtus! See oli kohutav!

Teine uudis:

Ühe hosta sees avastati teine hosta!
Operatsioon kestis terve tunni. Õnneks suudeti hostad siiski lahutada. Üks hostadest tunneb end hästi. Teisel aga amputeeriti jalg ja ta sünnitas kaksikud pojad.

VHA* agentuuri andmetel on viimaste päevade jooksul mitu aednikku kadunud isikuteks kuulutatud. Leida on õnnestunud vaid üks. Ta leiti keset päeva toast teleka eest sokki kudumas ja ta ütles, et teda ei huvita, mis seal õues toimub. Ilmselgelt on tal väärtuslikku infot nende salapäraste kadumiste kohta, kuid keeldub tunnistusi andmast. Kui nimetati hr. Ohaka nime, hakkas aednikul parem silm tõmblema ja ta keeldus edasisest intervjuust.
Otsingud jätkuvad.

*VHA - Vihmapühadest Hulluksläinud Aednikud 

Mida veel?
Ah jaa. Kuulutused. Palun väga:

• Müüa vana auto
• Ära anda mitu mutti. Sertifikaadid olemas. 
• Mees ei otsi naist. Sest vana käib veel küll.

Aiateraapia aednikule

Aeg juba nii kaugel, et floksid õitsevad, pihlakad punastavad ja esimene tomat on söödud. Aga tunne on küll selline rõõmus nagu ta suve algul ikka tavaliselt on. Pole põrmugi seda tunnet, et äketse peaks juba jõuludeks valmistuma? Oktoobrikuuks hägusalt nagu valmistuksime küll. Meil kolisid valgeõielised sügislilled oma vanast kasvukohast minema. Igavese suure puntra sibulaid olid valmis kasvatanud. Annab neile otsida kohti. No üks hea koht on hiljuti valminud aialaterna all kõrval. Seal midagi muud nagunii hakkama ei saa. Seal peab olema taim, mis ise umbrohida mõistab. Ja sügislill on selleks ideaalne.
Aga ülemus on mul selline, et niisama tuima labidatööd ei tunnista. Tuleb istutada taimi koos kunstimeele ja teraapiaga - aeglaselt ja iga oma pisematki liigutust eraldi jälgides. Rohujuuretasand. Aegluubis. Võta aeg maha, unusta rapsimine.

Unustagem kaevamine tiigi kõrval - mängime liiva ja kividega parem. Hingakem sisse ja hingakem välja. Lõõgastugem.

Pildil on tavaline kobarkivirik ehk täpsemini tiigikaldalt muu mudru seest välja tulnud taimepojad.

Kuidas hostadega mängida. Teooria.

1. Googelda - varjutaimed. Tassi sealt nähtutest mõned koju ja istuta hostade kõrvale. Garanteeritud ilus tulemus aga selliselt mängides mängu ilu eriti ei ole.
2. Ainult hostad. Palju-palju hostasid. Ühed suured, teised väiksed. Suured taha, väiksemad ette, imelikumad huupi vahele. Suur posu ühte ja sedasama sorti hostat. Põnev mäng aga mina oma 40 hostaga ja ühe kiviaia peenraga seda mängu veel mängida ei saa. 
3. Sõnajalad. Aeglane ja põnev mäng. Salapärane mäng.
4. Pinnakatjad nagu käbilill, akakapsas, lõhnav madar, jne. Seda nagunii. See tuleb viimaseks.
5. Kõrrelised. Ilusad kontrastid tekivad hostade ümarate lehtede ja kõrreliste sihvakate varte-kõrte vahel. Jah.
6. Astilbed. Vana traditsioon. Saab ilus olema. Proovime. Vana mängu ellu kutsumine võib olla igav aga kui seda ideed natuke arendada?
7. Suuremad põõsad nagu variegata kontpuud, veigelad ... Lehemustrid sarnased, taime kuju hoopis teine. Tundub huvitav mäng olema. Seda mängu mängime kindlasti!
8. Erinevad multshimaterjalid: kruusakivid, kergkruus, koorepuru. Erinevad looduslikud kivid. Trepid, sammukivid, kujukesed. Tõsine mäng. Seda uisapäisa mängida ei saa. Nõuab ettevalmistust.
9. Hostade vahele taimi, mis esinevad vaid teatud aja- Kevadised sibullilled, ehk täpsemalt - tulbid. Harilik murtudsüda, laugud. 
10. Värvid! Hostadega saab teha vinget värvimängu. 
11. Suurused. See on nagu keks.

