kolmapäev, 17. august 2016

Vist kuu aega juba? Ma ei vingu, ma vingun, ma ei vingu, ma vingun, ...


Ma isiklikult ei arva, et see vihm, see tänavune padu-ladistamine, nüüd nii üle mõistuse paha asi oleks. Ma ei ole ju mingi põllumees, kellel nisu hukka läheb või kardulas mädaneb. Üks aasta on nii ja teine aasta on naa. Seekord on siis sedamoodi. Noh, et nagu rohkem vesine seal õue peal. 
Saaki ju ikka saab. Minu vajaduste järgi piisavalt. Üks imelik asi küll, et tillisaak on pea olematu. Ta muidu igal aastal pigem umbrohu eest. A no okay, elame siis sel aastal ilma tillita. Tomateid on ka vähevõitu. Isegi taimed on nirud. 
Aga see-eest on õuna ja pirne tulemas, jagub ka kurki ja peterselli sees võib vanni võtma hakata. Oasaak saab ilus olema. Kirsse jagus nii sügavkülma kui ka siirupi tarvis. Sibulasaagiga sai rahule jääda ja kui mõne kuiva päeva saaks siia juura ajastu soomaailma, saaks herned ka ära korjatud.
Nii et jah. Ma ei kurdaks üldse nende vihmade üle. Ainult üks pisike asjaolu. Möödunud aastal hankisin omale aeda ruteenia jumika, no ikka valgeõieliseks ilutsema. Ai-ai. Vist juba kuu aega ootan ja ootan ja ootan, et ta avaks oma õied aga tema ootab päikesepaistet ju?!?!?!?1


Taim ise on tore, peaaegu poolteist meetrit kõrge, nupud on suured, nagu meesterahva pöial. Alguses, kui ta vähe väiksem oli, sarnanes ta hirmsasti suure kugarpeaga. A noh, perekond ju vist sama. Nüüd on aga erinevus väga suur ja ohh, näitaks ta ometi oma õit! Vist kuu aega juba ma imetlen ta nuppe.

Väike irooniline ilmaennustus: nüüd sajab jutti kuni jõuludeni. Siis algab periood: lumi tuli maha, lumi sulas ära, lumi tuli maha, lumi sulas ära, jne. See kestab kuni märtsikuuni, kuni esimesed lumikellukesed juba tärkavad ja õhk suisa kevadine. No vat ja siis tuleb PARTSTI paks lumi maha ja on kogu märtsikuu ja pool aprilli takkapihta. Targad ja osavad hullavad suusanõlvadel. Aga need, kellel bioloogiline kell juba kevade aega näitama hakkas, istuvad facebookis ja arutavad erinevaid mooduseid, et kuidas lund sulama panna. Noh, et viskad tuhka või liiva või ...

Tegelikult hoian ma pöialt, et tuleks vähemalt ilus sügis koos päikese ja õunte ja lehtede riisumisega. See soomaailm kitsendab mu võimalusi pidevalt. Mis suvi see sihuke on?

teisipäev, 16. august 2016

Lihtsalt üks vahemärkus


No vihmane on ...
No täitsa vihmane on. Ma isegi ei mäleta, et millal oli terve päev ilma vihmata. Õue peal on vihmaveeloigud, maa lirtsub ja pojengid tuleb arvatavasti kõige täiega maani maha lõigata. Seda pidevat lödistamist nad ju ei talu.
Pole ka ime, isegi ju ei talu. Suund on totaalselt sügisene - keeda ja küpseta, hoidista ja kuivata.
Rohima eriti ei pääse, aeg-ajalt lihtsalt käin aias nö päästetöödel - uppujaid päästmas.
Loomulikult pakub aed ka sellisena silmale vaatamiseks ilusaid hetki, alustasid ju kobarpead. Neid mul eriti ei ole ja ega ma neid rohkem ei taha ka. Pigem tahaks, et need, mis on, kasvaksid suurteks, veel suuremateks puhmasteks ja pakuksid teiste püsikute kõrval uhket vaatepilti.


Mida nad muidugi ka teevad.


Tavalised kõrged kukeharjad on eriti jämmeks läinud. Ühest küljest on see vahva aga nende laiutajate käes on mu kiviaiapeenra kõige uhkem plats ...


Ja sibulad said põllult ära toodud. Siin väike näide:


Kui ma nüüd hoolega mõtlen, siis tundub, et minu sibulakasvatus saab iga aastaga üha rohkem hoogu juurde ja saak on iga aastaga aina suurem ja ilusam. See on hea, sest oleme suht suured sibulasööjad.

Ja möödunud nädalavahetusel sai külastatud esmakordselt sellist üritust nagu Varbola Puu. Järgmine aasta lähen ka sinna ja hangin sealt omale ühe toreda kuju. Seal oli valikut küll. No selle toreda koerani minu rahakott ilmselgelt ei küündi aga mõni pisike kass või öökull või oravad või kured või ... sobiks mu metsaaianatukesse ilmselgelt.


neljapäev, 4. august 2016

Jajaa ......

