neljapäev, 16. november 2017

2017 seriaali jätk


Otsata märg ja sügisene.

Ahju loomine koos väikese sürpiisiga

 Nojah. Selline ta siis välja nägi see tuttuus moodulahi:


... ja tagantpoolt selline:


Ja järgmisel fotol ongi viimistlustööd alanud. Puuduv vaheseinajupike on loodud ja esimesed võlts-ilukivid paika pandud:


Alguses mees tahtis osta ilukive aga tuli välja, et neid meie kandis ei müüdagi. Noh ja siis ta saagis mõned meie vanad tellised pooleks. Taaskasutus missugune ja sa vaata vaid, kui lahedad nad on seest!


Praeguseks on ahi täitsa valmis:


Vot jah, selline ta siis tuli.
Sürpriis on aga hoopis teisest kandist - minu Lõuna-Prantsusmaalt korjatud seemnest tulnud taim hakkas õitsema. Selline omapärane õieke.


laupäev, 11. november 2017

See remont ei lõpe ka iial ehk tants ümber aurukatla ja kassi kõrvad

Mõned nädalad tagasi saabus meie majja ometi kauaoodetud ahi. Nüüd käib selle aurukatla ümber paras tants. Nimelt mõtlesime tsipa raha kokku hoida, et mees krohvib ise ahju ja lisab proua nõudmise järgi ilukive.
Nojah. Ahi on nüüd olemas. Augud ahju kõrval on kah minemas. Ahjuga oleme rahul, tõmbab hästi ja isegi peotäiest pilbasteste põletamisest võttis seina soojaks.
Pilti praegu ei lisa. Pole nimelt kindel, et millist sodihunnikut toas pildistama peaks, et jääks tõeliselt illustreeriv pilt.
Aga ega ma ei jorise. Vaatepilt on praegusega juba päris ilus. Ja tuba on soe. See on peamine. Ja õhtuti saab telku asemel põlevat tuld vahtida. Huvitav, miks on see vaatepilt nii hüpnootiline? Et muudkui vahid ja nagu polegi ühtegi kiiret tööd, põhjakõrbevat putru või tolmuimemist vajavaid riiuleid, muudest kodustest surimuridest rääkimata.
PS.: kassil läheb hästi. Kurgualuse ravisime terveks. Täna kaalusime - see paks kass kaalub mul nüüd juba 6,3 kilo. Aijeerum, mõnele mõjub haige olemine paksuks tegevalt. Kilo on selle aja jooksul juurde võetud. Aga kõrvade ravi läheb ikka edasi. Seal on ikka mingi jamps sees.

pühapäev, 8. oktoober 2017

Täna on blogimise päev ehk pisike pilguheit aeda kah





Minu lemmikvaated igal aastaajal. Viimasel fotol on hiid-päevalilled minust juba pikemaks end venitanud. Hullult lahedad taimed.