Lugu sellest, kuidas hosta-haigusega inimesi ravida. Iseasi, kas sellel ravil mingit mõtet on ...

Ohh jah. Ega see kerge ole. See hosta-haigus nimelt. Kogu aeg vahid ringi, et kust uue hosta saaks. Ja ega igasugune hosta ju ei kõlbagi. Lehe värv on oluline, õie värv on oluline, lehe struktuur, paksus on oluline, lehe muster on oluline. Oluline on, kas ta on cupped või ruffled ja otse loomulikult, ET KUI SUUR VÕI VÄIKE SEE HOSTAKENE-KUKIMUKI-TIBURULL ON.
Jajah, mul on see raskekujuline. See hosta-fiiver-
Aga täna sai seda korralikult ravitud, nii et mingi hetk ma juba tundsin, et mul on tõesti neid hostasid juba küllemast küll. Sest täna jõudis Hollandist kohale meie grupitellimus. Priske pakk hostasid, oujeee! 60 erinevat hostat ja ilusate klantspiltidega ajakiri, mida kahjuks unustasin teistele näidata.

Jajah. Teistele hosta-fiiveri käes vaevlejatele, kes täna siin käisid oma kraami järel. Hihhiii. Ma olen hosta-diiler.
Hostad said reisida umbes nädalakese ja pakist välja tulles nägid päris kobedad välja. Järgmisel fotol paljaks kooritud kujul hosta Oze, valgeõieline, small.

Ja järgmisel (kui ma nüüd ei eksi) Nodsule kuuluv Mardi Gras. Või on see see Pilgrim ... ei mina enam mäleta ...

Kõik hostad said sorditud ja eraldi hunnikutesse pakitud. Mitu korda kontrollisin üle, sest kes see pärast enam mingit segadust klaarida suudab.

Nodsu ja H. hostad sai potistatud. See oli tore, sest nii sain lähedalt kah näha teisi hostasid. Teate, elusast peast on nad ikka midagi muud kui klantsfotodel. Omaette hääletasin kõige kaunimaks H-le kuuluva Dancing Queeni. Fotol kollakas ja lokkivate lehtedega.

Peaasi, et sildid sassi ei lähe. Maha istutatud hostade sildid lükkasin sügavale maasse. Potihostad peidan niisama põõsastesse. Mul ju üks väike abiline tõmbab silid maast, toob mulle, omal nägu malbes naerus, et aitäääh, küll ta on hea laps - aitab emmet.

Eelmisel fotol Nodsu hostad. Ootavad reisi lõunamaale, mis peagi saabub.
Ja lõpetuseks mu lemmik, minu Snowden. Ohhohhoooo, kui ilusad lehed! Tema kuulus nende väheste hostade hulka, kus oli pakis vaid üks taimeke, mitte taimepundar nagu teistel. Nii et mul saab ootamist olema, millal temast üks suur vägev võimas tohutu ohhohhohooo hosta kasvab.

Värviprobleemid. 2. osa ehk vangerdused ja ratsukäigud

Kui ma selle purpurse kobarpea istutan praegu lihtsalt kuskile eest ära, siis tema koha peale sobiks hästi hosta Guakamole. Guakamole kohale sobiks hästi hosta Dream Weaver ja Dream Weaveri koha peale klatiks hästi see sinine hosta ... ja sinise hosta koha peale istutaks mõne madalamat sorti valgeõielise astilbe?
Roosa astilbe ... kas sinna roosa sobiks? Punaneb astilbe?
Üks variant on veel. Lähen istun ise selle koha peale, küll ta pikkamööda minuga rääkima hakkab.

Kesse kättemaks

Ilmselgelt on täna öösel minu peenardesse keegi naati juurde istutanud.

