reede, 21. aprill 2017

Kolekohad veel koledamaks (lootusega ilusale tulevikule) ja vanast uus.


Ohh sa helde aeg, kui palju kola tekib sellest, et
  1. meil on hea isuga koer
  2. koristati vana kuuseheki alune ära
  3. vana plekkahi saadeti pensile
Aga seal see kola on. Oehjeeh.



Mõnda aega tagasi  algatasin FB-s teema "Paraadpeenar". Ega mul endal selle paraadpeenra kohta midagi öelda polegi. Meie õue sissesõidutee ääres on kole kole kole koht ja paraadi ei tehta seal kellegile. Pigem jääb tunne, et seal on midagi plahvatanud. Või kokku kukkunud.
Seal on vana vundamendi ots, kuhu pajud kippusid sisse kasvama ja nende taga ongi see jube plekihunnik, ootab ei mina tea mida.


See aasta ma otsustasin siis selle kolekoha oma prioriteediks võtta, sest niimoodi ju ikka ei saa.


Teen selle koha veel koledamaks! Esialgu igal juhul küll.
Pajud saeti maha ja möödunud aastal sinna kuhjatud vana ahju tellised leiavad oma koha vundamendis.


Pajudele on uuem ja parem "asukoht" leiutatud - punun nad korviks, suureks korviks. Ja esialgu veab sinna müürijupi sisse vanu kõrsi. Tagumise külje äärde. Suveks saab ehk mingi X kompostihunniku sinna ja siis kõrvits katku meie kolekohta. Aamen.

Kivikujud


Ilmad mängivad meiega mingisugust ninaprilli. Kord tuiskab lund ja puhub jäine tuul ja teine hetk särab päike ja linnud laulavad kui äratuskell läbi kinnise akna unisesse tuppa.
Seetõttu aiatööd eriti teha ei jõua, rohkem ikka niisama hulkuda-jõlkuda mööda aeda. Aga see on ka tore tegevus.
Ja muidugi vaatan kogu aeg kriitilise pilguga ringi, et ai, pagan, kõik on rohimata. Aga mingi hetk selles see aasta jao pärast antavas päikeses vaatasin, et sa näe, mulle täitsa meeldib mu aed ka sellisena. Igasugu vigureid on reas. Näiteks see kilpkonn tiigi juures:


Ja aialatern:


Ja lihtsalt müürijupid ja kivistise kivid:



Jalgrajad, mis nagu kuskile ei viigi.
Aga tegelikult viivad. Seal on Pesamuna salakoht, kus temagi miskit ehitamas käib.


No ja lossist parem ärme räägimegi.


Siililegi selge, et see on lahe vigur.

Mis me see aasta meisterdame?


teisipäev, 11. aprill 2017


Ühinesime projektiga "100 teraviljapeenart"
Esialgu on lapsed sellest vaimustuses. Eriti suurt rõõmu tõi seemnepakk, kus saia pilt peal. Heh. No kes ei tahaks otse peenralt rosinakuklerid korjata. Aga noh. Müsli on ka hea.
Maha külvata on veel natuke vara. Ootame, las muld soojeneb. Ja peenra kujundus tuleb välja mõelda.


reede, 7. aprill 2017

Lugu sellest, kuidas ma üritan tööd teha aga eriti ei õnnestu.


Esiteks muidugi see teema, et need ilmad on nagu nad on. Kord päike sillerdab samblas ja värvib krookused kuldseks, linnud laulavad ja lapsed on kui kukununnud liivakastis. Eriti need kõige väiksemad. Aga siis on jälle külm ja kõle ja ma ei imestaks, kui saaksime paar sahmakat lund jälle. Hmmm. Kirjutasin selle lause ja vaatan aknast välja - ennäe, lumi sajab! No millest me rääkisime, eks ole!


Aga ilusaid ilmu ikka jagub ka ja ma pakin lapsed kokku (eriti selle kõige väiksema) ja suundun lootusrikkalt aeda - no et kus ma alles riisun nüüd!!!
Aga tutkit! Lapsed ehk siis see kõige väiksem tahtis hoopis liivaauku matkata.



See on lahe koht. Talv on ta omamoodi "kanjoniks" vorminud.
No ja siis me pidime onni ehitama.


Ja kui riisumise aeg kätte jõudis ... noh, siis me olime väsinud. Aitab kah. Nii palju siis riisumisest.





pühapäev, 2. aprill 2017

No täna ...

... on lumi läinud jälle. Õu on porine ja jube. Aga kõige hullem pole. Päike andis oma parima ja mina lõin labida mulda.
Istutasin ümber selle pistoksast pandud paju, halli nulu ja Black Lace põõsa.
Rohkem vaba aega ei antud. Aga algus on tehtud.

laupäev, 1. aprill 2017

Talv ei taha ära minna.


Märtsi lõpuks st. eile tuli korralik sahmakas lund. Ei ta ole tänagi kuidagi kevadisemaks läinud. Aprillinali looduse poolt. Hmh.

reede, 24. märts 2017

Väike "seebiseriaal"


Tekkis selline mõte, et jälgiks aasta jooksul ühte ja sama vaadet kogu aeg muutumises. Tegelikult olen seda juba kahel aastal varem üritanud aga pilte lihtsalt pildialbumisse kogudes läheb lihtsalt kõik sassi ja pärast ei saa miskit enam aru. Nendesse postitustesse teen iga pisikese aja takka sellest samast vaatest foto. Ainult ühe fotoga postitus. Märksõna järgi saab hiljem lahti võtta ja on näha, kas ma siis rohin ka vahest või vahin niisama.
Vat. Kontrollfriigi kõrgem tase.