Uus hobi, et susi seda sööks

Elu pole mitte ainult lillepidu. Igasugu jamasid tuleb vahest ette. Ütlesin hiljuti mehele, et mul on nüüd uus hobi. Kulukas ja aeganõudev nagu peenemat sorti hobid ikka. Ma nimelt opereerin nüüd nädalavahetustel kasse. Kallis blogilugeja, sinu silmanägemisega on kõik korras. Opereerin jah. Täpsem oleks öelda muidugi, et vahin pealt ja vajadusel assisteerin - hoian pintsette, kassi varbaid või korjan ülearuseid juppe kokku.
Aga alustagem algusest. Nõrganärvilistele see jutt ei ole.
18. septembril oli esimene op. Enne seda vast umbes nädalake ilmus meie kõuts koju hirmsa haisuga. Vaatasin kassi üle, ei tundunud tal miskit viga olema. Mõtlesin, et ehk oli niisama aelenud kuskil. Kes neid loomi teab. Aga oli häda küll ja mitte vähe. Kõrvalestad oli kõrvad puha ummistanud ja põletik oli põske löönud. Hiljem üks loomaarst mulle ütles, et selliste paksude põskede ja lõualottidega kassidega polegi see väga harv juhtum. Ja see põletk seal pooleldi põses, pooleldi kurgu all oli puhta halvaks läinud. Nii et kui ma järgmine kord kõutsi kontrollima asusin (kassid ju üldreeglina hoiavad end puhtana ja hais oli jube), avastasin, et lõua all koletu haava - mäda tilkus, nahk oli täitsa hall-elutu. Proovisin siis alguses ise haava puhastada ja põletikukreemi peale uhada aga suht ruttu sai selgeks, et siin arstiabita hakkama ei saa. Haava puhastamisest oli vast nii palju kasu, et sain haava enam-vähem puhtaks, hais ei olnud enam tappev, sain looma autosse ja arsti juurde. Kass iseenesest käitus aga vitaalse looma kombel, isu oli hea, nurrus ja lippas hooga ringi. Kassid ja nende 9 elu ...
Arstiga sai siis seda õnnetut looma tükk aega kurva näoga vahitud. Et kas on üldse mõtet? Pooleldi metsik kass, kuidas sellist kodus üldse kinni pidada, ravimine muutub keeruliseks.
Arst siis otsustas: lõplikku süsti jõuab iga aeg teha, anname ikka loomale võimaluse. Kõuts pani pooluimasena narkoosi all olevana arstile paar pauku kirja, näitas ära, et pole ta nii surija ühti. Ehk see otsustaski asja. Mulle arst aga ütles, et ega ta midagi head ei ennusta. Selliste haavadega on tulemused nii ja naa. Puhastatuna oli see auk seal lõua all päris suur kassi kohta - pool lõuaalust. Arst õmbles lõuaaluse L-tähe kujuliselt kinni ja käskis järgmist arsti otsima hakata, sest ise tahtis puhkusele minna.
Ok. Järgnes kaks nädalat kassi poputamist. Kaks päeva pärast oppi oli loom hädisevõitu küll. Haavast voolas veel igasugu eritisi, seda tuli puhastada. Sellegipoolest suutis patsient teisel päeval ennast aknapraost läbi pressida ja naabri lakka oma prouade juurde põgeneda. Siis ma kartsin küll, et nn lambikuppel on nüüd peast läinud ja õmblused tuksis. Aga ei olnudki. Vedas meil. Saime oma kõutsi naabri lakast õlgede seest kätte ja tassisime koju tagasi. No nagu hullumaja sanitarid, eks ole.
Õmblused vajusid kah tasapisi lahti nagu arst oligi ennustanud. Õnneks mul vedas, sain ühe loomaarsti jälle kätte, nii et 30. septembril sai jälle opereerida. Haav oli nüüd ilusam, ses mõttes, et ikkagi elusa naha moodi, midagi halli enam alles ei olnud. Eelmisest õmblusest oli kinni kasvanud vaid üks otsake, muu oli kõik lahti. Meil vedas - juhuse tahtel oli seal koguni kaks loomaarsti - üks puhastas haava, teine õmbles. Vot nüüd nägin küll tõelist elava olendi õmblemise kunsti, et seda nägu. Peitpisted (lähendavad õmblused) ja puha.
Arsti kommentaar senisele loole oli, et nii need asjad käivadki. Aga hoiatas, et ega väga hurraa kisada ei ole vaja, nahk põletikune ikka veel, pude ja sidekoestunud, et see ei pruugigi enam kokku kasvada. Et kui nüüd veel lahti tuleb, siis tuleb plastilist kirurgiat tegema hakata ja nahka siirdama. Ohh jehh, see muutis murelikuks. See ei ole odav lõbu, pealegi - ega kass ei ole inimene, kassile ei seleta, et need lõputud narkoosid ja opid on vajalikud. Ta läheb mul stressi ja siis on ikka kabelimats ja seda siis juba raske raha eest.
AGA!
Eile oli siis järjekordne arstil käik. Seekord ei opitud. Polnud vaja. Haav püsib koos! Kõuts ei pea ka valuvaigistit enam neelama, jäi ainult põletikurohi ja lisati probiootikumid, et seedimist päris nässu ei keerataks.Järgmine nädalavahetus muidugi näitame veel oma karvast nägu (kassi oma) arstile aga praegu võib juba rahulikult hinge tõmmata - kõuts jäi alles. Ta on ju selline hea iseloomuga natuke otu loomake, kahju oleks olnud.
Paar udust pilti ka paksuks läinud patsiendist. Elukas on oma ravimiste aegu juba peaaegu pool kilo juurde võtnud. Aga no tal pole muud teha, kui süüa ja magada. Öösiti ta ikka mööbeldaks meeleldi (ta ju öise eluviisiga) aga siis viskame ta saunaruumi, kolistagu seal. Aga ega talle üksi ka ei meeldi olla.