Uitmõtted

Ega see tähestiku järgi taimede kirja panemine polegi nii lihtne. Praegu olen K-tähe juures ja sinna ma vist jäängi. K-tähega taimi on palju - kukeharjad, kurerehad, kivirikud ... jne. Korra sain kukeharjad kõik ritta, siis aga unustasin salvestamata ja kogu ilus nimekiri haihtus. On ikka ...
Kivirikke juures vahin juhmilt lage (no astilbedega on ka see jama) - no mis nimekiri see selline on? valge-madal,valge- kõrge, roosa-madal, roosa-kõrge. No andke andeks!
Aga sellegipoolest on see hea moodus nimekirja teha. Läheb ikkagi paremini, kui paberil variant (seda tassitakse ju kogu aeg aeda, seal vahel on nn näpujäljed ja mullaproovid, lehed kortsus ja sisse soditud mingeid skeeme, millest ükski tont enam hiljem aru ei saa. Aga no palju ladina keelt .... Diagnoos? Aednicus Scisofrenicus?)
Iga talv alustan ma ka exceli tabeli täitmist aga ei jõua kaugemale, kui dokumendi loomine ja pealkirjade vormistamine.
Täiendame diagnoosi - Aednicus Scisofrenicus Alba per. Unipea. 
Midagi pole parata, talviti see nimekirja tegemine ei õnnestu.
Hää küll.
Sukeldun on K-tähe juurde tagasi.
Kellukas ....

Hooaeg hakkas pihta.

Tunnusmärgid, et nagu tõesti võiks kevad ja uus aiandushooaeg alata:

1. Kass läks verandaukse juurde ja nõudis selle avamist.
2. Poest koju jõudes avastasin muude ostude seast kotikese mulda.
3. Koristasin kappe ja prahti minema visates kukkus sealt välja täiesti korralik seemnepakk.
        See viimane oli SAATUSE SÕRM!
                     Ma ärkasin, talveuni on otsa saanud.
                                       Tere, uus kevad.

                                                  Lgp. Lumi. Kui te tõesti peate siin olema, siis olge hästi vaikselt ja ärge märtsikuus ka endast enam midagi ette kujutage. Olge viisakas, kelgutage ja suusatage ja mätsige paar lumememme koos lastega ja siis minge tasapisi minema. Eks ju? Vastutasuks luban, et ei käi sulle tuhka pähe pildumas ja ei sõima sind feissbuukis.

Kas naised saunas üldse räägivad?

Ei nad räägi. Nad sulistavad. Nad lobistavad. Nad puristavad. Ja naeravad täiest kõrist. Saun on super!
Peale sauna sidrunikeeks - viuhti - ahju ja hilissügis oma pimeduse ja tuuleiilidega on kukepea. Püha piparkooki teilegi!

Aasta siis oli 85 ...

Mõnikord võib muidugi koristada tube ja kappe ja kapialuseid. Aga kui selle koristamise käigus leitakse mingi 30 aastat vana joonistusvihik, siis tuleb koristamine muidugi katkestada. Vat siis mida mina 30 aastat tagasi tegin:

Ma olin siis 13 aastat vana, veetsin suve maal ja läksin tädile virisema, et mul on niiiii iiiiigav! Tädi suunas mu sujuvalt koos taimede välimäärajaga heinamaale. Ja kujutate ette, see puberteet-mina veetis pool suve õndsalt nina raamatus. Neid vihikuid sai mul terve ports, enamik on kahjuks hävinud igasuguste kolimistega. Selle viimase talletan siia blogisse. Ei tea, mis selle paberkandjal eksemplariga teha? Kinkida muuseumile, et mida nõukogudeaegne pubekas suviti tegi või?

Tik-tak, tik-tak ... (nii pikk jutt, et tee omale võileib ja rahustav ravimtee kõrvale enne kui lugema hakkad)

Jäin siin üksvahe mõttesse. Juurdlesin aja üle. Nooh, et kuidas teda ikka kuidagi valesti jaotatud on, et bussijaamas bussi oodates kulub 10 minutit nagu neli aastat (abiellud ja saad lapselapsed enne kui buss tuleb ...) ja aiamullas sonkides läheb 2 tundi nagu 3 minutit ja suurt midagi teha ei jõuagi. Saaks ära vahetada, eks ole?

