reede, 18. august 2017

Kolm kohvikut aastas?



Meil on siin juba mõnda aega kibe askeldamine käinud. Meie külas toimub ka kohvikute päev. Esialgu küll tagasihoidlikumalt aga see ongi hea. Algajale kohvikupidajale käib selline reedene toimetamine küll. Et ehk ei lähe liiga rahvarohkeks vaid jääb normaalseks ja toredaks. Müts maha nende ees, kes Avatud Talude Päeval osalevad ja omaenese õuel 200 -500 inimest nö ära võõrustavad. Tublid inimesed. Meie esialgu prooviksime võimalikult lihtsalt.
Aga töö ja ettevalmistus on tuline. Saagisime, klopsisime, rohisime. Mees ütles, et kui teeks kolm kohvikut aastas, saaks aia päris korda. Heh. Tõenäoliselt vist ikka ei tee.

Mis meil siis pakkuda on?
Esiteks kohvik muidugi. Viinamarjad vedasid meid alt, pole teps mitte valmis veel aga meil on kohvi ja kooki ja teed ja kokteili ja kuuma juustu.

Teiseks teen soovijaile väikest aiaekskursiooni ja panin potti mõned taimed müügi jaoks.

Kolmandaks on meil vaipade näitus-müük.
Ja neljandaks muidu mõnus olemine. Ehk laseb ilmataat ka olla. Meil on küll kohviku tarvis katusealune aga mingit tormi laamendamist see vastu ei peaks.
Ja kunstilist elamust saab ka. Ja kui inimesed kohale tulevad, siis saab meeldivate ja huvitavate inimestega vestelda ka.
Jõudu ja edu meile selleks päevaks. Hiljem kirjutan ettevalmistustest pikemalt.
Peaasi, et vihma ei tuleks ja nalja ikka saaks! (tänase päeva mantra)




Järjekordne vaade


Tiikidevaheline tee on valmis ja põdrakanep möllab õitseda. Kõik muud kah. Aga viinamari hilineb kuu aega, praegu pole miskit söögikõlbulikku veel.

kolmapäev, 16. august 2017

Thelale


Täna algab aiablogija Thela viimane teekond. 
Olid mulle läbi neti ja läbi aedade huvitavaks ja toredaks kaaslaseks.
Nii mõnedki jutud jäid pooleli.
Sind ei unustata.
Kuidas seda saakski. Nii mõnigi taim vaatab mulle aias otsa - näe, minu said Thela aiast!
Aitäh, et olid olemas.
Kui saad, siis reinkarneeru ja tule tagasi!


teisipäev, 1. august 2017

Minu ogoroodina ehk Hoganase peenar ehk Kuldlõike peenar ehk heal lapsel mitu nime ja minu elu esimene hapukurgi tegu


 See aasta sai kokkutulekult koju maabutud umbes 34 erineva taimega, mis jagunesid gruppideks: põõsaspuud, maasikad, käokingad ja muu mudru. Enamiku nende taimedega oli see aasta lihtne - kasvukohad olid juba valmis, ainult torka maasse.
Eelviimase minejana kokkutulekult pisteti mulle veel pundar kurki kaenlasse, sest perenaine oli ajahädas ja kartis, et lähevad hukka.
Mina seda ei kartnud, mul suur pere ja kurgiga juba vist kolmas aasta täiesti nulliring (peab vist õuekurke kasvatama hakkama, neid omal ajal ikka sain hulgi). Koju jõudes vaatasin küll, et ikka kuidagi palju neid va kurke. Ei tahtnud minagi toiduraiskajaks hakata ja pooled neist kurkidest otsustasin vana aja kombe järgi hapukurgistada. Suurde emailpotti ladusid lapsed kurgid vaheldunisi mustsõstralehtede, tilliõisikute, küüslauguõiepunnide, sinepiseemnete ja mädarõikajuuretükkidega. Mina keetsin valmis soolveelahuse - liitri vee kohta 1 spl soola ja 0,5 spl suhkrut. Keetsin vee läbi ja kallasin kurkidele. Kuna ma jälestan igasugu vahutamisi ja satikaid oma toidu sees (vahutamisega tuleb siiski leppida hapendamise korral), tahtsin poti katta marliga. No ajad on möödunud teistsuguseks ja majas pole mitte ainsatki marleriidejuppigi. Heh. Kui inimesel häda käes ja must murepilv ründab, otsib inimene abi esmaabikapist. Ja õieti teeb. Sest kui häädel aegadel on varustust kogutud, on häda korral sealt kapist kõike võtta. Oli selgi korral. Kolmnurkne kenasti ääristatud puuvillane riidetükk koos õpetusega, et kuidas kätt kaela siduda. Super. Õuest tõin kivi kurgivajutuseks, pesin ilusasti puhtaks ja kogu kupatus jäi pliidi peale (praegu ei küta ju) ilusasti toatemperatuurile seisma.
Täna maitsesime esimese kurgi ja see on superhea. Mine või veel kurke juurde hankima. Aga noh, ma ei tea, kui head seisjad sellised kurgid on. Eks elu näitab.
Aa ok. Ma pidin hoopis oma ogoroodinast ehk ürdipeenrast rääkima. Ilusasti kuldlõike-kujuline. See aasta on tal juba ilmet ja kopsakust. Isegi mees kiidab ja on rahul. Hihahhaa. No kasutaimedega peenar, ikka saab kiita. Mina kiidan ka. Peamiselt kompostihunniku otsa tehtud peenar - no muld on kohe teine. Sõmer, pehme kõblata-kaevata. Hoopis teine asi, kui minu tavaline paekivisodine pruun ja kiirelt kivistuv muld.
Ja peenra esimene peenem ots, mis koosneb peamiselt peenest rebaseliivast - vaata vaid, kui vahvad puned mul on!


