Neljapäev, 31. mai 2012

Peenraääre tehnilised andmed


Kui peenar asub kahel erineva kõrgusega tasandil ja vahele jääb kaldpinnal kivide rada, (täpsemalt öeldes: lihtsalt kividest ääris, sest keegi ei kõnni seal), tuleb see rada teha vähemalt 1 meetri laiune!
Muidu lihtsalt ei jää taimede vahelt enam seda toredat kiviraamistust näha. Pildil oleva ääre laius on umbes pool meetrit. Seda on selgelt liiga vähe. Kõrgemal peenra-astmel esimeses reas olevad kiviktaimlataimed (kaks nelgilist ja Thela käest saadud mingi kukehari) tekitavad toredad aina suurenevaid puhmikuid ja katavad pikapeale kogu äärise.
Ja ehitatud on see ääris nii, et mingi materjal all ja kivid lahtiselt peal. Parem oleks vast olnud lausa tsementääris valada, kivid sisse vajutada. Nii ei jääks pragusid, mida sõrmkübaralill, kukeharjad ja igat sorti kõrrelised üritavad iga hinna eest asustada.

Kolmapäev, 30. mai 2012

Komposti tehnilised andmed ja situatsioon, mil aednik on rahul ja ei tahagi midagi ümber istutada :)


Sireliheki varjust tuli mul see kevad ära koristada ka mõneaastanekompostihunnik. Ülemised kihid, mis polnud veel korralikult komposteerunud, rändasid punutud korvidesse tarbeaia juures. Kahes esimeses korvis on külvid tärganud, varsti saab sealt tilli-salatit. Kolmas korv ootab alles, et kevadel kokkukraabitud lehed-rootsud veidi allapoole vajuks, alles siis istutab sinna suvikuid ja kapsaid. 
Komposti teisaldades sain ka pisut tarkust juurde. ;P Juurdlesin seal toimetades just, et kui vana see hunnik mul täpselt olema peaks, kui märkasin, et aastad on ilusasti kihtidena nähtavad. Nimelt igakevadised raikaeriku jäägid olid ilusasti alles, eristades erinevate aastate kihte. Nii et õige ta on, et kõrrelised sisaldavad aineid, mis ei lase neil kõduneda. Samuti olid alles kõik purustamata munakoored.
Olgu see edaspidi mulle õpetuseks. :)  Et ...
  • munakoored tuleb purustada
  • ja kõrreliste omadust mitte laguneda, tuleks kuidagi ära kasutada. 


Veel üks tulp Muhedike aiast ootab oma nime:


Väga delikaatse, õrna õiega. Oletan, et hiline lihtõieline aga ega ma kindel pole.

Minu aeda on saabunud TÕELISE RAHULOLU meeleseisund :D Ma vaatan oma kiviaia peenart ja leian, et seal on kõik viimase peal ja parim, mis üldse olla saab.


Ei olegi tahtmist midagi ümber istutada. (Hihhii.) Ainult kerge võimlemine tulpide ja nartsissidega, muud midagi. See peenar on mul tõesti hästi õnnestunud.
Mkmh, eneseimetlus aedniku moodi.


Teisipäev, 29. mai 2012

Oi kui värviline


Tulbisõbra kevad-suvi on oi-oi kui värviline.
Nädala aiast eemalolnuna oli mul imetlemist palju. Ja rohimist ka loomulikult :)
Ja teiste aiablogijate lood tuleb ka läbi lugeda. Mis imevigureid küll teiste inimeste aedades leidub!
Ja uued tulbid, uustulnukad, need Muhedike aiast, on õitsemas
Rohetulp Artist:


Hiline täidisõieline Nizza:


Yellow Spring Green:


Ja kui hanerohi on oma pitsivahtu lõpetamas, siis alustab lõhnav madar oma sitsidega:


Ja minu tulbikollektsiooni NAEL:


Reede, 18. mai 2012

Kook




  • Muretaigen alla põhjaks,
  •  keskele sisuks rabarberid, kaneel, suhkur
  • pealmiseks kihiks tugevalt vahustatud munavalgevaht
Tegin prooviks pool kooki mingi X-moosiga. Rabarberiga oli parem. Tunduvalt.
Munavalgevahtu segasin ka kookoshelbeid aga oleks võinud olemata olla, ei andnud mingit erilist gurmeelist nüanssi :P.
Ja liiga magus tuli. Täna proovin uuesti sest kui magusus välja arvata, oli ta siiski päris nämma.

