teisipäev, 25. juuni 2013

Jaanipäeva õnnenõidumised taimedega ja uued kivileiud


Ilusat suve kõigile! 

Jaaniööl meie perel polnudki vaja sõnajalajõit otsima minna. Olime juba mõned päevad varem neljalehelise ristikheina leidnud ja otsustasime küla jaanipeol selle võimu katsetada. Töötaski! Võitsime perega õnneloosi peavõidu! Nii, et teate siis nüüd, et enne kui loteriiputkast piletit ostma lähete, tuleb enne mõnda aega käpakil mööda ristikheinapõldu roomata. Muidu nagu pole mõtet.






See aasta ilma poolest vedas, sai päris pikalt õues oldud. Ega poleks tuppa läinudki aga eks sääsed tulid ka videvikku veetma. Ja nende arusaam heast jaanitoidust ei ühtinud meie arusaamadega, kes me peamiselt shokolaadiga banaane grillisime :)

Veidi aega enne jaani avastasin kodu lähedal ühe vana kivikangru, kuhu ümberkaudne rahvas vana, peamiselt kivimaterjali, remondikola oli ladustanud. Teate küll, poolikud telliskivid, vanad betoonilatakad... jne. Mina leidsin sealt kohe nii mõndagi huvitavat. Vat esiteks, kui betoonikamakas teist pidi keerata, need on ju killustikule valatud, omamoodi kunstiteosed teised lausa! Ja teiseks leidsin paar huvitavat tellist. Aukudega.






 Mees ütles küll, et sinna sisse ei tasu midagi istutada, lõhkuvat õige pea tellise ära. Aga mul juba uus ja huvitavamgi plaan!


Aga sellest hiljem :)

neljapäev, 20. juuni 2013

Eksperimendid mutihunniku mullaga ja kriminaalpreventsioon


Täna on mul au esitleda oma esimest pistikust saadud põõsakest - harilikku ligustrit. Temast on tasapisi, hoolika koolitamise tagajärjel, saanud igati sümpaatne põõsake ja ta lasti nö. aialoodusesse lahti, et saa nüüd ise hakkama! Enam ei mingit koolitamist, nüüd kasvagu suureks ja ilusaks ja tehku rõõmuga oma tööd: olla täiskohaga põõsas vabakujulises hekis.
Harilik liguster on vist üsna lollikindel taim pistikust paljundamiseks. Panin möödunud suvel ka mõned ligustrioksad mulda, enamik neist on kasvama läinud.
Kasvama läksid ka mikrobioota ja kollane elupuu, värd-forsüütia ja mingi viirpuu ja siis veel mingi, mille nime ma kahjuks ei teagi. Eks tiba hiljem pakun seda pisikest siin lgp. aiablogijatele nime arvamiseks. A no las kogub end veel pisut.

Eksperimendid mullaga. Millegipärast arvavad mutid, et kõikse parem koht oma hunnikuid ajada on just keset meie õue. On aegu, mil ma selle peale ütlen: ool rait, mutionu, aitäh, see kobe muld kulub mulle ära, ja kogun hunniku pottidesse ja istutan sinna mingeid pisemaid taimi. Ja on aegu, kus ma ütlen, et susi sind söögu, mutionu, ja lükkan torisedes hunniku mööda muruplatsi laiali. Sest ega see ilus ole, see suur mullalärakas keset muruplatsi. Aga no mis sa teed, eks ole? Mingi lehtri abil ju mulda tagasi maa alla vast toppima ju ei hakka?!
Aga eile ei saanud ma suurt midagi öelda, sest minust jõuti ette:


... ja kiirelt valmis paar potitäit mudaputru, mõned shokolaadi-muda-koogid, kandikutäis kuuma shokolaadi-muda-kreemi ja pesumasinatäis mudaseid riideid.
Juhhei! Suvi! Radi-rii-radi-rallallaaa. Talvel sellist asja ikka teha ei saa!

........................................

Nagu ma siin tsipa varem juba mainisin, sisustan ma selle suve kursusetöö kirjutamisega, nii et vabandage, kui mu jutt ja kõnestiil vähe omapäraseks muutub. Kuna kursusetöödes ei taheta eriti kuulda minu lemmik-väljendeid nagu: ai-vai, kuda ja mesasja, harjutan siin hoolega poliitiliselt korrektset ja akadeemilist kõnepruuki.
Seniks kuni lapsed õues mudaga mängivad, saan ma rahulikult arvuti taga rahulikult oma kursusetöö teemasse süüvida kuniks mingil hetkel targad mõtted nagu lupsti kuskile kaugele ära kaovad. Kuidas kirjutada referaati kui sul ainest ega praktilist kokkupuudet pole? Ühe taolise vahepausi ajal saigi õue mindud ja aias natuke kuriteoennetust tehtud:


... ehitasime maasikapeenra kõrvale turvamehe ehk hernehirmutise. Ehk hoiab kuritöö ära. Need rästad on ju nagu segased: korra selja pöörad, on põld maasikatest lage. Pahad-pahad linnud. Nagu metsamaasikaid ümbruskonnas vähe! Nokkigu neid!

