Kiri Tsiilile

veebruari keskpaik

Järvamaa

põlluvahe tee

Tere, kallis Tsiil!

Tead, mulle läks ikka nii hinge, et Sinu aiatõbi on nii tõsise pöörde võtnud, et käid lausa mingeid purusid õue peale pudistamas. Jäin kohe õige pikalt nende aegade peale mõtlema, kui ise veel oma majas ja maa peal uus aednik olin. Eks seda pudi võib lume peale pilduda küll, miks mitte, peaasi, et Sul koeri pole, kes need pudid käppadega jälle tuppa tassivad. Mina omal ajal puistasin tuhka, noh, et nagu libeduse vastu või nii. Pärast imestasin, et mis jube kititaoline aine mul mööda köögipõrandat laiali on. A seesama tuhk oli.

Tead, on hulka palju igasuguseid asju, mida kevade-vaevas aednik talvel saab teha. Eriti kui ta omale uue territooriumi on hankinud. 

1. Saab tutvuda tuulte suundadega. Sa kohe kaardista oma territoorium ja märgi iga kord, kui suuremaid tuuli tunned nina pihta puhumas, need suunad kaardile. Mõned kohad on nn tuulekaelad, sinna ei tasu suurt midagi istutada: nirumatel talvedel lähevad talveroaks. Peab järele mõtlema, et kas istutada tuulte kaitseks midagi ette või ei. Mõnes kohas on ju hea kui tuul kogu aeg puhub. Näiteks seal, kus pesu kuivab. Ei lähe seal maapind poriseks ega kedagi. 
2. Jälgi teeradu. Talvel tekivad nn põhirajad sest suviti tormab aednikust inimene teatavasti kui hulluke huupi edasi-tagasi. Märgi needki kaardile, need põhirajad. Vaata, mis muutusi nende jaoks suvi toob. Või kevadine poriaeg. Ehk on vaja pinnast tugevdada radade alt? Või ehk on vaja küttepuude riit kuskile mugavamalt kättesaadavasse kohta kolida?
3. Kust tõuseb päike? Kuhu loojub? Kuhu tekivad valguselaigud? Kus on need kohad, kuhu varsti hakkad hommikuse kohvitassiga hiilima? No ma ei tea, kas märtsis juba saad, aprillis aga kindlasti. Sinna tekita kindlasti istumise koht. Kui ruumi jagub, siis koos veesilma ja varakevadiste sibullilledega. Ei ole aednik mitte ainuke, kes varakevadet päikeselaigus nautida tahab, teised ikka ka ;) , konnad ja kärbsed ja esimesed liblikad ja lumikellukesed, ma mõtlen.
4. Ja passi hoolega peale, et kui vähegi sula on, siis kuhu tekivad sulalumeloigud ja teiseks, et kust nad kuidagi ära minna ei taha. Ja märgi oma kaardi peale see rada, mida mööda kevadveed vulama hakkavad, sinna mingit hookus-pookust ära istuta. Kevadvetel on ikka iga aasta vaja seal korra ära käia, neil kohe loomus niisuke. Kui teisiti ei saa, ehita vetele kraav kõrvale aga ära neid nende rajast ilma jäta. Segadusse aetud kevadveed teevad inetu loigu ja määndavad Sul kartulid vai kõige nooblimad sibullilled ära.

No ma ei tea, aitab vast küll. Isegi pikk kiri sai. Ära siis pahanda, et siin õpetama kukkusin, ma kah ju aednik talves (siil udus), aeg-ajalt ei oska kohe mitte muust mõelda kui, et mis ... ja kuidas ... ja tillivarred ja õunapuud...

Ah jaa! Õunapuude pügamise aeg jõuab kohe kätte ja kui pookida miskit tahad, siis praegu on hea aeg pookoksi varuda!

Ise lähen toon omale kuurijahedasse pimedusse mõned arooniaoksad. Plaanis suvel ikka see va tüviaroonia.
Loodan, et saad mu kirja ikka kätte, see postiteenindus ju on kah nagu ta on.

Ole siis tubli. Tervita sõpru ja sugulasi!

Lillekasvataja

Puud, põõsad, nöökimised ja pookimised

Taga-aia ploomid ja õunapuud on võrgutatud :)
Võrgud on küll lühikesed, kitsed saavad ikka otsi näksida aga tüvede kallale jänksid ehk ikka ei pääse ... no kui ei tule jälle sellist lunmehunnikut, mis sulades võrgud maapinnale lössi-krussi vajutab :(  Nah, nagu üks talv oli ...
Aga kui nii juhtub, siis teen nagu mees soovitas ja asfalteerin kogu oma aia, ausõna, muidu võitlen siin nagu tuuleveskitega. Kui ei näri jänes, näksib kits. Kui ei näksi kits, siis teeb näriline juurte alla pesa. Kui ei tee näriline juurte alla pesa, murrab sulav lumi tüved pooleks. Kui ei murra lumi, tuleb mees trimmeriga. Kui ei tule mees trimmeriga, tuleb lehepõletik ja ikkagi ei saa saaki!
No me võtsime selle sireliheki maha, sest oli vaja maha võtta kaks toomingat, mis alatasa mingit haigust põdesid. Nüüd ju lugesin tarku jutte, kirjas oli, et ära toomingaid üldse oma ploomiistandiku ligi lase. Ok. Võtsime maha ja kännud (ajavad võrseid uusi ja näha on, et tõesti põevad jälle midagi!) hävitame täielikult.
Siis märkasin, et naabrite kõrges sirelihekis samuti üks kole toomingas. Mis siis ikka, eks lähen naabri jutule, et ehk saevad ka natuke. Mul kenad naabrid, saame jutule. Ega nemadki taha mingeid haiguste levitajaid aia lähedusse, arvatagi.
Lõuna paiku käisin poest suhkrut toomas ja mida ma näen? Kogu tee äär kole-toomingaid täis. Metsaserv ka. No mida?! Ma ei saa ju kogu ümbruskonda nulliga maha saagida või salamisi mürgitada? Absurd!
Või piisab vaid oma aia mürgitamisest? Ja nii siis iga aasta või? Ei meeldi mulle sellised asjad. Ei meeldi, tõepoolest!
Aga sellekevadine pookimine õnnestus:

Puukesel on neli oksa, kaks Paide taliõuna, kaks Kasperi oma. Uus nimi: Paide talikasper :)
Järgmisel kevadel katsetan oma ammust pookimisunistust; üritan tüviarooniat tekitada. Selle idee sain Harri Poomi käest kunagi aastal 2007, kevad. Aga pole mahti saanud seda teoks teha.
Pookimisaluseks mõeldud pihlakas on juba paigas. Kahjuks näeb küll välja nagu uppunud kukk aga ehk ümberkolimise vaevad. Võib-olla toon tee äärest kraavist ühe eksemplari veel. Igaks juhuks.

Töö tegi ahvist inimese ja õunapuu kasvab per aspera ad astra

Iris flavescens
Hea ikka, et aiablogijad on olemas! Tänu Köögikatale tean nüüd oma iirise nime :)

Nagu ma kevadel kurtsin, närisid jänesed mul õunapuu Kasperi päris ära. Ainult 30- 40 cm pikk tüvejupp jäi järgi. Ma ei tahtnud puukesest loobuda. Sooritasin pookimise. No hästi vara kevadel. Oksakesed ei võtnud ega võtnud vedu. Kui olin juba kindel, et läks mokka see pookimine, märkasime väikesi lehekesi tekkimas. Ja nagu kuri saatus! Järgmine päev mängisid lapsed puujupi kõrval kastmisvoolikuga ja tõmbasid pookoksakesed küljest ära.
Häda ja viletsus! Aga mina ei jätnud. Ei tahtnud jätta! Roomasin oma punutud korvide alumise serva juurde ja sikutasin sealt ühe vitsakese välja. No mõtlesin, et seal maa ligi on ehk piisavalt niiske ja pime ka, et ehk toimib. Et ehk on selles oksakeses piisavalt elujõudu.
Ja TOIMISKI!!!!!!!! :

Õienupud ma nokkisin küll küljest ära. Ma tean, et see puuke on vaprake aga üle ka pingutada ei tasu.
Kuna mul spets-pookekile polnud, kasutasin suvalisi kileribasid. Kunagi kui pookimiskoolitusel käisin, seal räägiti, et vanasti nii tehtigi. Kole näeb välja aga noooh, eesmärk pühitseb abinõu! Ei tea, millal ma võiksin need koledad tolgendised sealt küljest ära võtta?
Ilm on vihmane. Las olla. Käärisin omale kolm palmikut telgedel tekstiilideks kudumiseks, nirude ja külmade ilmade ajal hea sellise asjaga tegeleda.

See kirjumate lõngadega palmik koosneb igasugu lõngajääkidest, osa villast lõnga ja osa maiteamis-lõnga. Aga see teine, maalähedasemate värvidega on ise taimedega värvitud lõngadest ja mustergi on suure hoolega välja arvutatud :) Lisan LINGI sellest, et kuidas ma värvisin.
Ja kui vihma parasjagu pole, saab juba hakata saaki koguma. Esialgu küll ravimtaimi ainult. Kogutud on juba männikasve, kortslehte.
Ja nüüd kausitäis tüümiani:

Üks pisike tüümianitutsakas jäi mul omal ajal nö. üle. Istutasin ta tiigi kaldale. Ta kasvas teistest tüümianitaimedest nii kolm korda suuremaks, tekitas vahva suure palli. Huvitav küll, et ta sellises pinnases kasvada tahab. Koos hostadega turbaseguses pinnases

Niidame ja poogime

5. mail sai käidud Vändra kandis ühes talus aianduspäevadel. Sai niisama teiste töid ja tegemisi vahitud, kogemusi vahetatud ja uut õpitud. Saime ka kiirkursuse pookimise koha pealt. Loomulikult ostsime ka istikuid. Kavas on kasvuhoone taha ikka päris mitu ploomi kasvama panna. Praegu on seal siis Ave, Emma Lepperman, Liivi kollane munaploom, Märjamaa, üks tundmatu ja terve suur posu vanaaegset sorti, kollane ja magus aga väiksed ja kivi on kõvasti kinni. Nüüd, kus ma (omast arust) pookida oskan, eks ma hakkan neid ümber pookima, millekski heaks.



Saime õpetust ka viinamarjade kasvatamiseks. Kaks taime tõime omale kasvuhoonesse kah.



Ja nüüd on meil ka veel sihukene masin! (Poisi rõõmuks!) Edaspidi ei ole meil enam seda muret, et mida teha heinaga ja mida teha 12 aastase poisiga kui tal igav peaks hakkama.