Tõhusad vahendid milleks iganes (tööriistad jälle)


Mõni taim oskab pilgupüüdja olla ka pärast õitsemist. Fotol valge kurekella äraõitsenud õisik. Lahe nagu tulnukas.

Avastasin eile, et koolisessioon algab varem kui ma endale mikskipärast olin mälusse talletanud. Egaś midagi, proovime nii see paar päeva, et vihma ei tule ja tuult on minimaalselt ja ma jõuan hädalisemad tööd aias tehtud.
Abimeesteks Fiskarsi-firma tööriistad. Ikka katsetamisi, ikka katsetamisi :)
Omakandi-inimene Svea ütles, et see laiem kühvel on üks saast. Tema sellega üldse miskit ei tee, tal on universaalne jämmest metallist kühvel, vähe peenem ja tsipa pikem, tugev värk. Näitas mulle ka seda imekühvlit. Oli vägev värk küll. :)
Aga minule see laiem kühvel meeldib ikka. Ta on mul istutamise-augukaevamise kühvel nn eelkobestatud pinnases. Enne istutasin sellega maasikaid, järgmisena läheb ta tööle kasvuhoonesse tomateid istutama.


Valge kühvel, vähe peenem ja saledam on mul umbrohtude välja torkimiseks kitsamates oludes.


Ta on mul praegusega juba kõvasti vatti saanud (just see hea omadus, et ta on selline peenike) ja saab veel, see on jube kuidas võililled ründavad, naadist rääkimata. Naat on ju õudne. Vat kui ma seda kiviaiapeenart rajasin, kaevasin seal otsas mitte kahe vaid lausa kolme labidalehe sügavuselt. Rõõmustasin (lollike), et sain kõik puhtaks. Katkestasin nii sügaval kaevamise, seal all suur ja raske paeplaat. Esimese hooga mõtlesin, et ajan augu kinni, et ahh, aitab küll, kõik sai ju juba puhtaks. Aga kadedus ja ahnus sundisid mind seda ilusat paeplaati välja kangutama.Ja arvake ära, mis seal all oli? Naadijuurte peastaap! Sain neid seal kaks ämbritäit.
Nii palju siis naadist.
Teine, kellega ma võitlen, on sirel. Pole küll umbrohi aga vist soovib selleks hakata.
Sireliheki ümbruse korrastamine võtab mul rohkem aega kui ma arvasin. Tuleb ju hekk kuidagi õigesse vormi viia, et ümbert saaks normaalse inimese kombel niidukiga niita.  Osad sirelid on kuidagi väga-väga omas suunas kasvanud. Mullas kössitavad üksikud kännud. Nende ümbert kaevan mulla natuke eemale ja kännujupi saen lihtsalt maha ja siis mätsin augu uuesti kinni. Selle mudase töö käigus sai katsetatud Fiskarsi-firma oksasaagi:



Pole paha.
Selle nupuga seal külje peal saab saetera pikkust reguleerida. Sellises mudases ja kahtlases pinnases saagimiseks väga hea meetod . 
Ja viimasena esitlen ja katsetan "Tigudepüüdjat". Ei ole Fiskarsi toode, on Hilise retsepti järgi ise valmis käkerdatud :)



No vat tegime eelmine aasta neid tsemendist rabarberilehti ja tsement segatuna lehtpuu-saepuru-anumaid. Natuke jäi ainet üle, kallasime vanasse keeksinõusse tarduma. Kevadel vaatasin, et naljaks kivi, viskasin lillede vahele peenrasse, et otsigu ise omale sobiv koht. Täna hommikul kui aed oli vihmast lige-märg, avastasin, et oleme teopüüdja valmis teinud! Kivikeeksi peal ronis 6 tigu (pildile sain ainult neli kahjuks)

Neljapäev, 17. mai 2012

Üks edev aeg




Ohh, pitsivaht ja vahulaine,
on lilleõied reas ja 
teksapükstes naine
nüüd kaevab maad.
Mis muud siin ikka teha saad...
see sisemine sund.
On saabun`d tulbifänni tund...