Natuke liiga suureks on seal läinud aga ega ma nendest toredustest loobuda ei kavatse, nad on nii lahedad. Ainult kärbin kevaditi väiksemaks, muidu ronivad iiristele selga.


Ja liiliad on seal vägevad.


Loomulikult on seal ka kasutaimi - tilli-peterselli, kõikvõimalikke laukusid ja ürte, päevalilled, mõned kartulid, naerid ja salatitaimed. Ja mis kõige tähtsam - minu pirakad sparglid.
Selline tootsi-peenar.


2017 kokkutulek - ilusaid vaateid ja lustilist seltskonda


Täitsa pöörane, kui mõelda, et aalujate kokkutulekud on ju tegelikult alguse saanud sisuliselt sellest, et inimestel oli tahtmine aias omaette asjatada. Nüüdseks kogunes meid, aiahulle, kokku koos pereliikmetega 46 taksonit. Kas pole imestust ja imetlust väärt number. Arvestades, et nii mõnigi kahjuks jäi puuduma. Aga ehk järgmine aasta veab paremini. Järgmine aasta kohtume põhjarannikul. Tõotab huvitav tulla.
Aga no tagasi selle aastase kokuka juurde.
Ilus Lõuna-Eesti laineline maastik. Mingil imelikul põhjusel pole mul ühtegi lainetuse fotot - imetlesin niisama.


Öeldud on küll, et aedu ei tohi omavahel võrrelda. No mina kahjuks sellest patust puhas ei ole. Kogu seda ilu seal imetledes tundsin kohe, et meie pere jaoks on see kõikseal liiga suur. Me ei saa siin poole väiksema maja ja hoonetegagi korralikult majandatud. Nii suure apartemendiga jääksime lootusetult hätta.
Aga sellist isiklikku töötuba on mul küll tarvis nagu võõrustaja-proual on. Ma teen ta omale aita ja mitte üks konn ei köhi. Muidu mul on praegu osa tööriistu kuuri all, osa kasvuhoones, osa esikukapis. No ei ole korda siin majas, ei ole. Aga seal oli. Olgu eeskujuks meile kõigile.


Ja mingil imelikul põhjusel ei pildistanud ma ka ogoroodinat. Ju mul kukkus karp lahti, süda jäi seisma ja ajus hakkas see ahv lööktaldrikuid kokku peksma. Pole ammu nii asjalikku ja korralikku ja rikkalikku ogoroodinat näinud. No jälle - eeskujuks meile kõigile. Koju jõudes võtsingi esimesena käsile omaenese ogoroodina vuntsimise. Mingi tundmatu lambaaju käib mulle öösiti sinna vesiheina ja maltsu istutamas.
Tegelikult peaks minusugusel olema kohustuslik iga natukese aja tagant mõnda tublit ja virka aalujat tema aias külastada. Saab aia-pauerit ja mitte vähe.