Kraed tuleb veel nädal aega kindlasti kanda, nii ei pääse patsient haava kraapima. Samas on see krae tal ümber suht lõdvalt, et nahka ei pitsitaks ega hõõruks. Õnneks on ta lambivarju rolliga harjunud ja see krae ei sega teda üldse.
See karvane poiss on tegelikult juba päris soliidses vanuses, kobe keskiga.
 Oppimised sellega pole veel kindlasti lõppenud. Ravime poisi terveks ja siis toimub see, mis ikka toimub, kui isased kassid liiga isased on ja pidevalt mingite koledate haavadega koju tulevad. Arstid olid ka nõus, et hulkumisevajadust see ära ei võtaks aga kaklemisevajadust küll. Ta on hullata saanud küll. Aitab. Las nüüd hakkab mu diivanit kaunistama.

Sügis


Ma siin lappasin ühes jututoas sügise värve ja avaldasin arvamust, et võiks sügise mustreid disainida. Austraallane vastas, et tal läheb keeruliseks - neil on kevad praegu. Ma siis kohe mehe juurde, et kuule, hangime omale teise elamise Austraaliasse! Ja praegu oleks aeg sinna minna. Oleks kogu aeg kevades! Ja mees vastu, et milleks? Uuesti rohima ve? Tõsi ta on - käenahk ja sõrmeküüned tahavad kah puhkust.
Aga kole vihmane on. Mul ootab paar potti lillesibulatega, mis pole veel maha saanud. Ja täna kallab jälle, nii et maa lirtsub.
Sookollide paradiis on see eestimaa.

esmaspäev, 11. september 2017

Võhma laadast kaks sõna

Eriti uusi taimi ei lisandunudki. Suht tagasihoidlikult seekord. Pole ka ime. Kuhu neid uustulnukaid pannagi praegu. Metasekvoia ja saarvaher Flamingo kolisid kiviaiapeenrasse. Seal teisigi hellikuid end harjutamas eestimaise kliimaga. Mõni neist tunneb täitsa hästi ja teeb tagasihoidlikke vihjeid, et tema ümbert võiks pisemaid püsikuid minema kolida. Eks ma praegu siin kohendangi järgmiseks kevadeks uut peenraosa. Kiviaia peenras ei jagu enam ruumi igale. Noh, näiteks sai omal ajal kuldvihm seemnest valmis sussutatud. Nüüd on ta juba minu pikkune-laiune ja käseb paar kurereha, lupiinid ja samas sussutatava pöögi minema kolida. Mis siis ikka. Eks kolime.

Aga mingeid uusi asukaid ikka tiksus juurde.

  1. valgeõieline alpi aster (H. aed)
  2. hosta Liberty (Tagatalu)
  3. hosta Milk Split  (Tagatalu)
  4. kaks harilikku kadakat (Järvselja)
  5. kivimünt Weisser Riese (Helga aed) õitseb juunist septembrini, väikesed valged õied, kõrgus 50-60 cm
  6. Pskemi lauk (Milda)
  7. päevaliilia (Tsiili aed)

Kisub sügiseseks


Järjekordne ülevaate pildike aia peale. On ikka rohtus küll. Tigude paradiis ja invasiivsete taimede paraad.
Ahh, andku minna. Looduse vastu inimene ikka ei saa.

esmaspäev, 4. september 2017

Appi, mida küüslauku!


Minu peo peal on kaks küünekest küüslauku ja võrdlemiseks veel see kõige tavalisem patarei. Tavaliselt on küüslaugu küüned vast ikka minu pöidla suurused ehk tiba suuremad. Selliseid küüslaugu-elevante näen mina esimest korda elus!