M. Under natuke aitas, muu tegin ise  :P
Teate, kõnnin aias 10 mintsa, tegelikult
TERVE TUNNI!,
ja muudkui luuletan.
See maikuu, uhhuhuuu
on ikka võrratu!






Kolmapäev, 16. mai 2012

Muhedik, ole kallis :), täpsusta nimesid!!!


Esimene sats hrrrrr ja prrrrrr. Muhedikult saadud sibullilli õitseb. Nii et on aeg, küsida, et mis nende nimed ka on? Esimesel fotol on mingi jube lahe kobarhüatsin tMuscari armeniacum Blue Spike :



Mozart




`Red Touch` - see oranzikaspunane
Osade tulpidega on mingi segadus vahepeal tekkinud. Nad on kuidagi sorditi segi. Kas on õige, et sellel eelmisel fotoj on Russian Princess ja Imprimis?
Ja mis järgmised on: `Fringed Red Ridin Hood



Järgmisena: kinnisena on ta õielehtede "seljal" iseloomulikud triibud:







`Elisabeth Arden

Teisipäev, 15. mai 2012

Tagasi aeda

Eile sai kõvasti vehitud aias toimetada, alles on tööd: pushkiiniate kolimine ja sireliheki viimane koristus. Täna proovikski need kohe ära teha. Ilm on ilus, aega mul täna on. :)
Kus on, sinna tuleb.
Töid, ma mõtlen. 
Nii kui mingi töö saad tehtud, tuleb uus asemele.
Ja kui ta ise ei tule, siis me tekitame selle:


Hakkasime lastele autot ehitama. Taha tuleb veel kast kuhu reisikohvreid panna, eest kapott käib lahti, seal on mootor, päris ehtne mootor. No tulid sealt sirelihekist mingid imelikud jupid, torud ja "nomaiteamisasjad" välja. Aga sobivad hästi mootoriks. Hiljem muidugi värvime selle masina kirjuks kah. Ja kabiini kohale tekitan katuse.
Lähengi nüüd ja paigaldan neile sinna paar liiklusmärki kah.

PS.: eile sain külvatud suhkrupeedi

Pühapäev, 13. mai 2012

Ja üks peatus veel pärast Siguldat

... ehk Turaida loss.
Tegelikult oli meie reisiseltskond juba üsna väsinud, ronisime kordamööda Abikaasa kukile ja virisesime aga oli ikka hea, et seal käidud saime. Ilus koht. Mõni teine kord kui nii väsinud pole, teame siis uuesti minna.
Järgmisel fotol on hüatsintide klump. Tegelikult oleksin pidanud tervet seda kompositsiooni seal maja ees pildistama, seal oli kruusa-jalutusrada ringsalt ümber klumbi, edasi puud, oletatavasti kirsid. Väga õnnestunud aianduslik kujundus aga olin liiga väsinud, et seda pildistada oleks taibanud. :( Pildistasin ainult hüatsintide hullutavat lõhna.


Seal oli ka stend tolle õnnetu armastuse legendiga, kes oskab ja tahab, see loeb:


Ilusad vaated:


Ja kõrge torn, kuhu ilmtingimata tuli ronida:


Ja lossitorni kõige kõrgemalt alla vaadates avanesid sellised vaated:




Selline lendaja-linnu tunne tuleb, mis?
Lossis oli palju põnevaid väljapanekuid, jäädvustasin aiatööriistad sajandist, nomaitea, 13 saj.?
Tundub et inimkond ei ole eriti muutunud selle aja jooksul :) vaid jagunesid tollal nagu praegugi (mkmh) kahte gruppi: aednikud ja mitte-aednikud.