Maikuu on minu lemmik kuu. Esiteks sellepärast, et ta tundub pikk. Eks ta pikk tundub sellepärast, et kõik on nii uus-uus ja iga muruliblet käiakse eraldi imetlemas ja ka kõige hullem umbrohi on maikuus rooside roos. Maikuus hullavad tulbid, saab katsetada varvastega vaba õhku ja tiigivee soojust (uhh, ta on külm - kas pole lõbus?!) ja isegi kärbeste sumin akna taga päikeselaigus on ilus kuulata.
Juunikuud seevastu pole ollagi. Lühike. Sellepärast tal selline nimi on kah nagu on. Vat kaevava aedniku käest tuldi juulikuus küsima, et kuule, mis kuu on praegast? Aednik vastu, et juuli on. Et tema olla maikuus kaevamist alustanud ja praegu juuli. Et põhikaevamine algab mais ja lõppeb juulis. Rahvas selle peale, et vahepeal on ka mingi kuu. Aednik mõtles ... ja ütles, et jah, mingi juu ...uuu...nn on jah. Jajah. Üks junn on seal vahel küll. Üks lühike kuu, mil ma kurki külvasin. Ja aeda sai üks peenar tehtud. Aga muuks teda ei jagu.
Juulikuu on jälle hea kuu. Vahest pääseb isegi mere äärde, lilled õitsevad, linnud laulavad ja ajuti on nii soe, et ... seda ei oska isegi kirjeldada. Kõike saab teha, igale poole saab minna, kõik on võimalik.
Augustikuu on seevastu loodud karistuseks koduperenaistele selle eest, et nad üldse olemas on. Augustikuu paneb perenaise sunnismaiseks ja pärisorjusesse küpsetama, keetma ja hoidistama. Kui tekib vahepaus, lükkab august inimesed metsa (arvad, et niisama jalutama, mis?) ja kui nad sealt tagasi tulevad, saavad nad veel rohkem keeta ja küpsetada. Aga kes sul käskis perenaiseks hakata? Hakanud luuletajaks. Nii et sel ajal, kui teised metsa/sohu põdrakärbeste, parmude ja sääskedega võitlema lähevad, ronid sina läpakaga õunapuu alla tugitooli ja surfid pool päeva fb-s ja taimedega seotud kodulehtedel. Kui keegi küsima tuleb, et kas luuletust on juba, siis vastad, et ära sega, just hakkas tulema. Ja lisad veel, et kutsuge mind, kui söök valmis. Heh.
Septembrikuu? Oojaa. Siis on kõik uus. Uuemast uuem. Triigin oma perekonna ära ja saadan nad kodunt minema. Ise lähen Võhma Juurikale. September on tegus ja rõõmus kuu. Kõik võtavad soojadest ilmadest veel mis võtta annab. Menüüs on kordamööda õunakook ja praetud seened. Magustoiduks viinamarjad. Kui pere eelarvest rääkida, siis võib septembrikuus toidule määratud raha maha kriipsutada (poodi pole ju vaja minna) ja suunata näiteks raamatute ja meeleolu tõstvate käsitöötarvikute ostmise fondi.
Oktoobrikuus on mul sünnipäev ja siis mõtlen ma natuke elu üle järele. Igaviku peale. Et milleks. Ja kuidas. Kui hästi läheb, teen natuke remonti. Rõõmustan sügisastrite peale ja otsin kohta tulbisibulatele. Mingi ime läbi leian need kohad ikka.
Novembrikuus algavad pimedad õhtud ja hommikud. Teed on porised, vihmavesi torgib nägu ja silmi aga toas ahjus põleb tuli ja teekann vilistab inimesi tassikest teed jooma. Hingedeaeg. Inimesed mõtlevad elu üle järele. Mina seda ei tee, sest tegin selle juba oktoobris ära. Mõtlen natuke ainult oma Vanaema peale. Vanaema oli mul selline huvitav inimene, et ta ei viitsinud söögilauas kuulata, kuidas lapsed virrasid, et seda ei söö ja toda ei taha. Ta pani lauale alati mitut sorti sööki. Et vali, midagi sa ikka sööd. Ma sõin lapsena nagu restoranis. Heh. Minu isa rääkis oma vanaema kohta täpselt sama juttu. Perekond. Sugulased. Hingedeaeg ja traditsioonid.
Pärast novembrikuud tulevad jõulud st detsembrikuu. Või ikkagi jõulud koos virr-varriga. Pidu peo otsa. Külalised tulevad-lähevad, ise lähed külla ja kogu aeg süüakse. Süüakse kõht punni ja siis minnakse arsti juurde, et kõht valutab. Perearst rääkis mulle, et talvel tulevad inimesed tema jutule kõhuvaluga, kevadel haige ja kõvera seljaga, suvel allergia ja lõhkise kulmuga ja sügisel viiruse ja gripiga. Kõik nagu üks mees. Arstil hea lihtne ravimeid valmis panna.
Kui jõulud läbi saavad, on kohe hea olla. Rahulik meeolu. Jaanuar kah suht kiire kuu. Raha välja ei anta. Mida sa annadki, kõik sai ju detsembris laiali jagatud. Muidu pole viga aga elektriarve vaatamiseks kutsutakse terve pere kokku, vaatama, et millise põraka me siis seekord kinni püüdsime.
Veebruar. Ühest küljest igav ja pikk kuu. Külm. Tuuline. Lumerookimise kuu. Mõni aasta on lund palju, siis  roogid laiali, et välja pääseks. Mõni teine aasta on lund vähe, siis roogid kokku taimedele kaitseks. Veedetakse aega netis, käsitöökursustel, teleka taga ja ilma ennustades. Põhiline teema - kas kevad tuleb või ei tule. Pärast pikki arutlusi jõutakse arusaamale, et tuleb küll ja asutakse pead vaevama teemaga, et aga no millal ta tuleb siis?
Märts. Kevad tuleb - see on kindel. Aga igal juhul mitte märtsis, sest maas on paks lumi ja suusatajad on rõõmust segased. Aednik, vaeseke, ootab pikisilmi kevadet. Igatseb. Kastab silmaveega aknalaual olevaid külve (ohh, tuleks juba see kevadesoojus ja valgus) ja võpatab iga automürina peale õues, sest kohe-kohe on tulemas veoautotäis tellitud seemneid ja juurikaid aga abikaasa seda ei tea.
Aprill. Okay. Ja aiahooaeg võib alata. Üks sall kaela ja teine selja ümber (sest ärge unustage, mida perearst ütles) ja aednikud võivad juba labidaga maad torkima minna.