Kui sa tahad, et su elu oleks ilus, ära võta endale liiga palju kohustusi. Sul peab ju ikka aega ka jääma nägemaks, et elu on ilus.

kolmapäev, 3. august 2016

Paar sõna viinamarjadest


2007. aastal üritasin lauda vana seina äärde kiviktaimlat rajada aga no see läks mul luhta. Kasvas heintesse tagasi. Keeruline koht. Aga hea koht, soe ja tuulte eest kaitstud. Praegu on seal viinamarjad. Täna pärastlõunal mul vedas - pääsesin sinna rohima. Kukeharja taga kasvav viinamari on Hassanskii Sladki. Teine on Swenson Red. Mõlemad paariaastased taimed. Sinna mahub neid kaks tükki veel. Või isegi kolm. Soovitusi?


Värskemaid aiauudiseid. Üritan olla nagu ehtne ajakirjanik.

On alanud liiliakukkede teine tulemine!

Et uudise moodi kõlaks:

Naine nägi aias liiliakukke ja sa ei usu, mis siis juhtus! See oli kohutav!




Teine uudis:

Ühe hosta sees avastati teine hosta!
Operatsioon kestis terve tunni. Õnneks suudeti hostad siiski lahutada. Üks hostadest tunneb end hästi. Teisel aga amputeeriti jalg ja ta sünnitas kaksikud pojad.

VHA* agentuuri andmetel on viimaste päevade jooksul mitu aednikku kadunud isikuteks kuulutatud. Leida on õnnestunud vaid üks. Ta leiti keset päeva toast teleka eest sokki kudumas ja ta ütles, et teda ei huvita, mis seal õues toimub. Ilmselgelt on tal väärtuslikku infot nende salapäraste kadumiste kohta, kuid keeldub tunnistusi andmast. Kui nimetati hr. Ohaka nime, hakkas aednikul parem silm tõmblema ja ta keeldus edasisest intervjuust.
Otsingud jätkuvad.

*VHA - Vihmapühadest Hulluksläinud Aednikud 

Mida veel?
Ah jaa. Kuulutused. Palun väga:


  • Müüa vana auto
  • Ära anda mitu mutti. Sertifikaadid olemas. 
  • Mees ei otsi naist. Sest vana käib veel küll.




teisipäev, 2. august 2016

Kus on, sinna tuleb.


Varasemates postitustes on juttu olnud, et tõin omale aeda nipponi kannikese. Ma olen taolisi kannikesi omale aeda vist juba kolm korda toonud. Järgmisel aastal on nad kadunud. Ei midagi. Tühi maa. Otsi, palju tahad.
Aga salamas ma ikkagi loodan, et nad on olemas kuskil ja ükspäev on mu aed neid paksult täis nagu umbrohtu või vähemalt on kuskile ikkagi mingigi seemneke jäänud, et tekib neil meelepärane leviala.
Selliseid asju on varem juhtunud. Ja isegi mitu korda. Esimene juhtum on kolmissõnajalg:


Kõigepealt tõin ma teda metsast. Ei midagi, kadus ära. Siis sain teda rohevahetuselt üks kord ja siis teine kord ka veel. Siis loobusin. No ei taha, siis ei taha. Ja mis te arvate, mis ma eelmine aasta leidsin ja see aasta sain kinnitust? See sõbrake kasvab mul neljas, NELJAS! kohas. Ühesõnaga - kasvama on läinud kõik kolm hankimist + tal on meie kuuskede all isiklik looduslik kasvukoht.

Teise taimega läks veel omapärasemalt. Ma olen juba ammu omale valgeõielist kerakellukat soovinud. Kuna teda esineb ka looduses, hoidsin silmad ikka lahti, kui kuskil heinamaal uitamas käisin. Aga ei, pettumus - meil looduslikult valdavalt tumesinised igal pool. Üle kümne aasta niimoodi teda otsinud, lõin käega ja kauplesin ta endale rohevahetusega. Kõigepealt ühe kõrgemavarrelise isendi ja kui nägin Ristteetalu nimekirjas ka kompaktset sorti, sain ka selle omale. Jube rahul olin endaga. Et madalam on ja kõrgem on ja ....
... ja mis te arvate, mida ma nägin, kui paar päeva tagasi heinamaale uitama suundusin?
Väga õige! Valgeõielist looduslikku varianti.



Suure heina sees on kolm ilusat isendit. Kui selline aeda tuua, on lootust saada ülikõrge isendi, üle meetri.
No ma'itea. Sünu pole.
Aga see pole veel kõik.
Aastate eest sain Mauruse käest karvase tarna Carex hirta. No ta kadus suht ruttu ei mina tea kuhu. Maurusele oli piinlik ka öelda, et näe, sain sinu käest taime ja siis kohe suretasin ta välja. No ja paar aastat mul teda kindlasti ei olnud.
Aga see aasta on mul teda igas tiigiservas oma ilusaid pähikuid kõlgutamas. Imearmsake.


Nii et anna aega atra seada, nagu öeldakse.