esmaspäev, 10. august 2015

Tik-tak, tik-tak ... (nii pikk jutt, et tee omale võileib ja rahustav ravimtee kõrvale enne kui lugema hakkad)

Jäin siin üksvahe mõttesse. Juurdlesin aja üle. Nooh, et kuidas teda ikka kuidagi valesti jaotatud on, et bussijaamas bussi oodates kulub 10 minutit nagu neli aastat (abiellud ja saad lapselapsed enne kui buss tuleb ...) ja aiamullas sonkides läheb 2 tundi nagu 3 minutit ja suurt midagi teha ei jõuagi. Saaks ära vahetada, eks ole?

Maikuu on minu lemmik kuu. Esiteks sellepärast, et ta tundub pikk. Eks ta pikk tundub sellepärast, et kõik on nii uus-uus ja iga muruliblet käiakse eraldi imetlemas ja ka kõige hullem umbrohi on maikuus rooside roos. Maikuus hullavad tulbid, saab katsetada varvastega vaba õhku ja tiigivee soojust (uhh, ta on külm - kas pole lõbus?!) ja isegi kärbeste sumin akna taga päikeselaigus on ilus kuulata.
Juunikuud seevastu pole ollagi. Lühike. Sellepärast tal selline nimi on kah nagu on. Vat kaevava aedniku käest tuldi juulikuus küsima, et kuule, mis kuu on praegast? Aednik vastu, et juuli on. Et tema olla maikuus kaevamist alustanud ja praegu juuli. Et põhikaevamine algab mais ja lõppeb juulis. Rahvas selle peale, et vahepeal on ka mingi kuu. Aednik mõtles ... ja ütles, et jah, mingi juu ...uuu...nn on jah. Jajah. Üks junn on seal vahel küll. Üks lühike kuu, mil ma kurki külvasin. Ja aeda sai üks peenar tehtud. Aga muuks teda ei jagu.
Juulikuu on jälle hea kuu. Vahest pääseb isegi mere äärde, lilled õitsevad, linnud laulavad ja ajuti on nii soe, et ... seda ei oska isegi kirjeldada. Kõike saab teha, igale poole saab minna, kõik on võimalik.
Augustikuu on seevastu loodud karistuseks koduperenaistele selle eest, et nad üldse olemas on. Augustikuu paneb perenaise sunnismaiseks ja pärisorjusesse küpsetama, keetma ja hoidistama. Kui tekib vahepaus, lükkab august inimesed metsa (arvad, et niisama jalutama, mis?) ja kui nad sealt tagasi tulevad, saavad nad veel rohkem keeta ja küpsetada. Aga kes sul käskis perenaiseks hakata? Hakanud luuletajaks. Nii et sel ajal, kui teised metsa/sohu põdrakärbeste, parmude ja sääskedega võitlema lähevad, ronid sina läpakaga õunapuu alla tugitooli ja surfid pool päeva fb-s ja taimedega seotud kodulehtedel. Kui keegi küsima tuleb, et kas luuletust on juba, siis vastad, et ära sega, just hakkas tulema. Ja lisad veel, et kutsuge mind, kui söök valmis. Heh.
Septembrikuu? Oojaa. Siis on kõik uus. Uuemast uuem. Triigin oma perekonna ära ja saadan nad kodunt minema. Ise lähen Võhma Juurikale. September on tegus ja rõõmus kuu. Kõik võtavad soojadest ilmadest veel mis võtta annab. Menüüs on kordamööda õunakook ja praetud seened. Magustoiduks viinamarjad. Kui pere eelarvest rääkida, siis võib septembrikuus toidule määratud raha maha kriipsutada (poodi pole ju vaja minna) ja suunata näiteks raamatute ja meeleolu tõstvate käsitöötarvikute ostmise fondi.
Oktoobrikuus on mul sünnipäev ja siis mõtlen ma natuke elu üle järele. Igaviku peale. Et milleks. Ja kuidas. Kui hästi läheb, teen natuke remonti. Rõõmustan sügisastrite peale ja otsin kohta tulbisibulatele. Mingi ime läbi leian need kohad ikka.
Novembrikuus algavad pimedad õhtud ja hommikud. Teed on porised, vihmavesi torgib nägu ja silmi aga toas ahjus põleb tuli ja teekann vilistab inimesi tassikest teed jooma. Hingedeaeg. Inimesed mõtlevad elu üle järele. Mina seda ei tee, sest tegin selle juba oktoobris ära. Mõtlen natuke ainult oma Vanaema peale. Vanaema oli mul selline huvitav inimene, et ta ei viitsinud söögilauas kuulata, kuidas lapsed virrasid, et seda ei söö ja toda ei taha. Ta pani lauale alati mitut sorti sööki. Et vali, midagi sa ikka sööd. Ma sõin lapsena nagu restoranis. Heh. Minu isa rääkis oma vanaema kohta täpselt sama juttu. Perekond. Sugulased. Hingedeaeg ja traditsioonid.
Pärast novembrikuud tulevad jõulud st detsembrikuu. Või ikkagi jõulud koos virr-varriga. Pidu peo otsa. Külalised tulevad-lähevad, ise lähed külla ja kogu aeg süüakse. Süüakse kõht punni ja siis minnakse arsti juurde, et kõht valutab. Perearst rääkis mulle, et talvel tulevad inimesed tema jutule kõhuvaluga, kevadel haige ja kõvera seljaga, suvel allergia ja lõhkise kulmuga ja sügisel viiruse ja gripiga. Kõik nagu üks mees. Arstil hea lihtne ravimeid valmis panna.
Kui jõulud läbi saavad, on kohe hea olla. Rahulik meeolu. Jaanuar kah suht kiire kuu. Raha välja ei anta. Mida sa annadki, kõik sai ju detsembris laiali jagatud. Muidu pole viga aga elektriarve vaatamiseks kutsutakse terve pere kokku, vaatama, et millise põraka me siis seekord kinni püüdsime.
Veebruar. Ühest küljest igav ja pikk kuu. Külm. Tuuline. Lumerookimise kuu. Mõni aasta on lund palju, siis  roogid laiali, et välja pääseks. Mõni teine aasta on lund vähe, siis roogid kokku taimedele kaitseks. Veedetakse aega netis, käsitöökursustel, teleka taga ja ilma ennustades. Põhiline teema - kas kevad tuleb või ei tule. Pärast pikki arutlusi jõutakse arusaamale, et tuleb küll ja asutakse pead vaevama teemaga, et aga no millal ta tuleb siis?
Märts. Kevad tuleb - see on kindel. Aga igal juhul mitte märtsis, sest maas on paks lumi ja suusatajad on rõõmust segased. Aednik, vaeseke, ootab pikisilmi kevadet. Igatseb. Kastab silmaveega aknalaual olevaid külve (ohh, tuleks juba see kevadesoojus ja valgus) ja võpatab iga automürina peale õues, sest kohe-kohe on tulemas veoautotäis tellitud seemneid ja juurikaid aga abikaasa seda ei tea.
Aprill. Okay. Ja aiahooaeg võib alata. Üks sall kaela ja teine selja ümber (sest ärge unustage, mida perearst ütles) ja aednikud võivad juba labidaga maad torkima minna.

