Jänes ja Peipsi

Kus on, sinna tuleb. Eile sai Estfarmis ära käidud ja üks lisa-jänes toodud. Reisinimega - Karoliina. :D Muidugi võiks jänese nimi olla lühike nagu loomade nimed ikka. Nii et nimi on arutlusel. Aga lühendatult on ta nimi siis ju Kaku ja see sobib ju hästi. Meil siis emajänesed Kiku ja Kaku. Kena ju?

Kaku elu koos meiega algas jäneste arusaamade järgi ehk pisut ebatraditsiooniliselt. Nimelt käisime koos ära Peipsi ääres.

 Kuni Rannapungerjani välja.

 Idee oli nagu oma sibulavarusidki suurendada aga sibulaid müüs selle tee ääres vaid üks inimene ja pisikese tutsaka eest küsiti 10 eurot. Kaks varianti - kas pani kuumalaine sibulakasvatusele kah põntsu või on Peipsiääre sibulad suveniiri tasemele kerkinud. Nii et jäime ilma. Aga käekotis on mul hoolega valitud peotäis teokarpe - keegi tahtis nagu kaelakeed tegema hakata.
Ilus reis oli. Mine või tagasi.

Praegu (reisipäeva järgne hommik) on Kaku koos oma turvapuuriga jäneste jooksuaias. Alguses oli ta mul seal lahtiselt ja lasin Kiki temaga tutvuma. Aga tuli välja, et Kiki oma mehe uue noore pruudi üle küll ei rõõmustanud ja üritas teda hammustada. Õnneks sain jaole ja panin Kiki kinni. No isajänes Jossi oli nagu sõbralikum aga igaks juhuks panin uustulnuka turvapuuri, et las tutvuvad niisama - läbi puuriseina.
Loodetavasti püsib täna ilma liigse vihmutamiseta ilm, siis saab uut jänkupuuri ehitama hakata.

Ettevalmistuste kõige tähtsam osa ehk aed

Sa jeerum, sa jeerum! Sügis läheneb, aeg tiksub ja mina, vabaduse ja mugavuse laps, pean end varsti jälle tööle asutama. Enne ei saa muidugi kuskile minna, kui Pesamuna on oma elumuutustega leppinud ja rõõmsalt lasteaias hakkama saab. Esimesed neli päeva, mis kestsid hommiku poole üheksast päeva poole kaheteistkümneni, on sooritatud ja kukkusid päris hästi välja.
Kui inimene on välja kuulutanud, et kohvikutepäeval ka ilutaimi müüakse ja aeda näidatakse, tuleb ikkagi tubli olla ja rohimine päevakavva võtta. Laps lasteaias andis mulle nii mõnegi vaba tunni ja selle kulutasin aias.
Esimesena võtsin käsile tiikide vahelise tee ja selle lõpetamiseks kulus kaks minu lühikest aiatööpäeva.
Teiseks muidugi hull rohimine aga töö kiidab tegijat ja rohitud peenar on ikka rohitud peenar - ilus, noh!
Muidugi, minu aiastiili viljeledes tekib küsimus, et mida see mõiste - rohimine- täpselt tähendab. Aga minu aed peab looduslähedane välja nägema, nii et pole hullu, kui kuskil laamendab orashein või mõni ilutaim läheb invasiivseks kätte ära.
Järgmisel fotol on sillatee ka teiselt poolt vaadatuna.

Rohimine (mõiste seletamine Lillekasvataja moodi) - tegevus, mille käigus eemaldatakse umbrohud nende taimede ümbert, mis veel väikesed on ja ise hakkama ei saa. Märksõna - ise. Seletav näide: suurte hostade ümbert pole rohida vaja, ise rohivad.

 

Nii mõnigi taim jagas lahkelt pojakesi potti panna. Kasutasin taimede eksponeerimiseks õuel olevat vana vanni. Nägi päris tore välja-

Teised, suuremad taimed sokutasin puu alla vilusse.

Taimede müügist minu kohvikupäeval. Müüsin ikka küll. Ja sain hindamatu müügikogemuse, et milliseid taimi inimesed otsivad, mida mitte. On inimesi, kes teavad väga täpselt, et mida nad soovivad. Tulevad õue ja vuristavad soovinimekirja ette. On inimesi, kes käivad aia läbi ja näitavad näpuga, palun seda ja seda. On inimesi, kes tulevad minu pisikese "poeleti" juurde, laidavad kõik taimed maha, sest üks on invasiivne ja teisel liiga väike õis, kolmas meeldib ülearu putukatele ja neljas ei ela tema aias mitte. Jutu lõpetuseks korjab süle potte täis - mul on neid kõiki vaja! Ohh aednikud, ma armastan teid! Küll te olete toredad!