Vabalt võib hakata saaki üle lugema.


Võib jah. Ega midagi uut enam see aasta ju tule. Sügis käes. Otsad kokku.
Teravili - salves.
Kaunvili - täitsa ok saak
Juurvili - no naerid,peedid, kaalikad, porgandid üldiselt meie maal kasvada ei taha. Aga mingit saaki ikka sai natuke ühepajatoitu teha. Sibulad - saak hea. Redised - ei mingit saaki. Augustikuise külvi unustasin tegemata. Nüüd on vist hilja?
Puuvili - väga kehv aasta. Õunakooki ikka saab aga õunamoosi mitte. Pirnid alles kivikõvad, ei tea, kas saavadki valmis.
Kasvuhoone st tomat ja kurk. Kurki hakkas nüüd hiljuti tulema ja tomatit on väikeseks jäänud taimed täis. Korjan rohelisena ära, valmivad toas edasi.
Ravimtaimed, maitseained. Sai korjatud kummelit ja pärnaõit. Natuke sai ka supirohelisi soolaga purki pandud ja seda jagub veel teha.
Marjad. 
  1. Tikrid - hea saak nagu ikka
  2. Sõstrad - musti sõstraid jagus  vaid söömiseks. Tavapärast külmiku koormamist nendega ei tekkinudki. See on küll paha. Millega ma talvel lapsi ravid?
  3. Kirsid. Täielik huumor. Must huumor. Kirsse oli põõsas täis, nii et kubises. Aga siis külastas meid rästaparv ja puu tehti pooltooretest kirssidest tühjaks. Vist kahe päevaga. 
  4. Arooniad - pole näinudki?????!!!! Õitsesid küll ...
  5. Ploomid. 3 ploomi on ühe puu otsas. 
  6. Vaarikad. Nulliring. Uusi põõsaid on palju tulemas, vanadel aga justkui lausa mingi viga küljes - lehed kolletavad, näevad nirud välja, marjad kortsus.
  7. Maasikad. Maasikapõõsaid oli mul vähe, saak nende kohta üüratult suur. Aga kasvasid nad mul kas kasvuhoones või kõrgpeenras. Muud moodi ei kavatsegi enam neid kasvatada.
  8. Viinamarjad. Kannab ainult sinine Zilga ja marjad hakkavad alles nüüd valmis saama. Tavaliselt sel ajal viskasin juba viimaseid putukate meelitajaid komposti - läksid puu otsas käärima, nii valmis olid.
  9. Söödav kuslapuu. Pisikese põõsakese kohta paras saak. Priske purk toormoosi, millest praeguseks on ainult magus mälestus.
Tjah. Külmik jääb see aasta küll minu aiaandidest täitsa tühjaks. Päris nälja-aastaks seda 2017. aastat tituleerida ei saa, sest oder, naeris, sibul, maasikad, tikrid ja Zilga-viinamari andsid oma parima. 
Peamine, mis see aasta saagiks saime, oli aia nö teraapiline külg - 
  1. imetleda lilli
  2. jalutada ringi
  3. võtta vastu külalisi (kodukohvik jms)
  4. ja puhata-mängida-kunsti teha
  5. tööteraapia - kui tervet ei jõua teha, tee pool!
Mõnus olemine, mis ongi peamine. Ja seda sai palju. 




reede, 1. september 2017

Nii nunnu hosta


Valgeõieline hosta Oze, no küll teeb armsaid õienuppe.

Kärbsed kasutavad internetti ja pakike Järvseljalt

Nii kui siia blogisse üles tähendasin, et putukaid see aasta on vähe, peaaegu polegi, nii nad välja ilmusid. Kärbsed nimelt. Jube. Teist päeva täielik hullumaja. Nii et olge ettevaatlikud, mida te netis räägite, ei või iial teada, kes seda lugema juhtub! 
Nojah. Aga eile saabus peaaegu ootamatult saadetis Järvseljalt ja oli kopsakam, kui oodata oskasin. Siin viimane grupipilt uues kodus enne laiali minekut.




