Tulbist kui tulbist, mitte kui müügiartiklist.

Kui meie kolmekesi Türile jõudsime, oli tulbinäitus juba alanud. Algul oli küll plaan, et lähen üksi aga lapsed tõotasid mulle pühalikult, et püsivad loengute ajal vagusasti kuss, nii võtsingi nad kaasa. Seal oli välja reklaamitud mitu töötuba, lootsin neist mulle lapsehoidmisel abilisi. Ja mul ei tulnudki pettuda.
Panime jopid garderoobi ja esimesena imetlesime lasteaialaste lillepilte. Väga ilus näitus oli, muideks! Mis sest, et pisikeste laste tööd, hingega tehtud, suurepärased pildid!

Kohe sealsamas sai ka ise värvilise liiva abil ilusaid kaarte teha. Proovisime ka kohe seda tehnikat. Lihtne aga ilus!

Järgmises töötoas sai tulbimaale imetletud ja ise pisut vilditud ja joonistatud. Lapsed olid südamega asja juures. Kumbki sai tulbimärgi rinda ja mitu ilusat pilti joonistatud. Seal oli küll vitraazi töötuba ka aga sellest hoidusime pisut kaugemale. Lihtsalt aja säästmiseks. Ja niigi oli tegemist küllaga!

Mina kasutasin oma ootamatult saabunud vabadust ja tutvusin kõrvalruumis üles seatud ekspositsiooniga. Ajatatud tulpidega Hollandist ja Nurmikost (kohalik st. eestimaine aiandusfirma)

 

Tulpidest eraldi teen teise postituse veel, oli palju tähelepanuväärset.
Tulbid vist seetõttu ongi nii populaarsed, et nad pakuvad mängulusti. Nii vist võiks seda kõike tulpidega seonduvat nimetada. Nendega saab igasugu asju teha. Ajatada keset paksu talve (kujundlik) näituse tarbeks, kasutada ära värvi, suuruse ja kuju erinevusi, kujundades huvitavaid kompositsioone ja mustreid peenardele. Kasvatada neid nii ohtralt, et sületäite kaupa tuppa vaasi tuua. Miks mitte, proovida ka aretustööd?!
Esimesele loengule ajatamisest jõudsin vaid nö. "lõputiitrite" ajal. Sellest on kahju
Teisel loengul (Mati Rang ja tulpidest, nende haigustest ja sordirühmadest) istusime ilusasti kõik kolmekesi reas ja kuulasime pead viltu. Tüdruku jaoks oli paigal istumine küll paras piinapink, ta mul rohkem praktika inimene. Sibullilledest sai fotosid vaadatud (suurel ekraanil) (Türi kultuurimajal on fantastiline loengu-ja kinosaal!), sellele elasid mõlemad kaasa. Nägin paari huvitavat kevadist sibullille mida S.Savisaare juurest otsima minna. Sinna Savisaare juurde peab tõesti kevadsuvel retke ära tegema. Mitte ainult kui aias vahtija ja taimede ostja, mul oleks vaja kohe ühest ja teisest asjast kõnelda ja tarkust juurde vaja!!!
Algul kui kuulsin, et just 1. aprillil toimud tulbipäev, mõtlesin ka, et omapärane kuupäev. Et sibulatega praegu ju ei kauple ja aedades peenarde vahel ei jaluta. Et äkki jääb lahjaks? See näitus neil? Aga ei! Just õige kuupäev. Aprilli algul on just hea rahulik aeg, mil mõtteid koguda ja ühiste huvidega inimestega kohtuda, et mõtteid vahetada või tarkust ja ideid juurde saada. No teate: segajaid pole. Muidu äkki taanduks liigselt kommertsile ja kauplemisele aga praegu oli kogu tegevus mõnusalt intelligentse mekiga. Nii et saime seal mõelda tulbist kui tulbist, mitte kui müügiartiklist. Sest aeg-ajalt tundub mulle, et elu toimub tsüklis: projekt_reklaam_müüginumbrid_maksuamet_prügimajandus. Teate, mulle see ei meeldi ja aiaelu tegelik mõte kaob kusagile varju ja olematusse.
Hiljem pidi veel mingi loeng tulema iiristest aga seda me ootama ei jäänud. Vaatasin lihtsalt, et laste jaoks oli aeg küpseks saanud kodu mineku tarbeks.
Tegin hulga fotosid enim meeldima hakanud tulpidest, neist teen järgmise postituse.
Ja hea üritus oli. Loodame, et mitte viimast korda. Aitäh korraldajaile!