Ettevalmistuste järg ehk iluvidinad ja suunanäitajad maa peal ja taevas

Et meie õue peal ka lipp lehviks, no sellest on kah mõeldud nii mõnedki aastad. Seekord oli aga materjal omast käest ja see talv korda tehtud kuusehekist sai valitud  üks ilus sirge tüvi nüüd lipumastiks. Asukoha üle sai muidugi natuke vaieldud. Mees ütles umbes 10 aastat tagasi, et vot lipumast tuleb sinna juurviljapeenra kõrvale. No mina jälle, et kuhu-kuhu? On ikka idee! Kesse paneb lipu kaalikate vahele lehvima? Aga lipumasti ei tehtud ja rahu oli maa peal. Nüüd tuli mees, et paneme lipumasti meie mäe otsa, et siis on kaugelt näha. No mina selle peale, et no mida veel! Lipp peab õue peal olema! Ma olin ju selle aja peale juba ära harjunud tolle ideega, et lipumast seal kahe põhimõtteliselt ikkagi ogoroodina vahel on. Kaalikaid seal küll pole, küll on aga naerid, sparglid ja päevaliiliad. #EV100teraviljapeenar on kah. Ja laste palliplats ja mängumaja. Paremat kohta meil aias lipu jaoks polekski!
Aamen selle peale.
Mäe otsas käib vahest koer istumas, vahib sealt kõrgelt rebaseid ja vahest jooksevad lapsed seal edasi-tagasi suure kisaga, jalad porised ja näod marjamahlast punased. Selle peale tõmbaks pigem Jolly Rogeri masti, ausalt öelda. Aga me oleme ikkagi korralikud ka vahest ja meil on aated ja põhimõtted.
Teine suur töö oli siltide, suunaviitade ja liiklusmärkide maalimine. Mõtled küll, et mis seal siis ikka on, et kaua see vabas stiilis värvimine aega võtab. Aga no täitsa võtab, kuigi sai mitmekesi tehtud.

 Ja natuke vanu maale puuriida peale ritta meeleolu loomiseks.

Ja vaibanäituse püsti panek. Selleks sai veel üks varikatus püsti pandud, mille all laotasin redelile oma vaibad ja vana ait pakkus kah sobilikku näituse pinda. Natuke oli küll hirm naha vahel, et äkki tuleb mõnda hullemat paduvihmahoogu ja siis rikun oma vaibad ära. Aga ilmataat hoidis meid ja kinkis kohviku tarvis imeilusa ilma.

Ettevalmistused kohvikute päevaks 1. osa ehk personaalne teraapiaruum.

Kodukohviku korraldamise unistus oli meil juba ammu. Mõte tekkis ülemöödunud aastal. Möödunud aastal isegi jõudsime ideed teistele külainimestele lekitada aga pidevate vihmade tõttu jäi ikkagi ära. See aasta saime asja tehtud ja jäime rahule. Ühine otsus - kindlasti teeme järgmine aasta jälle. Peale meie kohviku oli tänavu veel kaks kohvikut, tegus seppade ja kultuuriprogrammiga külamaja ja tubli hobune, kes kaarikus rahvast sõidutas.
Ürituse ajal ei tulnud mulle meelde mitte üht pilti teha. Mõned siiski sai tehtud ENNE ja mõned PÄRAST. Tänu nendele saan ka natuke muljetada ja alustame ettevalmistustest.
Oi seda mäsu ja mässamist! Meil algasid ettevalmistused juba 2 nädalat varem. Oli vaja luua mõned teatud olmetingimused ja iluvigurid, milleta inimene end mitte hästi ei tunne. Võtame või kasvõi sellise lihtsa asja nagu see hea koht (nagu mu vanaema ütles) või metsapeatuse koht või koht, kuhu kuningas jala käib. Euroopa uhkemates sisustusajakirjades vahest ikka on imetletud läikivaid lumivalgeid vannitoa sisustusi, jälgigem, kuidas luuakse valmis eht- maalähedane personaalne teraapia ruum.

