Mina kui ehitaja ...

... olen see kõige viletsamat sorti. Mis muidugi ei keela mul rõõmsalt ehitamast.

Ja see on huvitav.

Hostade rivi üritab mu ehitusvigu vapralt varjata.
Hmmmm lilleriiul. Aga no ise tehtud - hästi tehtud.

Pisike pilk aeda

MInu aed sai küll selle põuaga korralikult pihta. Iluaed näeb välja nagu ... oktoobrikuu-aed. Lõikan kõrsi ja päästan, mis päästa annab. Kusjuures mõni sõnajalg üllatas mind. Ja mõni hostagi. No ses mõttes, et neid see pikk kuum ja kuiv periood ei seganud üldse - olid väga ilusad. Aga on kohti, kus aias pole tõesti muud kui kõrred maha ja ootame uut kevadet.

A sa vaata kui põnevad kõrvitsad mul see aasta tulevad:

Sordinimi Sweet Dumpling.

Ja viimasene "dokumenteerin" meie selle aasta muru:

Omajuurse ploomipuu võrsed. Või on see kreek. Võtsime kevadel kaks puud maha ja maa all oleks see nagu plahvatanud - kõik maa võrseid täis. Proovisin roundupi kah neile määrida aga ei tundnud tolku olevat. Teisel pool maja võitlen remmelga võsudega (või on see mingi paju ...) ja seal on nagu paremad tulemused.

Kaks udust ja pimedat pilti. Ikka jäneste teemal

Piilusin jänkubeebide pessa. Nii põnev. Ma nii ootan juba pisikeste jäneste tulekut pesast välja. Natuke peab veel ootama! Kõrvalolev foto tehti eile, st 30. augustil ja järgmine veel kaks päeva tagasi.
Eks loe välja, palju neid seal pesas on. Tüdruk üritas lugeda, arvas, et 11. Mina lugesin neid vähem kokku. Aga eks sa ütle, et kelle pea või kelle pepu kui nad seal nii puntras on.
Pesa on neil tore - nagu linnupesa, pehme karvavooderdisega. Puudutada või paitada pole hea idee, sest kohe hakkavad tissi otsima, sebivad ringi ja vigisevad. Titad. Muidu magavad kogu aeg - nohisevad.
Emajänese meelest olen mina ohutu ja võin puuri talle sisse vaadata küll. Aga teiste jäneste vastu on suht äkiline, eriti selle noore emase vastu. Isase vastu oli kah puhta kuri, muudkui riidles ja urises, no aga siis tuli jooksuaeg ja on jälle armsakesed koos, musitavad läbi aiavõre. Rohkem ei saa, sest mina ei luba. Poegimine ei olnud talle just kõige lihtsam. Nooruke on ju. Järgmine päev oli ta kuidagi väga kõhna ja niruke.Las kosub korralikult.  Ja kasvatab pojad suuremaks. 

3+?

Ohhhohhohhooo
Ehitan siin seda va jäneseaeda (üks potjomkini küla ikka on :D ) ja eile vaatasin, et ilusa vihma tagajärjel jäneste aed tiba nagu porine. Eks nad ju kaevavad ja kraabivad kogu aeg. Viskasin siis ämbritäie rebaseliiva (ilus kollane ja kuivab kiirelt - jänksidele ka meeldib) ja posu õlgi sinna, kus neil pikutada meeldib. Siis oli mul seal aias kepsutamas isane, näitas kohe, et õled on priima kaup ja nendega saab igasugu pulli teha. Täna hommikul lasin jooksuaeda emase - Kiki - ja see hakkas kohe õlgi kokku koguma. Suu oli õlgi täis - õlehunnik oli suurem kui loom ise. Ohhoo! Vaatasin, et kus ta sellega nüüd põrutab. Õnneks läks omaenese puuri ja tekitas taha nurka siis midagi. Ehitab. Ehhee. Pesa!
Läksin siis tuppa mehele kah ütlema, et kuule, ikka saame jänksipoegi, ei ole Kiki niisama kurjaks jäneseks muutunud. Tal tähtis asi ajada. No mees läks ka vaatama. Tuli aga kohe tuppa ütlema, et mine pane see loom nüüd puuri kinni, istub teine vetsus ja kisub omal riideid seljast. Noh, neil üks jooksuaia nurk on see nn hea koht. Seal ta istus jah, ümberringi maa kõik karvadest valge. Ja kui pehmed need karvad on!