Järgemööda alustavad roosid. Vist juba kõikidel on pungad küljes. Arthur on see aasta kõige kiirem :)


kolmapäev, 19. juuni 2013

Kurioosum ja inspiratsioon

Kevadel sai peenralaiendus tekitatud: umbes 1,5 lai ja 2 meetrit pikk. Umbes. Ja tundus paganama suur tükk kaevata. Et assaa, kus ma saan ikka taimede tarvis maad juurde!
Praeguseks on ta nüüd läbi kaevatud, kobe, hea mullaga peenralõik. Hea koht on. Seda kohta armastavad nii hostad kui astilbed, see koht oskab niiskust hoida, mitte nii nagu enamus muid kohti mu aias.
 Ja on ta suur nii, et aitab? Tutkit! Muidugi pole. Seal on mu uued pojengid, tõstsin sinna paar hostat tagareast esiritta ja ongi kõik. Väike on see peenar.

Hea, et maailmas on aiablogijad. Annavad inspiratsiooni. Eile andis Kadakas oma hostaalaga ideid. Ma küll hostasid juurde osta ei kavatse, pole mul sobivat maad neile nii palju aga pisitasa on mulle neid siin kogunenud ja nad on toredad mütakad muude taimede kõrvale, mis minu lemmikud: lõhnav madar, maavits, lursslilled, aijeeeh


laupäev, 15. juuni 2013

Pseudacorus Roy's Repeater


Eelmisel sügisel sai hangitud neli pseudacorus't, võhumõõka eesti keeli. Sordid:

  1. ps. Bastardi
  2. Roy's Repeater
  3. Black Gamecock
  4. ps. Double

Roy's Repeater oli nii armas, et tegi õiekese ka näitamaks ikka kuivõrd imekena ta on. Ta on küll väga väikseke veel. Sordiomadused lubavad meetri kõrgust taime, tema on vast kolmandiku loodetavast. 
Aga kõigile neljale meeldib minu pisike imelik tiik ja muutuvad iga päevaga aina priskemaks :))))))))))))))))))))))))))))

kolmapäev, 12. juuni 2013

Keedetud kuusk


 Kunagi kuskilt keegi soovitas teha kuusevõrsesiirupit.
Täna naksisin oma kolma pügatava kuuse küljest võrsetippe, jäin mõtlema, et miks mitte. Proovin ära.
Ja teate: jube hea maitse!
Kõigepealt keedan võrseid natuke, jääb selline ebamäärane sogane vedelik ja maja head kuuselõhna täis. Siis kurnan võrsed välja ja lisan suhkru. Keedan. Maitsen. Nämma.



teisipäev, 11. juuni 2013

Kõik õitsevad, eks minagi :)



Õu on õisi täis. Alustavad siberi iirised, pojengid on täies hoos, mairoos langetab juba õielehti kuid lõhnab ikka nagu pöörane.
Ülemisel fotol pojeng Paula Fay, mu lemmik ja alumisel siberi iiris, nimi kas Fond of Kisses või Dance, Ballerina, Dance. Kuidagi liiga lillakas kumbagi sordi jaoks, tegelikult. Aga mine tea, esimene õieke alles.


Selle siberi iirise tagaplaanil on üks mu suur lemmik - lõhnav madar. Ilus kui õitsab ja ilus kui ei õitse. Loob teistele taimedele fantastilise tausta.

Möödunud aastal Milda käest saadud elulõngasort:


Kõik õitseb! Ja mõni paneb oma õitsemisega suu vett jooksma!


PS.: Mina õitsen, sest teine kursus sai läbi ja ma olen rõõmsalt kepsutamas suvevaheajale, valmis vastu võtma suvist kursusetöö kirjutamise valu ja vaeva, ohh sa juudas, saab keeruline suvi olema. Hea on, et mul on "tagataskus" seltskond aiablogisid, mida vahete-vahel sirvida, loodetavasti säilitan nende abil oma muretu meele ;)