Aasta sai üle vaadatud. Veel paar päeva ja siis peaks herneid saama.

14 kommentaari:

Futu ütles ...

Ajast rääkides...kõige ülekohtusem ajavahemik naise elus on 28-40. Oled kakskümmend millegagi ja ainult 12 aasta pärast oled juba 40. Ja mis sinna kõik veel ära peab mahtuma.Nagu oleks need aastad kummist ja päevad poole pikemad. :)

iirisesõber ütles ...

Õiget juttu ajad,täpselt niimoodi ma ka koos sinuga juurdlen,ainult et sina oskasid selle ilusti sõnadesse panna.Mul mõtetes ainult.Sünnipäevgi ühes kuus.Aga ajast rääkides,mina küll nii vanana ei tunne ,kui olen!40+,mitte ruhkem!

Ise Hakanud Lillekasvataja ütles ...

Minu meelest pole 40 eriti hirmus. Võib-olla vanasti oli aga tänapäeval, nomaitea, naised alles sünnitavad ses vanuses ja kes ei sünnita, läheb ülikooli. Kortsud ei huvita kedagi, nüüdsel ajal võid vabalt ka habemega olla või isegi meheks hakata, kui tahad. Tegelikult on see hea, vähemalt minu meelest. Elu ju hulka pikem ja sisukam niimoodi

Ise Hakanud Lillekasvataja ütles ...

Ja 60+ naised silkavad mööda trenne ja diskosid, üks ilusam kui teine (välja arvatud need, kes meheks hakkavad) aeg on suhteline mõiste :D

Eve Piibeleht ütles ...

Seda jaanuarikuu elektriarvepõraka kinnipüüdmist kogu perega itsitan ma veel siiamaani, kuidagi väga tuttav tuleb ette ;D . Ilusti oled selle ringi osanud sõnadesse panna.

Anonüümne ütles ...

Sa kohe oskad seda juttu veeretada, muhedalt!
Milda, täiesti anonüümselt:)

Rahutu rahmeldaja ütles ...

See jutt tasus ikka väga lugemist, ma itsitan mõnuga ja mis vanusesse puutub, siis teate ju küll, et kui või enam suus ei sula jne :D

Neljandik ütles ...

Vahva lugu nende kuudega, kirjutan kahe käega alla :) Mõnusalt muhe jutuveeretus

Nodsu ütles ...

:D:D:D Oi kui lahe hommikukohvikõrvane lugemine... päev kohe särtsu täis! Sul see jutt ikka jookseb, südamest! Ja nii see eluke tõesti veereb... Vahva vanaema oli Sul :).

MUHEDIK ütles ...

:D umbes nii see ongi, tõepoolest.
Unustasid- aga 70+, kes enam trennis hüpelda ei viitsi, on meil kõige kangemad arvutikasutajad, mida vanemaks, seda suurem huvi virtuaalmaailmas ringi surfamiseks:D

Köögikata ütles ...

Jutt jummala õige ja sealjuures nii ägedalt veel kirja pandud ka. Ma ka noogutan ja itsitan siiamaani.

Ise Hakanud Lillekasvataja ütles ...

:) 70+ on lihtsalt stiilsed

Suvelilleke ütles ...

Lugesin ja muigasin. Ise tahaks teha oma aeda nii, et ikka märtsis saaks ka juba õue nautida ja oktoobris, kui sünnipäev on, võiks ka veel külalisi mööda nurgataguseid vedada.

mustkaaren ütles ...

Puhas tõsijutt, nii just, inimeste tillukesi erinevusi arvestades väikeste erinevusekestega see aastaterodu kihutab.
Hea inimene ei lase ennast teise kortsudest, habemest, sotsiaalselt kõrgest staatusest v selle puudumisest kõlgutada. Keda vara vanaks sunnitakse, see ka vara lahkub. Enam pole 18. sajand, kui oli yldiselt kohustuslik keskmiselt 50 aasta vanuses raske töö ja meditsiini puudumise kätte surra.
Elagu progress ja tehnika ning tehnoloogia kõikehõlmav areng.