Aasta sai üle vaadatud. Veel paar päeva ja siis peaks herneid saama.

Loodus, suvi ja lapsed

Blogija Köögikata ütles, et mida vanemaks, seda lapsemaks ja leiutas igati kasutuskõlbliku ja mõistliku sõnaühendi: marja-lonk.
Harrastasin ise ka eile marja-lonki ja sain metsa servast posu maasikaid. Kui ilma peab, teen teise marja-longi täna veel ja võtan tasuta laps-tööjõud ka kaasa.
Aga kas lapselikust soodustab mu kaasblogija kõrge ja auväärne iga, teate, ma julgeks vaielda. Pigem suvi ja loodus ja see, et ise ei keela seda endale. Sest kui see vanusest oleneb, peaks mina ju muldvana tudike juba olema. Näe, mis ükspäev tegin:

See on teleekiakübara ja kellukesekleidiga proua. Vat nii, tehke järgi ehk pakkuge üle, kõik, kes te seal liiva ja kividega mängite, lugupeetud aiablogijad!

Ülevaade

Ennevanasti tehti hullembad tööd ära hobese kaasvedamisel, tänasel päeval peab tehnikat piitsutama.
Võtsingi kohe oma nutise tehnika ja katsetasin panoraamvaadet oma turuletist. Siin ta on:

Päris elus ei haara isegi silmad kogupilti korraga aga nüüd on see kaardus pikk turulett korraga minu vaadata ja kritiseerida. Sest, teate, olgu nende taimede asetuste ja järjekorraga nagu on, värvigamma on minule oluline ja selle foto abil saan parema ülevaate.
Aga tõesti kuidagi imelikult väikseks, lausa pisikeseks, teeb see panoraamvaade mu pika turuleti.
A ongi hea. Ülevaade missugune!
Ja ülevaate tulemusena ma ütlen: kollast on vähe! Rohkem kollast, seltsimehed!


Tagapool, kus hilisema õitsemisega kõrgemad püsikud suurte roheliste mütsakutena seisavad, muudavad olemist säravamaks punased ja roosad moonid.

Vaade tagantpoolt maja poole:

Ja vaade nn ülevalt alla:

Mulle tundus, et seal on vähe potikesi, et peaks juurde tekitama.

Aga viimase foto pühendan Sveale ja selle foto sisuks oleks sümboolselt ja kokkuvõtlikult kogu minu tarbeaia lõpptulemus ja saak. Kaks kärbatanud kibepiprataime.
Ma panen talle nimeks Tünni-vana ja kes hoolega vaatab, näeb tema suuri kõikemõistvaid silmi, nina ja suurte hammastega naerusuud.
See on aiaskulptuur.

PUNKT

Sest üldiselt kisub tormiks ...

... ja siis peab kähku tuppa minema. Suure jooksuga!

Ajast ja üldse...

Üks Muhediku nimeline persoon soovitas mul peeglisse vaadata. Huvitav, milleks? Ma vaatasin kah aga peale ilmatu ilu ja sõnatuks võtva tarkuse ei näinud seal suurt midagi. 

