esmaspäev, 29. mai 2017

Kahjurid odrapõllul?

Käisin hommikul tiiru põllule kah. Vihma pole olnud aga tundub, et külvatut see üldiselt ei sega, tasakesi tulevad kõik.
Aga täna hommikul peenrale lähenedes kostis äkki VURRRRRDI  ja peenralt tõusis lendu kaks nurmkana. Meil siin väga tavalised tegelased.
Meie peenras aga vist kahjuri eest. Suvinisu Voore puha ära sõtkutud ja lamandunud. Ja kui nad nüüd tõesti siblivad seal seemneid ... :D ohh huumor küll, mis sellest pisikesest peenrast siis järgi jääb.

Copy-paste   bio.edu lehelt

Nurmkana

Nurmkana ehk põldpüü on nälga näinud kodukana suurusega kanaline. Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalind sarnaneb isalinnuga, kuid tema kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem isalinnu omast. Nokk on neil tume ja jalad hallid. Nurmkana kaalub keskmiselt 400 grammi.
Põldpüü on levinud Euroopas taigavööndi keskosa ja Vahemere vahel, Lääne-Siberis ja Väike-Aasias. Algselt oli ta metsa- ja metsastepiasukas, kuid nüüdseks on ta asunud elama ka lagedamatele aladele. Eestis on nurmkana levinud kõikjal peale Hiiumaa ja Vormsi.
Nurmkana tegutseb maapinnal. Toitu otsib ta kodukana kombel siblides. Põhilise toidu moodustavad umbrohtude seemned, mahavarisenud teravili, rohttaimede rohelised osad, samuti juured, marjad, lülijalgsed ja teod. Pojad söövad algul vaid loomset toitu.
Põldpüü tavalisteks elupaikadeks on põllud ja niidud, samuti ka kultuurmaastiku lähedusse jäävad metsasihid, metsalagendikud ja ka aiad. Nurmkana muneb aprilli lõpul või mais. Kurnas on 10...26 ühevärvilist hallikas-, pruunikas- või rohekaskollast muna. Pesa paikneb tihedas rohus mõne puu või põõsa varjus ja see on lihtsalt üks suurem kuhi kuiva rohtu. Pojad kooruvad mõne nädala pärast ja on pesahülgajad. Sügisel kogunevad salkadesse, mis kevadel paaride moodustumisega laguneb.
Põldpüüde arvukus oleneb talvedest; karmide talvede järel kannatab kurna suurus ja talvel hukkub ka palju linde. Pehmed lumised talved mõjuvad olulise arvukuse tõstjana.
Nurmkana on jahilind, kes looduskaitse alla ei kuulu.

neljapäev, 25. mai 2017

Esimesed tärkajad teraviljapeenras jm


Arvasin eemalt vaadates, et küllap mingi umbrohi. Meil pole ju korralikku vihmagi olnud veel. Aga näe, esimesed teraviljad on tärganud!




Päikesega pildistamine ei ole hea mõte. Tegelikkuses näeb see peenar palju parem välja.


Ja kohe saan mesiputke teed proovida!


Esimene saak söödud.




Väljas on lõppude lõpuks ilus kevad ja loodus tegutseb. Muru kasvab mühinal ja kõikvõimalikud õitsejad annavad oma parima.
Esimene rabarberikook ja oblikasupp on söödud. Neid varsi ja lehti tuli küll umbes nädal aega tagasi käpakil maas otsida aga sain ikka koogi ja supi jao kätte.
Tänaseks on tänu soojadele ilmadele kõik taimed järsult kasvu visanud. Oleksin äärepealt oma esimesest sparglisaagist ilma jäänud.


Basiilikutaimede armee on kasvuhoonesse kolitud, sealtki sai latvu näpistatud ja nendega maiustatud. Ja kasvuhoones õitseb esimene tomatitaim.
Vaatan väikese kadedusega teiste aiamaade pilte. Mul on selline muld ainult kasvuhoones. Väljas on ta ikka kole savirikas, kipub känkrasse. Eile kraapisin kasvuhoones esimest umbrohutõrjet, kohe lust oli tööd teha, kui muld pehme ja kohev. Aga eks sinna on ikka hulka igasugu muud kraami sisse segatud.
Kasvuhoone viinamarjad Aljoshenkin ja Canadice alles alustavad pungumist. Võttis neil ikka aega see aasta. Ülejäänud loovad juba õiepungi.
Ok. Õue minek. Roosa silla tahab välja kaevamist, spargel tahab muldamist, peenar tahab rohimist, peenraserv kohendamist....

neljapäev, 18. mai 2017

100 teraviljapeenart ja muidu külvipäev.


Ilmad on ju sellised, et ei tea, millal mida kuhu külvata. Et kas tuleb veel talve või ei. Aga täna vaatasin, et naabrinaine külvab hoolega, mis siis meiegi enam.


Täna läksid siis maasse

  1. oder Maali (keskvalmiv)
  2. oder Anni (hilisem sort, suure saagipotentsiaaliga, vastupidav põuale, hea seisukindlusega)
  3. kaer Kalle (keskmisest pikem kõrs surub hästi alla umbrohtusid, sobib maheviljelusse)
  4. põldhernes Kirke (hilisem, suure seemnesaagiga, 70 - 100 cm, kipub ka lamanduma, õied violetsed)
  5. suvinisu Hiie (keskvalmiv, keskmine kuni kõrge )
  6. suvinisu Voore (keskvalmiv, kõrge)
  7. Põldhernes Mehis (80 - 100 cm, kergelt lamanduv)
  8. Põlduba Jõgeva (hiline, 100 - 120 cm)
Fotole sai igaks juhuks numbrid peale pandud sest mine sa tea, kellele need ilusad sildid võivad kõik meeldima hakata.