Eks ma ajasin ta puuri sisse. See oli hommikul kell 7 umbes. Praegu on kell 11.47 ja meil on nüüd 3 + ? jänest. Kiki puuri tagumises otsas on väike karvanutsak, kus sees on roosad ja pimedad puntrakesed. Ai-vai. Ma sain jänese-vanaemaks täna!
Ja pole see jänese sünnitamine midagi nii lihtne nagu youtube videotest võiks arvata. Vaene loom tegi ikka vahepeal väga haledat häält, vaeseke. Mingi hetk kepsutas mööda puuri ringi, nina ja jalad verised, siis kadus jälle puuri tagumisse otsa ja tegi haledat häält. Uskuge või ärge uskuge aga isajänes Joosu elas kõike hoolega kaasa. Kui hääled väga haledaks muutusid, üritas jõuga Kiki puuri sisse hüpata - no uks oli kinni, ei pääse ju sisse. Ja kui koer huvi hakkas tundma, muutus Joosu koera suhtes äkiliseks, üritas teda "rünnata" ja taga ajada. Õnneks sain kõrvalaia valmis, lasin Kaku puurist välja, siis oli Joosul natuke tähelepanu häiritud. Noh, tegelegu parem Kakuga, ärgu häirigu Kikit. Nagu nõukaaegne abielumees sünnitusmaja ukse taga :D

Nüüd on ta siis värske papa :)
Mina nokitsesin aia kallal ja hiljem istutasin hostasid ümber. Ikka selleks, et värskelt tekkinud varjuala ära kasutada ja samas seda potjomkini küla natuke ilusamaks muuta. Viskasin Kakule kah natuke õlgi chillimiseks ja muudkui istutasin. KUi kastma hakkasin, tuli Kaku, uus jänes, minu juurde ja nõudis, et ma teda kastekannust joodaksin. Eks ta kuulis vee solinat kastmise ajal. Vat siis, eks tal lapsepõlvekodus on need automaatjootmissüsteemid. Et tahab nö torust juua. Mul ju kausis muidu vesi. Ja jõigi kastekannust. Kah tore kogemus.
Aga jäneste aed on nüüd suurem. Kaks aeda. Kummaski aias maja. Üks kaheruumiline, teine neljaruumiline ja kahekordne. Majade tagakülgedel hostade rida. SElle kahekordse taha võiks mingi ronitaime kah panna aga peab välja mõtlema, et millise. Mürgist ei tohi ja päikeseigatsejat pole mõtet.

Mul on aktiniidiataime ja ronivat hortensiat. Vist sobivad ... peab mõtlema.

Jänes ja Peipsi

Kus on, sinna tuleb. Eile sai Estfarmis ära käidud ja üks lisa-jänes toodud. Reisinimega - Karoliina. :D Muidugi võiks jänese nimi olla lühike nagu loomade nimed ikka. Nii et nimi on arutlusel. Aga lühendatult on ta nimi siis ju Kaku ja see sobib ju hästi. Meil siis emajänesed Kiku ja Kaku. Kena ju?

Kaku elu koos meiega algas jäneste arusaamade järgi ehk pisut ebatraditsiooniliselt. Nimelt käisime koos ära Peipsi ääres.

 Kuni Rannapungerjani välja.