Jajah. Maailmas on muudki kui ilu ja tarkus ja kaunid aated. Näiteks sügis on. Sügis koos pimedate õhtute, kiusava tuule  ja keelusildiga: "Ära mine aeda! Seal on ohtlik! Pori jääb talla külge ja ei tule sealt enam kunagi ära!"

Tänavune sügis on minu jaoks laiskuse, lodevuse ja mugavuse meeleolus. Istun toas ja koon. Joon sooja teed. Mediteerin st. vahin niisama, loen midagi või nuputan mõne uue kudumustri kallal. Värvin lõimesid. Aeg-ajalt küpsetan midagi. Näiteks seenepirukat või seenepitsat. Või õunakooki ja kukleid. Ja lähen vaikselt paksemaks aga sellest pole midagi, sest peeglisse vaadates kumab ikkagi meeletu ilu vasta. Hahhaa.

 Meie õue peal on korra mingi vesine lumi juba ära käinud. Katused olid valget kirmet täis, maapinnale see kraam veel ei jõudnud.
Kolasin täna mööda aeda, trotsisin tuult ja muldasin roose. Külm on oma töö ära teinud, võtnud kõik, mis vähegi võtta oli. On saabunud kunstipiltide aeg.

Tiigil on jää peal. Leidsin veel viimaseid tulbisibulaid, panin nad kasvuhoonesse maha. Sinna oli mugav, seal maa veel pehme. Kasvuhoonesse jäänud plataan tuleb järgmisel kevadel küll välja istutada. Tema oksad ulatuvad juba kasvuhoone lakke. Mis ta seal laiutab ...
Aed on kuidagi troostitu. Kõrred ja varred, värvid on luitunud. Kõige ilusamad kohad on praegu seal, kus on pügatud muru ja rohelised männikobrikud. Aga mujal aias on ikkagi huvitav konnata, kontrollida, et kas on ikka miskit näha ka, et mis ma sel suvel jõudsin teha.
Midagi isegi on. Ebamääraselt.

...

mina ei tea, et mis inimesed need niisugused on, kes üldse ei blogi. Juba mitu nädalat möödas ja ei midagi. Mitte poolt sõnagi, mitte ühtegi pisitillukesematki pilti.
Mingi talveuni vää?

Mõnikord vahib sulle lihtne lahendus otse suu sisse aga läheb mitu aastat enne, kui sa sellest ise aru saad.

Siin pildil on nüüd näha see tee, mis meie krundi äärest möödub. Seal, kus tee laieneb, on meie sissesõidutee alguse ots.
Sa süda, kus mina olen minevikus selle kohaga ikka vaeva näinud. Kui ma siia kolisin, oli siiin kuni selle teeni kartulimaa ja peedi-kaalika-porgandipeenrad. Eks ma siis alguses üritasin ka  seda jätkata, kauplesin traktoriste kündma, maksin neile rohkem raha, kui saadud saak väärt oli, sügisel ohkasin, sest sissesõidutee ümbrus oli üks mudahunnik ja võitlesin inimestega, kes üritasid mulle kogu aeg mingeid vanu kaltse ja lääpatallatud kirsasid sokutada, et võta-võta, sul on vaja maal kartulivõtmise riideid. Ohh jubedust, ma ütlen ausalt!
Paar aastat pidasin vastu, siis hakkas see nn kartulimaa üha väiksemaks jääma ja teest eemalduma.
No vat. Aga ükskord sattusin naabrinaise aias ilusat noort kaske nägema ja naaber kiitis ka, et vaat tore puu - istutad kribala vitsakese ja viie aastaga on sul tip-top puu juba olemas. Tollal oli minu ainuke aia-hariduse hankimise koht vist mingi ajaleht-ajakiri. No sealt ma lugesin, et kask on paha puu, aeda ei sobi, ajab prahti. Mõtlesin, et mis siis ikka. Ajagu. Eks kui väga hull on, et siis ajab ahju.
Nüüd on need kased ehk vist nii umbes 10-aastased. Ei ole mina märganud, et nad prahti ajaks. Neile on seltsiks siginenud paar kuuske, mägimännid ja noored sirelid. See koht on ilus ja igati tootlik. Teraapiliselt ilus vaatepilt need nooored kased ja tootlik sedamoodi, et sügisel kasvavad seal kaskede vahel kaseseeened. Täna hommikulgi korjasin sealt kausitäie, teen pirukaks. Ei mingit vaeva, ei mingit mässamist. Ja rõõmu on sellisest aiast küllaga.
Huvitav, miks ma sellest kohe aru ei saanud?