Kõigepealt siis mees kaevas, kolkis ja madistas ja valmis sai taoline kitsamat sorti puumaja. Sees on saepuruplaadist vooder, peal laudadest  vooderdis.
Uks ette on puhas taaskasutus. Ei mina tea, kust see vana klaasist aknaga uks meile kuuri alla sai. Kole oli ta, tolmune ja altservast ikka üsna kannatada saanud. Lapsed said ukse puhtaks rookimise töö enda kanda ja pole midagi öelda, väga tublid oldi ja madistati hoolega ukse kallal.

Uks sai värvitud ja kohale paigutatud. Klaasukse läbipaistvust pole karta, kauneim pitskardin mu riidekirstust (äkeste Köögikata sokutas selle ükskord mulle?) teeb tööd korralikult. Varjab ja ilutseb.

Kala sai sinna maalitud mõeldes ühele konkreetsele aiablogijale, samas sai puumaja omale veel kaks uut nime: Kalamaja 16 ehk Kuldkalade viimane peatuspaik. See viimane on küll rohkem sümboolselt. No ühesõnaga - luulelendu see maja igal juhul tiivustab.

Lisaks küünlaalusega peeglile on seal ka õmmeldud kott ajakirjade ja mõne raamatuga. Noh, et kui tekib vajadus midagi lugeda näiteks. Küünlaalusega peegel on otse loomulikult ennustamiseks või vaimude väljakutsumiseks.
PS.: selle maja tegelikku otstarvet tõenäoliselt tuleks teadlastel veel uurida aga personaalse teraapiaruumi nime on ta auga ära teeninud. Meie külalistele eilsel kohvikupäeval mõjus ta küll väga õnnelikuks tegevalt - kõik olid väga naerused, kui sealt tulid.
Jajah. Rohkem huumorit ja ilu meie igapäeva, lugupeetud kaaskannatajad!

Kolm kohvikut aastas?

Meil on siin juba mõnda aega kibe askeldamine käinud. Meie külas toimub ka kohvikute päev. Esialgu küll tagasihoidlikumalt aga see ongi hea. Algajale kohvikupidajale käib selline reedene toimetamine küll. Et ehk ei lähe liiga rahvarohkeks vaid jääb normaalseks ja toredaks. Müts maha nende ees, kes Avatud Talude Päeval osalevad ja omaenese õuel 200 -500 inimest nö ära võõrustavad. Tublid inimesed. Meie esialgu prooviksime võimalikult lihtsalt.
Aga töö ja ettevalmistus on tuline. Saagisime, klopsisime, rohisime. Mees ütles, et kui teeks kolm kohvikut aastas, saaks aia päris korda. Heh. Tõenäoliselt vist ikka ei tee.

Mis meil siis pakkuda on?
Esiteks kohvik muidugi. Viinamarjad vedasid meid alt, pole teps mitte valmis veel aga meil on kohvi ja kooki ja teed ja kokteili ja kuuma juustu.

Teiseks teen soovijaile väikest aiaekskursiooni ja panin potti mõned taimed müügi jaoks.

Kolmandaks on meil vaipade näitus-müük.
Ja neljandaks muidu mõnus olemine. Ehk laseb ilmataat ka olla. Meil on küll kohviku tarvis katusealune aga mingit tormi laamendamist see vastu ei peaks.
Ja kunstilist elamust saab ka. Ja kui inimesed kohale tulevad, siis saab meeldivate ja huvitavate inimestega vestelda ka.
Jõudu ja edu meile selleks päevaks. Hiljem kirjutan ettevalmistustest pikemalt.
Peaasi, et vihma ei tuleks ja nalja ikka saaks! (tänase päeva mantra)

2017 kokkutulek - ilusaid vaateid ja lustilist seltskonda

Täitsa pöörane, kui mõelda, et aalujate kokkutulekud on ju tegelikult alguse saanud sisuliselt sellest, et inimestel oli tahtmine aias omaette asjatada. Nüüdseks kogunes meid, aiahulle, kokku koos pereliikmetega 46 taksonit. Kas pole imestust ja imetlust väärt number. Arvestades, et nii mõnigi kahjuks jäi puuduma. Aga ehk järgmine aasta veab paremini. Järgmine aasta kohtume põhjarannikul. Tõotab huvitav tulla.
Aga no tagasi selle aastase kokuka juurde.
Ilus Lõuna-Eesti laineline maastik. Mingil imelikul põhjusel pole mul ühtegi lainetuse fotot - imetlesin niisama.