Sellel fotol on nüüd üks ilus kooslus. Nimed meelest läinud. Tuletame meelde. Sest neid taimi on mul nüüd hädasti vaja.

laupäev, 22. juuli 2017

Vaade otse - palju rohelisi lehti


Nüüd on küll väga pikk vahe sisse jäänud. Pole midagi teha - unustasin lihtsalt. Vihmaperioodid pärsivad blogilist mõtlemist. Ja meil on seda vihma ikka päris tublisti tulnud.
Aed lokkab. Õitseb, viljub ja enamik taimi minu peenardes tegutsevad invasiivse taime moodi. Ilus.
Ja segane. Praegu nüüd rohin kiiruse peale, nii palju kui vähegi aega antakse. Istutan ümber taimi ja üritan nende kasvukohti natuke organiseerida. Meil ju selline nadi muld, väga savikas. Mõni umbrohi ikka on otsustanud peenras tegutseda, siis teeb ta seda tõsiselt ja sügavmõtteliselt st kõik kohad on teda täis - moodustavad tihedaid mättaid, nii et raiu või kirvega. Ja terve posu püsikuid kolib mäe külgedele elama. Iseäranis need taimed, mis saavadki omaette väga hästi hakkama.

Üleüldine õitsemine















 Ja viimane siin piltidel õitsejate sabas on Patagoonia kassikäpp. Sa vaat, kui lahe pinnakatja on temast tasapisi saanud. Õitseb varem, praegu ainult sellised toredad lehed.


Pääde loomine


 Sa vaata, kui ilusad õied on sellel põldhernel! Kogu või seemet ja hakka lillherne pähe müüma!




Eks need teraviljad rohkem iluasi ole tavalises aias, seetõttu sai nende kõrvale ka natuke ilutaimi sätitud.


Algas see taimede istutamine sinna saialilledest ja moonidest sest nurmkanade sibli-jälgedest tekkinud tühimikke tuli ju millegagi täita.Edasi poetusid sinna peenraserva juba harilik tõnnike, üks floks ja päevaliilia.
Uba tuli üles väga ebaühtlaselt aga õitseb uhkelt ja taimed on täitsa kopsakad.


Tõstetud korvpeenar hakkab juba saaki andma -esimesed naerid on varsti korjamiskõlbulikud. Aga seal peenras on ikka segaputru, ma ütlen. Sibulad kasvavad segamini tradeskantsiaga. Selle taime lennutasin ju möödunud aastal komposti. Omast arust. Tegeikult kolisin lihtsalt ümber teise peenrasse, tuleb nii välja.



laupäev, 8. juuli 2017

Kohendasin oma "kivilat", mis tegelikult on Hoganase peenra peenike peenar kivirike jms jaoks


Eks see peenar ootas tegelikult juba jupp aega, et viimane kole koht seal korda tehtaka. Nimelt oli mul seal ikka veel umbes 2 meetrine müürijupp, mis oli poolkaldes laotud musta kile katte peale. Selline peenra vahede katmine on kurjast. Vahet pole, mis materjali sa sinna vahele topid, kui ühel pool on kivid ja teisel pool viljakas muld, ronivad naat ja orashein selle kattematerjali sisse, koovad sinna ei tea mis kangast ja eks sa proovi seal siis peenart rohida.
Liiatigi on need kõige pisemad kivirikud hädas pealetungiva roomava tuhkpuuga. Puud tuli kärpida, kivirikud kaugemale istutada.
Ja ühe uue kiviriku tõin ka hiljuti koju - see on püramiidkivirik Minutifolia:


Järgmisel fotol on Faerreri kuldjuur ja saxifraga callosa var. Latonica pealtvaates:


... ja külgvaates:


Järgmisel fotol on uus püramiidkivirik juba paar aastat seal tegutsenud kobarkivirik Rio taustal. See on ka hullult lahe, väga uhked õisikud. Õitseb esimest korda meil.


Täna tehtud pildid siis uuest müürist. Päikesega tehtud, pole suuremad asjad.


Vana müür sai lahti lammutatud. Karvaseks põdranahaks moondunud katted rebisin välja, läksid prügikasti. Siis kaevasin korraliku kraavi ja tekitasin uue müüri ümber korraliku liivapadja. Naadid ja orasheinad liiva sisse eriti ei kipu ja jätavad müüri rahule. Vesihein ja põldkannike muidugi tahavad seal kah elutseda aga mõlemaid on lihtne eemaldada. Pealegi oskavad nad vahest väga ilusad välja näha.


Välja sai kaevatud üks hullult suur oblikas ja samamoodi pirakas päevaliilia. Asemele kolisid kivirikud ja Futulandiast pärit imeilus variegata akakapsas helekirkade siniste õitega.

reede, 30. juuni 2017

Herilase must päev, milline muld meil on, juurviljade segakülv ja ananassid kuusepuul.