  1. jalakas Camperdownii (see on see pirakas pott koos piraka tüvega) Huvitav, kas Järvselja perenaine kaevas ta kuskilt oma aiast välja - nii priske tegelane ju?
  2. mingi nimetu ilusa roosa õiega kukehari
  3. Floks Sternhimmel
  4. Kanada kuusk, see mustsõstralõhnaline. Igavene suur istik, mina ootasin mingit tillut potikeses aga sain korraliku jõulukuuse. Sai jube hea kasvukoha. Ma ei teadnudki, et mul on sellist kohta aias - pool meetrit musta mulda. Noh, must on tinglikult öeldud. Kuuseheki kõrval kõrgemal pool.
  5. hosta Oh Cindy
  6. hosta Band of Gold
  7. hosta T-Rex
  8. Dryopteris filix-mas . maarja sõnajalg Linearis Polydactyla
  9. kõrvik-astelsõnajalg Herrenhausen
  10. Dalekarlika kask
  11. mägi-ebaküpress Filifera Aureovariegata
  12. Valge mänd
  13. Metasekvoia
  14. Ginnala vaher
  15. Saarvaher Flamingo
  16. Verev sõstar
Siin on nüüd ridamisi taimi, mis võivad minu keskmaa külmadele või talvistele sootingimustele alla vanduda. Aga ega muidu ju teada ei saa, kui ei katseta. Ja mul on aias mõned täitsa hellikudki olemas. Nad ei kasva küll suurteks, nagu nende kodumaal neil võimalus on aga ära nad kah kuskile kadunud pole. Aga õige koht tuleb muidugi leida. 




kolmapäev, 30. august 2017

Kaks tundi päevas aiale


Mulle on nüüd antud tervelt kaks vaba tundi päevas, mida võin vabalt aiale kulutada. Marju on tänavu nii vähe, et need korjavad mul lapsed ära. Õunapuudest kannab asjalikult ainult see Hoganase peenra otsas olev pingiks tehtud puu. Aga ega need head õunad ei ole. Jahused, väikesed ja maitse poolest sellised eimidagiütlevad. Muidu olen neid komposti kärutanud, kui neid rohkem oli. See aasta peavad nad siis paar õunakooki ja tiba kuivatatud õunu kah välja käristama.
Esimese suurema tööna võtsin oma pojengiheki puhastamise-korrastamise. See on mitu aastat ilma aedniku abita hakkama saanud. Vanad varredki seal maas veel. Aga no mis teha. Aega pole olnud. Nüüd siis ometi. Natuke vara muidugi. Lehed on alles väga ilusad. Aga hiljem äkki pole jälle aega.




esmaspäev, 28. august 2017

Pildipostitus.







Ja järgmine on üks suvik, mille nimes ma pole kindel aga peaks proovima selle seemet korjata.








pühapäev, 27. august 2017

Sügistöödega algus tehtud


Ahh, mis kena potitäis nõmmkannesid? Nõmmkannusid? Nõmmkanne? Kannisid? Aga ütle kuidas tahad, välimus on neil hullult lahe. Need on need, mis ma kevadel Futulandiast sain, neid jagus küll mitmesse kasvukohta ja potti aga see on ikka kõige ilusam.
Aed on üldse praegu täitsa kena olemisega, eks nagu augustkuus ikka.


 Kõik õitseb, lehed on suured. Tänu külmale suve algusele vähendati see aasta vist tugevalt putukate arvu, nii, et peale liiliakuke pole muid lehtede hullemaid närijaid nähtud. Lehetäisid polnud näiteks üldse. Samuti ei näinud ühtegi seda keskmist sorti pruuni põrnikat, kes mairoose mul muidu järavad. Ka herilasi on talutavalt vähe ja kärbsed ei tüüta.


Juba saab kääridega aias vehkida - pealseid lõikuda. Alustan pojengidest. Neile need vihmased ilmad ikka ei meeldi, lehtedel on näha esimesi kahtlasi laike ja täppe.