Öeldud on küll, et aedu ei tohi omavahel võrrelda. No mina kahjuks sellest patust puhas ei ole. Kogu seda ilu seal imetledes tundsin kohe, et meie pere jaoks on see kõikseal liiga suur. Me ei saa siin poole väiksema maja ja hoonetegagi korralikult majandatud. Nii suure apartemendiga jääksime lootusetult hätta.
Aga sellist isiklikku töötuba on mul küll tarvis nagu võõrustaja-proual on. Ma teen ta omale aita ja mitte üks konn ei köhi. Muidu mul on praegu osa tööriistu kuuri all, osa kasvuhoones, osa esikukapis. No ei ole korda siin majas, ei ole. Aga seal oli. Olgu eeskujuks meile kõigile.

Ja mingil imelikul põhjusel ei pildistanud ma ka ogoroodinat. Ju mul kukkus karp lahti, süda jäi seisma ja ajus hakkas see ahv lööktaldrikuid kokku peksma. Pole ammu nii asjalikku ja korralikku ja rikkalikku ogoroodinat näinud. No jälle - eeskujuks meile kõigile. Koju jõudes võtsingi esimesena käsile omaenese ogoroodina vuntsimise. Mingi tundmatu lambaaju käib mulle öösiti sinna vesiheina ja maltsu istutamas.
Tegelikult peaks minusugusel olema kohustuslik iga natukese aja tagant mõnda tublit ja virka aalujat tema aias külastada. Saab aia-pauerit ja mitte vähe.

Sellel fotol on nüüd üks ilus kooslus. Nimed meelest läinud. Tuletame meelde. Sest neid taimi on mul nüüd hädasti vaja.

Üks aed Tartu kõrval

Eile sai ära peetud järjekordne kokkutulek, sedapuhku juba viies.
See oli üks hea aed. Üllatav ja huvitav.
Põnev oli iseoma aiaga võrrelda. Aia algus ju mõlemil põhimõtteliselt sama: tuleb naisterahvas linnast kusagile võsa vahele ja hakkab seal madistama. Edasi aga läheb kumbaski aias elu hoopis oma rada. Tartu lähedal aias on aasta ajaga ära tehtud suurem töö kui mina siin kümne aastaga. Ja töö on tehtud targalt, mõõdetult ja kaalutletult. Kohe näha, et õppinud inimene. Teab ikka, mida teeb.
Pisike naisterahvas Tartu kandist on uskumatult suure töö ära teinud ja õnneks oli minul see suurepärane võimalus seda näha ja uurida. Taimede kooslused on seal aias põnevad, nende üle peab kohe mõtlema.
Jätkaku aia autor samas vaimus, huvitav oleks seda aeda ehk kunagi hiljemgi kaeda, kui taimed juba suuremad.

Kunagi on vist selle krundi eelmised omanikud seal liiva kaevandanud, jätnud endast järele põneva  pinna: suurte aukude ja lohkudega. Ühes on tiik, teises istumise plats, kolmandas iluaed koos kahe istepingiga. Hea seal istuda, peenrast ilus ülevaade kohe. Ja vaated on vaatamisväärsed!

Asjad on pakitud

+kivi + karbike sibulatega + taldrik + fotokas + kast aiandusajakirjadega + küpsised + sinihallitusjuust + kurgid + viinamarjad + pudel vett ja varusokid.

Homme täpsemalt.

Traditsiooniline Pärnu-kandi reis

Suvi ...

Kaua sa suvel ikka kodus kopitad. Vahest peab ikka reisima ka. Nii et pakkisime kodinad kokku ja reisisime paariks päevaks-ööks Pärnu kanti Reiu randa. Telkisime kõrge kalda peal, imetlesime rannajoont, lõkketuld ja lagedat merd.

Ilmaga meil eriti ei vedanud, suht niiske ja tuuline oli. Aga ega see midagi ära ei rikkunud, lastel oli ikka tegemist palju. Kaevasid muda, ehitasid omale Veneetsiat, tegid kõik oma riided märjaks, mis niiske õhu tõttu kuidagi kuivada ei tahtnud, ja lennutasid lohet ja punusid ema eeskujul kaldataimedest mingeid ebamääraseid vigureid ja voodoo nukke (igaks juhuks, kes teab, millal vaja võib minna)!

