teisipäev, 20. november 2018

Muudkui kosuvad :)


Igavene lahe on ikka nende küülikutega mässata. Suuremad pojad on juba üsna oma mamma mõõtu. Mamma ise on aga raske sülle võtta, ilusasti on kosunud.



Meie "tõutäkk" Joosu tahab kah hirmsasti õue hüppama aga kahjuks peab ta veidi toaarestis olema.


Viimane kord tuli üle aia ja patseeris mööda vabadust ringi. Õnneks läks nii, et koer see hetk vabadusse ei pääsenud ja saime põgeniku ikka kätte. Nüüd ei saa teda enne välja lasta kui aed on kõrgemaks ehitatud.

pühapäev, 11. november 2018

Jõulukaunistused meite moodu.


Kirju kõrvits on puudu ... ja triibuline kass. Need tuleb siis juurde mõelda.

laupäev, 3. november 2018

Tasapisi ...


 ... läheb elu meie aias ikka edasi. Kiire on. Palju on kohustusi. Ja suvekuumus välistas üldse igasuguse aias tegutsemise. Nüüd siis lihtsalt korjan kõrsi ja varsi ja lötsi vajunud hostalehti. Mõtlesin küll, et paneks blogi kinni - no ei tule aia juttu ju. Aga täna hommikul tabasin end mõttelt, et ei saa kinni panna. Järgmine aasta jälle kevad. Aed peab edasi töötama. Jänksidele peab porgandit külvama. Loomapeeti ja muid imevidinaid.


Kahjuks ei ole see loomapidamine kõige lihtsam tegevus. Vahepeal saime mingi haiguse kah kuskilt kätte. Täiskasvanuil polnud midagi viga aga pisikesed jäid vist kõik haigeks. Kolm pisikest läks looja karja. Kurb. Eriti selle viimase pärast, sest siis jõudsin juba ravimiga kohale aga haigus oli juba mingit paratamatut kahju jõudnud teha. Najahh ... loomapidaja nukker saatus. Aga meil läks vist tegelikult hästi, et mingi hull viirus ei olnud. Loomaarst ütles, et iial ei või teada, jänes ei näitavat enne tõbesid välja kui juba hilja. Ja need tõved on kah kõik ühtemoodi. Ainult lahkamisega saadavat teada, et kas oligi hull surmatõbi või oli tobuke lihtsalt liigsest kapsast gaase täis. Või suutis sisse süüa mingi inimsilmale nähtamatu hallituse.
Nojah, jõudu tööle kõik loomapidajad!
Mul nüüd kapp täis igasugu jäneste esmaabi ja puuride desinfitseerimise vahendeid. Loomapidamine on ikka raske töö.


Aga need kes alles jäid, kosuvad jõudsalt. Keksutavad ja möllavad. Söövad nagu segased. Igaühel oma iseloom ja kombed.


No seda ma mõtlen -  kahju, et loomapeeti ei külvanud. Praegu annab ju otsida, et mis rohelist kraami veel kuskilt saaks. Põhiliselt on nad juba kuiva heina, graanulite, õunte ja porgandite peal. Kaerahelvest saavad kah. Aga värske roheline on populaarne. Uitan iga õhtu mööda põldu ja otsin piimanõgeseid ja valget ristikut. Need on ainsad, mis veel söödava välimusega on.


Nendega on ikka väga äge toimetada. Päev otsa vahiks neid - et mida teevad ja kuidas tegutsevad.



Heh. No see asi ka veel aia teemadel, et ei või iial teada, mis taim sul seal kord väärtustaim on ja suured kasud sisse toob. Kunagi ammu, kui mul see seemnast taime kasvatamise vaim peal oli, külvasin ka kolm mingisugust poest ostetud õunaseemet. Mees ütles, et see aasta nad olla isegi õitsenud aga vilja küll ei olnud. See-eest selgus nende kasu nüüd - sügisel. Huvitaval kombel hoiavad nad lehti kauem küljes kui teised puud. Jänksidele aga õunapuulehed maitsevad väga. Ja puukesed on täitsa suured, neid mul siin jagub ilulõikuda terve talve - oksi loomadele järada.


reede, 31. august 2018

Mina kui ehitaja ...

... olen see kõige viletsamat sorti. Mis muidugi ei keela mul rõõmsalt ehitamast.


Ja see on huvitav.


Hostade rivi üritab mu ehitusvigu vapralt varjata.
Hmmmm lilleriiul. Aga no ise tehtud - hästi tehtud.


Pisike pilk aeda


MInu aed sai küll selle põuaga korralikult pihta. Iluaed näeb välja nagu ... oktoobrikuu-aed. Lõikan kõrsi ja päästan, mis päästa annab. Kusjuures mõni sõnajalg üllatas mind. Ja mõni hostagi. No ses mõttes, et neid see pikk kuum ja kuiv periood ei seganud üldse - olid väga ilusad. Aga on kohti, kus aias pole tõesti muud kui kõrred maha ja ootame uut kevadet.

A sa vaata kui põnevad kõrvitsad mul see aasta tulevad:


Sordinimi Sweet Dumpling.




Ja viimasene "dokumenteerin" meie selle aasta muru:


Omajuurse ploomipuu võrsed. Või on see kreek. Võtsime kevadel kaks puud maha ja maa all oleks see nagu plahvatanud - kõik maa võrseid täis. Proovisin roundupi kah neile määrida aga ei tundnud tolku olevat. Teisel pool maja võitlen remmelga võsudega (või on see mingi paju ...) ja seal on nagu paremad tulemused.

Kaks udust ja pimedat pilti. Ikka jäneste teemal


Piilusin jänkubeebide pessa. Nii põnev. Ma nii ootan juba pisikeste jäneste tulekut pesast välja. Natuke peab veel ootama! Kõrvalolev foto tehti eile, st 30. augustil ja järgmine veel kaks päeva tagasi.
Eks loe välja, palju neid seal pesas on. Tüdruk üritas lugeda, arvas, et 11. Mina lugesin neid vähem kokku. Aga eks sa ütle, et kelle pea või kelle pepu kui nad seal nii puntras on.
Pesa on neil tore - nagu linnupesa, pehme karvavooderdisega. Puudutada või paitada pole hea idee, sest kohe hakkavad tissi otsima, sebivad ringi ja vigisevad. Titad. Muidu magavad kogu aeg - nohisevad.
Emajänese meelest olen mina ohutu ja võin puuri talle sisse vaadata küll. Aga teiste jäneste vastu on suht äkiline, eriti selle noore emase vastu. Isase vastu oli kah puhta kuri, muudkui riidles ja urises, no aga siis tuli jooksuaeg ja on jälle armsakesed koos, musitavad läbi aiavõre. Rohkem ei saa, sest mina ei luba. Poegimine ei olnud talle just kõige lihtsam. Nooruke on ju. Järgmine päev oli ta kuidagi väga kõhna ja niruke.Las kosub korralikult.  Ja kasvatab pojad suuremaks.