 Idee oli nagu oma sibulavarusidki suurendada aga sibulaid müüs selle tee ääres vaid üks inimene ja pisikese tutsaka eest küsiti 10 eurot. Kaks varianti - kas pani kuumalaine sibulakasvatusele kah põntsu või on Peipsiääre sibulad suveniiri tasemele kerkinud. Nii et jäime ilma. Aga käekotis on mul hoolega valitud peotäis teokarpe - keegi tahtis nagu kaelakeed tegema hakata.
Ilus reis oli. Mine või tagasi.

Praegu (reisipäeva järgne hommik) on Kaku koos oma turvapuuriga jäneste jooksuaias. Alguses oli ta mul seal lahtiselt ja lasin Kiki temaga tutvuma. Aga tuli välja, et Kiki oma mehe uue noore pruudi üle küll ei rõõmustanud ja üritas teda hammustada. Õnneks sain jaole ja panin Kiki kinni. No isajänes Jossi oli nagu sõbralikum aga igaks juhuks panin uustulnuka turvapuuri, et las tutvuvad niisama - läbi puuriseina.
Loodetavasti püsib täna ilma liigse vihmutamiseta ilm, siis saab uut jänkupuuri ehitama hakata.

Jänesed ja hostad

Emane jänks Kiki on väga uudishimulik. Ta kepsutab kohe kohale kui ma lähen jänksiaeda või lihtsalt sealt möödun.

Täna oli üle hulga aja jälle aias toimetamise päev. Rohimist. Natuke ümberistutamisi. Hukka läinud õunte kokkukorjamisi.

Ja mõned hostad istutasin ümber. Enamuses väikesed ja keskmised. Jäneste aia taha tekkis selline mõnus varjuaia nurk. Panin sinna need pisemad, mis mujal kippusid "kaduma" ja need keskmised, mis lihtsalt valede kohtade peal. Järjest siin on Bashful, Atlantis, Snowflakes, Aristocrat, minihosta Cherish, siis üks nimetu, siis Lakeside Paisley Print ja siis viimasena nurgas Teeny-weeny bikini.Kõige ette Bashfuli kõrvale mahub vist ühe veel sokutada.

Lähen vaatan, millise keskmist kasvu hosta oleks hea sinna sokutada.

Sedasorti suvi siis seekord.

Juttu peab loomulikult alustama jänestest. Need ju nii hirmus tähtsad.
Nad on ikka nii lahedad. Kummagil oma iseloom. Kiki on seltsiv ja suhtleja. Jossi on omast arust väga tähtis ja igasugu suhtlemine talle ei sobi.
Ei ole asjatundja aga teatud märkide järgi võiks vist öelda, et Kiki on tiineks jäänud. Hirmus põnev. Loodetavasti läheb kõik hästi ja saame varsti omale jänkse juurde.

................................................

Jätkan mõned päevad hiljem:

Jänkulapsi meil ikka veel pole. Äkki ei tulegi. Mingi jäneste ninanips.
Isasega emane ikkagi nagu ei klapi. Üritab teda hammustada ja pahandab kui teine üritab ligi tikkuda.

Aga nad on nii armsad. See oleks nii vahva kui meil oleks neil terve seltskond. Pealegi olen nende hääduse ja praktilise kasu juba ära tundnud - jänkusõnnik on üks hea kraam. Ei haise, lihtne kokku kraapida, paras ports kohe kuskile peenrasse visata.

Aianduse poole pealt ... no iluaiandusega on see aasta pahasti. Lõikan praegu pealseid - meie kandis pole ikka suvi otsa eriti mingit vihma olnud - pool aeda on kärssanud. Osa priimulaid on kadunud. Hernesaak on null ja ülepäeviti riisun õunapuude alt õunapuru ja prahti kokku. Ikka kärutäis jälle komposti.
See aasta saame aga üle mitme aasta tomateid:

Ja viinamarju on jälle hulgi.

Patisson on hoos. Ka kõrvits toimetab millegi kallal.

Kõrvits läks nii suureks ja vajus kompostihunnikus laiali, et kõik ilulilled tuli jälle pottidesse tagasi istutada - nende jaoks seal peenraservas enam ruumi ei ole.