 Mina kudusin keskmisele lapsele sokid valmis lõkke kõrval ja imetlesin kaldajoont. Seda mõnusat paljandit uurides tuli kohe Muhedik oma sammaldega meelde.
Kui niiske ja tuuline mereõhk ära tüütas, kolasime kaugemas metsas ja leidsime laheda liivalagendiku. See liivaauk-lagendik talletas kogu päikeseeneria ja hoolimata külmast ümbrusest oli liiv tulikuum. Madistasime lastega seal hulka aega ja korjasin sealt imetillukesi "kalliskive": punaseid ränikivetükke ja poolläbipaistvaid valgeid kvartsiterakesi. Loodan neist midagi ilusat teha, nomaitea, mosaiiki või midagi ...

Hiljem sõitsime Matsiranda ja saime seal ometi ka päikese kätte. Meri oli külm nagu külmkapp aga paari meetri jagu sai veepiiril ikka täitsa olla ja toimetada, nii et saime oma otsitud päikeselaksu ikka kätte.

PS.: Lugu minust, kui kõvast ärimehest. Võtsin reisile kaasa ühe salvei ja natuke igihali ja vahetasin Pärnu kandis nad lõhnava vaarika vastu. Vaarikajuurtest ühe vahetasin koju jõudes rodgersia vastu. Jess! Hea äri oli.

Eilasest :)

No suur-suur aitäh kõigile, kes raatsisid oma suvest jupikese raisata, et kaarti lugeda ja rooli keerata. Aiablogijatega kokku saamine on eriliselt tore asi. Eriti sellistega nagu need meie omad ;)
Ma olen nüüd päev otsa istutanud ja võin õnnelikult raporteerida, et enamik paljasjuurseid maha istutatud ja ülearused ehk topelt taimed ilma peale edasi saadetud. Said rohelisi nutsakuid naabrinaised, kaugema kandi prouad ja ämm sai kah kastitäie.
Ega pärast Köögikata lahkumist minu päev veel läbi ei saanudki. Just törtsu enne pimeda tulekut sattusid siia selle maja endised omanikud ja sain teada paar huvitavat fakti oma õunapuude kohta. See hea õunapuu lauda taga on Aleksandri õunapuu ja see suur Paide taliõunapuu, see minu lemmik puu, mis on raudvitsaga kokkunööritud, olla hiljuti 70 aastaseks saanud. Vot missugune juubel oli ja mina ei teadnudki. Ta olla omal ajal istutatud selle maja pere esimese lapse sünni puhul.

Kuulge, suured tänud tulemast minu väikesesse :) aeda väikese tiigiga :D! Kui meil siin hommikul kallas kui oavarrest seda va vihma siis aalujate kamba kohale jõudes lõppes see märg jamps ja õu sai hoopis rõõmu täis!

Aa kes tulemata jäi ... ai, Köögikata, kellele ma seda mailast pidingi hoidma? Ja kas keegi levitas kurerehasid? Sakiliste lehtedega? Ja toda Faasseni naistenõges nr. kahte.

Ja üks peatus peale Siguldat. :)

See imeilus ja salapärane, kusjuures legendiga (õnnetust armastusest loomulikult) koht asub pisut maad Siguldast eemal suunaga Turaida poole. Gutmani koobas.

Suur-suur-suur liivakivi koobas koos salapäraste taimedega, millest osa on looduskaitse all ja kasvabki ainult seal, muideks. Mingid samblikud ja vetikad. Koopa kõrval on tahvel nende tutvustamiseks:

Kusjuures võin hirmus rahul olla. Kohtusin seal taimega, st sõnajalaga, mille kunagi Tori põrgust allamurenenud liivakivikamakalt üles korjasin ja koju tassisin. Üritasin küll uurida, et mis nimeline ta on aga ei ole keegi senini osanud mulle nõu anda. Nüüd ma siius tean.

Tema nimi on Cystopteris fragilis ehk siis väike põisjalg ja minu aias on ta praegu selline:

Mulle tundub, et ta on oma kasvukoha heaks kiitnud, sest eelmine aasta oli neid lehekesi hulka vähem.Aga looduses seal õnnetu armastuse koopas nägi ta välja selline:

Ja pildistasin ka neid teisi eripäraseid taimi ja nii palju kui ma kuskil mingeid koopaid tean, on need samblikud/vetikad seal alati olemas. Eks neile meeldib see niiskus ja pidev ühtlane temperatuur, mida koopad suudavad hoida.