Aednikute elu oli rikas, neile jagus ikka töid ja tegemisi, füüsiliselt terved ja pikaealised, liikusid palju värskes õhus, toitusid tervislikult, korraldati tantsu ja laulupidusid. Aga mitte-aednikel oli probleeme palju: tervis väga vilets sest elati kõrgetes kõledates kivitornides, välja minnes kaitsti end päevavarjude ja raudrüüdega. Samuti oli probleeme vaimse tervisega, tihti käidi märatsemas ja peksmas naabruskonna teisi mitte-aednikke.
Ajalugu õpetab. Ole siis tark ja ära korda mineviku vigu. :D
Ja head emadepäeva kõigile!

Laupäev, 12. mai 2012

Baden Baden jt ehk mis praegu toimub

Praegu toimub aias midagi tormi taolist. Ja lastel allkorrusel toimub mingi multikate vaatamise sarnane asi. See on sobiv aeg, et võiks toimuda ka üks korralik blogimine kohvitassi seltsis. Sest hiljem kui ilm ilusaks jälle läheb, saab toimuma üks suuremat sorti rohimine.

  • ja sireliheki viimane koristus
  • ja korv nr.3 lõpetamine
  • maasikapeenra lõpetamine ja herneste külvamine
  • mees ikka tassis 10 kilo mingit seemnekartulit koju, eks vaod tuleb tekitada
  • valgete pushkiiniate kolimine (on siin mõned vales kohas)
  • kasvuhoonesse külvamine, mais jms
  • turbapeenra lõpetamine

nii palju ma selle turbapeenraga jõudsin enne mässata, et ühe rodo istutasin ikka koha peale ära juba, selle valge kanadalase. Ta mõtles nädalake selle elumuutuse üle ja otsustas õitsema minna. 
Kuna praegu on need rodod kõik nii väikesed veel, nii jääb sinna kole palju tühja turbast maad. Tõenäoliselt tuleks seda kuidagi multshida, Tsiil rääkis midagi tammelehtedest. Neid mul on :D , selline hõlptulu, tuul ikka lükkab mulle naabrite õuelt posude kaupa. Iseasi, et kuidas ta multshina püsiks, see ju selline kerge kraam? Tuul tõi, tuul viib?
Peenra ääreks on mul suured põllukivid ja väiksemaist laon kiviaia moodi moodustise suuremate vahele. Asustasin sinna ka paar roomavat tiarelli, kivi-imara ja ühe tavalise sõnajala, naabriproua käest saadud, nimi teadmata. Aga kasvavad sellised püstised ja sirged nagu sõdurid ja üsna kõrged.
Teine rodo Baden Baden ootab oma istutamise aega kannatamatult, avas mulle lahkelt esimesed õied. Oi seda ilu!


Lõppegu torm! Tahan õue! Tahan õue! Tahan õue! Tahan õue! Tahan õue! Tahan õue! Tahan õue!

Ja üks peatus peale Siguldat. :)


See imeilus ja salapärane, kusjuures legendiga (õnnetust armastusest loomulikult) koht asub pisut maad Siguldast eemal suunaga Turaida poole. Gutmani koobas.



Suur-suur-suur liivakivi koobas koos salapäraste taimedega, millest osa on looduskaitse all ja kasvabki ainult seal, muideks. Mingid samblikud ja vetikad. Koopa kõrval on tahvel nende tutvustamiseks:


Kusjuures võin hirmus rahul olla. Kohtusin seal taimega, st sõnajalaga, mille kunagi Tori põrgust allamurenenud liivakivikamakalt üles korjasin ja koju tassisin. Üritasin küll uurida, et mis nimeline ta on aga ei ole keegi senini osanud mulle nõu anda. Nüüd ma siius tean.


Tema nimi on Cystopteris fragilis ehk siis väike põisjalg ja minu aias on ta praegu selline:


Mulle tundub, et ta on oma kasvukoha heaks kiitnud, sest eelmine aasta oli neid lehekesi hulka vähem.Aga looduses seal õnnetu armastuse koopas nägi ta välja selline:


Ja pildistasin ka neid teisi eripäraseid taimi ja nii palju kui ma kuskil mingeid koopaid tean, on need samblikud/vetikad seal alati olemas. Eks neile meeldib see niiskus ja pidev ühtlane temperatuur, mida koopad suudavad hoida.