Täna sai aiatöödega algust tehtud.


Esialgu jalutasime niisama. Arvasin, et selle tuulega ma küll miskit aias teha ei taha. Aga polnud see tuul midagi nii hull ja aiakäärid on mul nagunii kogu aeg taskus ja töövalmis.
Dammeri tuhkpuu on igal kevadel natuke kärssanud olemisega. Kõrgemale ulatuvate okste lehed puha pruunid.


Kuna ta mul suve jooksul viskab ikka päris hoolega kasvu, pügasin teda päris hoolega.


Suure posu kõrsi-varsi sai ära lõigatud. Möödunud aastal jäi ju neid rohkem kui tavaliselt. Hiljem oli ilus vaadata kohe.
Jalutamas käies imetlesime kõikvõimalikke umbrohtusid. Varakevadel on ju iga roheline ai kui ilus ja eriline.


Ja oi-oi, mis meie mäe külgedel toimub. Suured eelmise aasta maltsavarte tihnikud. Künka järsemad küljed ei luba trimmerdamist, nii nad sinna jäid. Pole halba ilma heata - talvel nokkisid linnud seal seemneid. Kükitasid seal paksude parvedena.


Aga ehk niidutaimed on tugevamad ja teevad maltsale tuule alla. Sai sinna ju hullult igasugu erinevaid õitsejaid istutatud.

kolmapäev, 15. märts 2017

Kohutavalt pikk kolepiltide jada.


No vot. Ongi käes iga-aastane kolepiltide aeg ehk märts ja õue peal otse ukse ees on meil selline vaatepilt:


Jube. Õnneks see aeg ei kesta tavaliselt kuigi kaua. Ehk on siis see aasta ka selline ja tuul ja varakevadine päike aitavad meil sellest porimülkast otse välisukse ees lahti saada.

Aias ringi käies leiab ikka ilusaid kohti ka. Arendsii kivirik:


Ja teisedki pisi-kivirikud said üle vaadatud. Mõlemad on ilusasti kosunud. Teisel püstisel fotol on kivirik end kodumaise kukeharja vahele ära peitnud. Kel prillid, see leiab.




Veel paar sooja päeva ja ma pääsen terrassi rohima.


Nii tahaks juba neid esimesi sooje päevi, mil teetassidega trepile ronida.

Igihaljad taimed rõõmustavad toredate roheliste mätastega.


Ja minu elu esimene haljaspistik, kuldoksaline elupuu, on oma mõõtmed pea kümnekordistanud ja näeb lahe välja. Et ma ei unustaks teda ümber istutada see kevad!!!


 Tagaplaanil on mägiküpress Sungold, ilus taim.


Sellist pilti pole ma aga aias ja peenardes küll sageli näinud. Maa ei võta veel grammikesti vett sisse. Isegi kõrgpeenrad on veeloikude all vaevlemas. Sibullilledele see küll hea ei ole.


Aga nelgid on vahvad. Loodetavasti saab tänavu rohkelt õisi. Oleks ka aeg! Juba kolmas aasta algab, kui ma nendega seal mässan.


Ja tore üllatus - pehmekarvane valgeõieline priimula on täitsa alles ja igati vinks-vonks. Aga temagi istub loigus.


Luuderohi paistab toredasti välja hooaja algul. Tunneb end sammaldunud kivide otsas väga hästi.


See kukehari kolib küll nüüd mujale. Ahnus ajab upakile. Nii suur ei jaksa ilma toestuseta olla. Õnneks ei ole neil suured juured ja koht, kuhu teda tõsta, sai ka juba sügisel välja vaadatud. Selle kukeharja asemel võiksid ikkagi ilusad iirised ju laiutada, kas pole nii? Ja merikann (valgeõieline) - oli mis ta oli, kui ma ta ostsin, nüüd on ta ilus ja kosunud ja paneb mind rõõmust ühelt jalalt teisele keksima.


Jube näeb ikka aed välja, kui kohati kõrred koristamata ja vana jamps, pori ja eiteamis igal pool.

Uue tiigi serv aga näeb lootusrikas välja.


ja kahe tiigi vaheline ala ootab ka liivakühvliga sonkijat.


Aga mida mutid-rotid mu varakevadiste sibulillepeenras on see talv korda saatnud, teeb täitsa nõutuks.


Mullahunnik hunnikus kinni. Äestatud, küntud ja täielik hullumaja. Ja seal on mu eriti peened vigurid nadu sügisill Tivi ja teised uued illikukud. Loodetavasti ei ole kõiki nahka pandud.


Hosti kivirik on ilusasti alles. Teatavasti eelmine kevad sai ta hullusti räsida. Viimased riismed istutasin oma aialaterna taha ja ta on täitsa lahe seal.


Veel üks tore nelgimätas.


Ja üks tore uudis veel. Vaat, otsisin ju oma kivilossi asukaid, mis sellise ehitusega lepiksid. Ei tahtnud seal olla ei kivirikud ega kukeharjad. Aga kui Helle aias nägin kiviklibus pisikest kipslille, mul kohe turgatas - see õrn iludus peab seal vastu küll! Ja pole ta nii õrn midagi. Juured on tal ju korralik mätas. Kui ma ta sain, jagasin kaheks taimeks ja ühe istutasin niisama peenra serva ja teise lossi müüri külge.


Lähemalt kah. Müüriaugus olev kipslilleke on igati kevadestardis.


Liivateed on lahedalt lillaks end võõbanud.



Tundub, et enamik taimi on alles. Muidugi on vara veel tibusid loendada. Aga üks on kindel - rohida saab ikka ja see aeg on varsti käes. Rõõm.