Eks seda siis suvel näha ole, mis selle maalapi peal toimuma hakkab siis.
Uude punutud servaga kõrgpeenrasse sai kah külv ära tehtud - Tootsi peenra kombel.
Tippsibulad toppisin kah sinna.


Õhk on väga vihmane. Meil seeme maas. Las see vihm nüüd tulla.

esmaspäev, 15. mai 2017

Prügimäe peenar ehk Potjomkini küla ehk midapaganatmaüldseteenseal?!


Nõrganärvilistele vaatamine mittesoovitav.

Samal ajal, kui muuaed juba tasapisi hakkab õiget nägu ja värvi võtma, keeran ma oma nn paraadpeenras ma ei tea, mis jama kokku. Ausõna.


Noh, ühe sõnaga - seal on see kolme küljega vundamendiots, millest loobuda ei saa mitte ja sinna kolme külje vastu tulevad siis kõrgpeenrad. Et sodi oleks mugavam ladustada, panin sinna toeks paar vana eterniidiplaati. Potjomkini küla, ausõna.
See on tõesti kolekoht, mis muutub aina jubedamaks. Eks on muidugi võimalik igasugu silmale meeldivamaid võimalusi tõkkeid teha aga muud on töömahukamad.
Variandid on veel: kasutada jälle punumistehnikat või kasutada vana võrkaeda ja väiksemaid kive kahe võrgu vahel.
Andke ideid, inimesed!
No ja siis nüüd üks foto vundamendinurgast, mis on siis nö valmis. Aedniku papu on meelega foto nurgas, see on rahulolu märk.


Vundament ise on juba rohkelt asustatud kõikvõimalike kukeharjade ja hanerohtude ja potikestega, kus uued tulijad armsasti istuvad. Ja kui sa nüüd seda ülemist kõige koledamat pilti vaatad, siis seal on ka reas kõikvõimalikud muud prügimäele saadetud kraam: tünnid, kausid, rehvid ... kõik istutan täis!
Tünnides ja suuremates pottides teen taas uut mulda. Nagu eelmisel aastalgi tegin. No hästi tuli välja. Praegu panen poti-tünni põhja sodi, mis tiigist tuleb ja muud sodi. Peale muld ja mõni taim sisse kasvama. Järgmine aasta on mul seal tünnis ilus must muld.

Aga kui koleda Potjomkini küla vaatamisest saab isu täis, võib vaadata parem köögiviljaaia poole, seal võrdlemisi ilusamad vaated.


Uus korv tahab veel vähe viimistlemist aga põhimõtteliselt on ta valmis. Kaks vana korvi sai lammutatud, kolmandas kasvavad maasikad. Veidi veel labida ja rehaga viimistlemist ja saabki seal kõik korda.
Ka tulevane teraviljapeenar on stardivalmis. Ja on selge kah, et kuhu tuleb see aasta hernepeenar ehk herne-lillherne-lilloa püstkoda.

Kui ilm on külm ja kevad ei taha tulla, ...


... aeda ka ei lasta, sest no mida sa seal külmaga teed? Siis on parem üldse kodunt ära minna vahest.
Tuulutama.
Energiat koguma.
Pakkisimegi asjad autosse ja põrutasime esmalt Türile. Seal avastasime uue ja armsa aia. Pesamuna meelest ilmselgelt kastmata aia. 



Edasi suundusime edasi Rapla poole külastama Milda aeda, kus ma pilte ei teinud, nautisin niisama. Aiad alles ärkavad. Aga vaadata on ikka palju. Priimulate, lõokannuste ja siberi koerahammaste poolest on minu aed vaene veel. Hea on siis imetleda teiste aedades.
Siis vaatasime Neljandiku aeda.


Oli ka, mida vaadata, lahe kaldes aed. Ja palju põnevaid taimseid tegelasi igal pool.
Nurga puukool jäi tee peale või oli ta eesmärk omaette. Igal juhul premeerisin end uue roomava kadakaga, mille peale olen juba nii mõnedki aastad mõelnud.
Ja teiseks ajasin Pesamuna taga, sest tema oli kindel, et need on ühed väga lahedad jooksurajad:


No ikka väga lahedad kohe.


Ja kui juba hämarduma kippus, jõudsime lõpuks Futulandiasse ja see on ikka imeline, mida üks aiandushuviline inimene ära teeb, kui mees ei porise.


Kõik aia pind on üks suur kivila. Lahe. Kahjuks jäi külastus jäi lühemaks kui plaanitud, sest Pesamuna näitas väsimuse märke aga meil oli ju ka Kosel veel peatus planeeritud. Aga no vähemalt on meil tee selge nüüd. Ehk siis, kui hostad hullavad, saame ühe treti veel tehtud. Aga praegu ei planeeri midagi. Oma aiamaa vahib muidu kurja näoga.
Lahedad aiad. Aitäh meid vastu võtmast ja oma imesid näitamast.