Eile oli suurepärane aias asjatamise päev. Liiatigi lubas ilmajaam lähipäevadeks vett, vihma ja äikest. Nii et ajasin lapsed õue üksteist hoidma ja ise suundusin rõõmsalt rohima.
Putuklastega juhtus see päev igasugu segaseid lugusid. Kõigepealt külastas meid selline huvitav suru, kes ei tahtnud tütre käe pealt enam ära minna. Tükk aega võttis enne kui ta suvatses lauavirna vahele ronida.
Teine putukalugu on aga natuke kurb. Kuidas kellelegi muidugi.
No läksin meie teraviljapeenart rohima. Seal oli servas tühja maad, mõtlesin, et kaevan läbi ja istutan sinna mõned taimed, mis püsikupeenardes liiga jõulised laiutama aga muidu suht tavalised taimed. Aga ilusad on need taimed - ära neid ju ei viska. Harilik tõnnike näiteks.  No kaevan seda platsijuppi läbi ja vaatan, et mingi vana teepakk maas. Võtan pihku, et viskan prahikärru aga ohhoo - see pole vana teepakk, see on poolik herilasepesa, vastsed sees. Esiotsa ehmatasin õudselt ära, kartsin, et olen nüüd maamesilase pesa ära lõhkunud. No et kus selle kahju ots, eks ole?! Aga midagi pole parata, katkine pesa rändas komposti ja ise vaatasin, et no kas nüüd tuleb mesilane mind torkima sellise tembu eest. Ei tulnud mesilane, herilane tuli. Ja ei torkinud mind vaid jäigi selle koha ümber tiirutama ja oma pesa sissepääsu otsima. Ohh, mul kohe nii hale meel. Vaene herilane, maja lammutatud ja lapsed kadunud. Mees ütles küll, et vaat kui hea, augustis on neid tegelasi vähem siis. Aga mul oli ikka hale meel. Siiamaani on. Vaene väike herilane.
Aga teraviljapeenras sai hoolega renoveeritud - rohitud ja seal, kus nurmkanad olid kevadel tshillinud st siblinud ja muidu kanatsenud, sai tühjade aukude täiteks mõned saialilled istutatud. Nisu koos saialillega peaks ju ilus olema. Sümboolne kah.
Muud tera- ja kaunviljad on üsna ordnungis. Uba tuli üles jube kaua ja ebaühtlaselt aga praegu näeb see peenar väga esinduslik välja.
Väike ülevaade kah:


Porgandid-peedid-herned jäid see aasta laste hooldada ja sai külvatud uude kõrgpeenrasse. Kevadel tahtsin esimese hooga küll teraviljad sinna toredasse punutud raamistusse külida aga jäi see korv ikka muu mudru jaoks. Lihtne põhjus: kui nisu ikkagi saia eesmärgil külvatakse, ei kasvata neid keegi kuskil korvis või kõrgpeenras, ikka maas ja selles mullas, mis sul reaalselt laialt võtta on.
Heh. Mõnda aega tagasi helistas mulle Heino Laiapea. Nii toredat telefonikõnet pole ammu olnud! Nii tore, kui ilmas leidub inimesi, kes helistavad selleks, et küsida, milline muld mul aias on või mis umbrohtudega ma kõige rohkem hädas olen. No seal teraviljapeenras on üks nõianõges väga nahhaalne, ei sellest saa iialgi lahti.
Kui nüüd tulla tagasi kõrgpeenra teema juurde, siis hädas olen eelkõige iseoma rumalusega. Olin kindel, et enne mulla lisamist korvi, oli seal korralik paks kiht lämmatamaks alumisi umbrohu-tegelasi. No ei olnud. Oleks pidanud enne rohimist kah foto tegema - paiseleht ja naat olid ikka väga prisked selles kompostiga korvis. Vähe sellest. Ühes korviotsas kasvab mul mul möödunud aastal minema visatud tradeskantsia, õitseb praegu sibulate ja peeditaimede vahel.


On ikka tootsipeenar küll. Igasugust mudru kasvab seal üksteise otsas. Ahh, las kasvab.
Vahelduseks üks ilus korv kah. Viimane vana kompostikorv püsib ikka veel, sees maasikad.


 Aga nüüd ühest kuuse-nähtusest, mis esineb mul kahel pügatud kuusel laste mänguplatsi juures:


 Näe, üks ööliblikas kah pildi peal. Või äkki tema ongi mingi paha muneja?


 No sa vaata vaid, mis imelikud moodustised ma kuuselt leidsin:


Nagu väikesed ananassid.


Egas midagi. Googeldame, peame targematega nõu. Kas peaks need ananassid äkki ära korjama ja hävitama?
Lisan kommentaari, kui targemaks saan.
Kommentaar: roeline pahktäi, tundub, et see aasta teda ongi palju. Korjasin "ananassid" ära, sain väikese kausitäie. Siis ahju. Jutul lõpp. Olen halastamatu ja julm putukatapja.