pühapäev, 24. juuli 2016

Paar sõna aiatöödest


Tiigiäärse renoveerimisega oleme nüüd nii kaugel, et tasakese on juba aru saada, et midagi kuskil ikka tehakse.



 Pildistasin oma tööpõldu nii otsevaates kui vähegi sain. Seal oli varem umbes pool meetrit lai kividest laotud kallak-rada. All must kile, peal kivid. Praegu ma sakutan seda asja lahti ja ma pean tunnistama, et see kile on kasulik selles mõttes küll, et nii on kogu kupatud mugav lahti tõmmata - tõmbad kileotsast ja kivid tõusevad ühes. Aga tagasi ma seda kile kindlasti ei pane. Oletatavasti orasheina juured on nii risti ja põiki sellest kilest läbi kasvanud. Ime siis, et rohimistest tolku polnud. Pigem kaldun arvama, et misiganes kivimüüritiste alla-ümber on mõtekas panna minimaalselt poolemeetrine kiht liiva. Ainukesed taimed, mis liiva sisse juurepusasid minu kogemuste järgi teevad, on kukeharjad. Ja no nemad on ju minu illikukud, nii et lasku käia. Lõpp katetele. See on tobedus. Aga noh - kõik asjad peab ju ikka ise järele proovima, muidu ei usu ju ...
Ja teine asi. Valdavalt on minu müürides kasutatud suuri kive. No nii suuri, et kive paika tuleb ikka kangidega nüsida-pusida. Nii ongi õige. Olin mõnda kohta ladunud ka väikseid kive (keskmise kaalika suuruseid munakaid ja plaadikujulisi paekivilatakaid) - ilus ju?! On ilus jah aga umbrohud jumaldavad selliseid kohti, laulavad seal hümni ja punuvad pärgi ümber väikeste kivide. Paekivi on ju eriti lahke, vahest läheb pooleks ja aitab nii orasheinal eriti uhke juurepuntraga maha saada. No iga kevad ma rookisin selliseid kohti eraldi ja kulutasin palju aega. Nüüd järjest likvideerin neidki kohti. 


Sel kevadel sai mitu roosi teistesse kohtadesse ümber tõstetud. Teiste hulgas ka roosipõõsa Angela:



See on tegelikult üks hea õitseja ja suht haigustevaba ja tugev sort. Mis on tema veaks, on see, et ta on väga haruline ja kui orashein tema juurekaelte vahele ronib, ei saa sealt teda enam keegi kätte. Ma juba plaanisin, et pakun teda mujale, kuskile, kus on inimesel rohkem aega temaga tegelda. Aga ei raatsinud veel. Ta on ju ilus ja väga tubli õitseja tõepoolest. Ta laseb mul nüüd muretult niimoodi lumedeni välja. Vahepeal tuleb ainult natuke lõigata.

7 kommentaari:

Köögikata ütles ...

No mis sul viga kividega maadelda, kui omal selline käbe rohija olemas on. :D
Aga orashein jumaldab liiva...vähemasti meil siin küll.

Nodsu ütles ...

Elu nagu lill, väikesel abilisel tundub juba kõik selge olevat :).
Ja orashein laulab sul paraku tõepoolest liivale oodi - meil vana liivahunniku jäägid (no ikka hunnik veel), mida aegade jooksul aia tarbeks kasutatud, on nii risti-rästi seda va orasheina täis kasvanud, head mahlased juurikad...

Kadakas ütles ...

Nii vinks-vonks roos ju - haruneb ja õitseb kogu aegja terve - sellistest küll ei saa loobuda! Orasheina vastu ei aita vist miski - kui ikka päikeseline koht, siis teda kohe on ja eriti liiva sees, kus konkurente vähem.

Ise Hakanud Lillekasvataja ütles ...

Ma ei arva, et orashein liiva sisse ei lähe. Ma ütlen, et liivast on teda suht lihtne välja rohida. Vana mul see Hoganase peenar on? Seal serv on niimoodi tehtud. Ainus umbrohi, mis seal laamendab, on ülaltpoolt seemendatud vesihein ja võilill.

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Rohida on liiva seest tõesti lihtne, kruusa seest ka aga seda roosi hoia ikka enda juures, nii ilus ja tegelikult sobib ju kena kõrrelisega kenasti kokku :) Las see orashein olla seal kust kätte ei saa :D

Tsiil ütles ...

kuldne kogemus :)

MUHEDIK ütles ...

Hakkab tulema :) Muidugi ei kõlba need kunstmaterjalid kivide alla, veel vähem lillepeenrasse. Roos on aga väga ilus, roosivärviga.