Ja kõik see ülearune mudru läheb komposti, sest keskeestlasel on mulda vähe. Hiljuti käisin külas aias, kus veendusin, et mul on musta mulda isegi lahkelt jagatud. Seal oli mullakiht viis, no maksimum 10 cm ja selle all puhas paas ja paesodi - valge kraam. Suvel kõva kui kivi, talvel lirtsuv löga. On ikka kõva töö sellises kohas aeda teha. Meie kandis on olukord ikka vähe parem. Kohati paljastub ka see va rebaseliiv, kasvata siis liivateid või porgandeid. Aga mulda on ikkagi vähe ja tuleb muudkui juurde teha. Kõigest, mis vähegi komposteerub,


Taas väike ülevaade


Saagi koristus ja toataimede tuppa tassimise aeg. Kõrred-varred- suured lehed = dzungeliino.
On alanud ka nirustunud pealsete äralõikamise aeg. Aga ilus aeg. Ei taha lasta veel suvel minna.

laupäev, 26. august 2017

Saagi koristus.


Algas teraviljapeenarde saagi koristus. Kui aus olla, olen mina läbinist ahne inimene ja mulle ei piisa vaid sellest, et ma nüüd tean, milline oder ja milline nisu. Ma tahan praktilist kasu ka saada. Ühest küljest oleks ikkagi tore need terad sealt kätte saada ja teisest küljest tahaks ka natuke ilusat kõrt. Ikka õletööde tarvis, ikka õletööde tarvis! Ilus ju oleks enne jõule lastega natuke õlest mehikesi või kitsekesi meisterdada.
Aga need nisusordid vist ei olnudki ette nähtud pikka ja tugevat kõrt tegema või segas see kummalise kliimaga suvi neid. Nurmkanadest rääkimata.
Sa vaata vaid, kui palju lilli sain sinna nisu vahele tühjadesse aukudesse istutada, mis nurmkanad olid meil nahka pistnud ja tühjaks siblinud.



Varasema kollakasrohelise tikri väheke üleküpsenud marjad - nii magusad, et sulavad käes ära aga oi kui magusad!


laupäev, 19. august 2017

Ja kohvikutepäev ise


Mees klopsis päris omapärase varjualuse kokku. Aga see on nii suur, et ei oska teda kuidagi pildile püüda. Siin vaid servake.
Pinguli oli ta tõmmatud nööridega, kuhu siis lapsed värvilisi kolmnurki lusti ja ohutuse eesmärgil kleepisid. Päris lõbus jäi.


Grillimise teema jäi ära, kuigi suur kott grillsütt oli varutud. Lihtsam oli rakletipanni, võileivagrilli ja kokteili segajaga toimetada.


Terrassitrepile ehitasime leti, see jäi küll mingil hetkel pisikeseks liialt, kui kokki rohkem kui üks oli.
Menüü hitt oli piima-marjasmuuti, samuti kiideti mu vahukoorekooki ja palju telliti ka rakletti ja sooje võileibu. Lihtsad toidud teha ja müüa, päris head tooted meie menüüs. Kiideti headust ja laideti, et olla liiga odav. Aga kuna meie kohviku eesmärk oli ilus ilm, lõbus päev, hea seltskond ja kunst kuulub rahvale, siis meid need märkused hindu tõstma ei pannud. Kulud saime tasa, kasumitki teenisime ja ilm oli super ja kõigil olid lõbus. Lubati järgmine aasta kindlasti tagasi tulla. Paar tegid ka etteheiteid, et miks mitte alaliselt avatud olla.
Et külalised saaks ka omapäi meie krundil ringi hulkuda, tähistasime siltidega tähtsamaid kohti.


 Mängumaja pildusime karvaseid ja sulelisi täis. Kõige väiksemad külalised kiitsid majakese heaks ja veetsid seal mõnuga aega.



 Jajah. Oli tore päev. Kiidame. Rahvast käis just parasjagu. Iseendile korraldasime veel väikese ümarlaua ürituse analüüsiks ja afterparty. Tuli välja, et minu koduaias on võimalik ka äraütlemata romantilist ja mõnusat küünlavalgusõhtut korraldada. Aga näe, pildi unustasin tegemata. Märkmed kirja järgmise korra jaoks, et mida muuta, mida mitte.
Aga kindlasti kordame. Sest lusti oli kuhjaga.