laupäev, 8. juuni 2013

Kuidas ma hommikusööki teen

See on tõsine ettevõtmine! See pole midagi niisama, et määrid saiale pasteeti ja voila! hommikusöök ongi valmis. Ei, mina tahaks ikka tervislikku toitu oma perele pakkuda. Mina keedan putru. Keedan, keedan ja
vaatan, et pudru juba üsna valmis, et las podiseb veel veidi väikesel tulel, siis ongi valmis. Aga mis ma ise teen nii kaua kuni puder podiseb? Noo lähen lippan, teen kasvuhoone uksed lahti. Lippan kasvuhoonesse, avan uksed mõlemalt poolt ja imetlen puhk aega viinamarju: on ikka ilusad küll! Aga maapinnal umbrohi ... ai-vai, selle ma pean ära korjama! Käpuli maas korjan umbrohtu ja mis ma näen?!: üks potike melonitaimedega ikka veel istutamata! Siis otsin ma natuke aega oma istutuskühvlit, loll komme seda kogu aeg kuskile peenrasse unustada. Leian kühvli ja üks-kaks-kolm on melonitaimed peenrasse istutatud. Kasvuhoonesse olen toonud suvitama ka kõik oma kolm toapalmi ja ühe miniatuurse sidrunipuu, kaks tükki on maasse istutamatta veel, istutan need ka maha. Toon kuurist käru, korjan umbrohud kokku kärusse ja sikutan põõsa tagant välja suure keraamilise poti. Täna võiks paar basiilikutaime sinna potti panna, nad on nii vahvad seal potis. Ja tegelikult võiks kolmanda suure korvi ka juba taimi täis istutada, aeg on küps.
"EEMMMMMMMEEEEEEEEE!!!! Köögist tuleb paha haisu!" kuulen lapse häält toa poolt. Ohh pagan, mu puder!
No läkski raisku! Kõrbes põhja. Mis siis ikka, ega sihuke asi süüa sünni. Klopime kokku mõned munad, lisame jahu, suhkrut ,võid ja ahju. Koogi vastu ei ole kellegil midagi, ma arvan. Keeran kuumuse 200 peale ja lähen jäätmeämbrit tühjendama. Kook on aga väärtuslikum kui puder, ei lasta mul aias toimetada, jõmmid teavad juba oma ema valvata ja mind sunnitakse tuppa. Eks ma siis blogin nii kaua kuni kook küpseb. Kook. Küpseb. Küpseb. Küpseb.
Jõudsin ikka õigel ajal jaole. :) Ilusa koogi saime. Aga ei ole minus koka verd, liiga palju tegemisi selle kokkamisega.

reede, 7. juuni 2013

6.7.2013 ennelõunasel ajal


Tulbid tegid küll tänavaastal kiiruse rekordi, ausõna! Viimastel õitsejatel on vanad õied-seemnekuprad ära korjatud, õige pea saab nad välja ka kaevata juba.
On alanud pojengide ja iiriste aeg. Ja kõikvõimalike muude püsikute aeg.
Ülemisel fotol on mul üks vahva leid mingist võssa kasvanud raiesmikult: valgeõieline kurereha. Olid metsast korjates õige pisikesed ja on nüüd korralikud puhmakad tekitanud.
Järgmisel pildil üllatab lehtertapp oma õiemustritega.




Täna, ennelõunasel ajal, sai uskumatult palju tehtud. Niidetud, riisutud, grillitud, kõblatud, sai kurgitaimi ümber istutatud ja hostasid multshitud muruhakkega.
Õhus oli tunda, et varsti läheb vihmaks, nii kokku ei hoitud ja sai korralikult aia nimel sebitud.


esmaspäev, 3. juuni 2013

Kuidas rodod talve üle elasid


 Varakevadel tabas mind jah, ehmatus, et Kanada rodo oli ära näritud. Kolmest oksakest üks oli nii ära puretud, et lõikasin selle üldse maha. Praeguseks on rodo-hakatis imeliselt taastunud ja kes osav on, leiab tema tagasihoidliku oksakese esimelt fotolt üles kah. Isegi ühe õiekese tegi.
Need vanad männioksad on multshiks.
Teine rodo April Snow õitses küllaltki ilusasti ja praegu on kenasti lehte läinud, ilus roheline.
Ledikanense ehkRh. yedoense var. poukhanense x Rh. mucronatum".  on avanud kaks esimest õit ja põõsas on pisikesi pungi veel palju täis.

Ja enamik sõnajalgu on selle kasvukoha omaks võtnud ja paljunevad hoolega.
Mutid-rotid tegid ka siin pahandust. Nimelt sinna kivide vahele on käigud tehtud ja kaks sõnajalga on lihtsalt välja lükatud. Istutasin nad küll vähe ohutuma koha peale ümber aga ei tea, kas neist saab ikka asja nüüd.




Kasvuka tuunimise koomiks

Sel a'al kui imelised lillekesed õitsevad


ja tuul kõigutab kõrrekesi


ja iga normaalne elusolend poeb puu varju siestat pidama,


hakkasime meie kasvuhoonet remontima. Ohh sa süda! See on keerulisem kui arvata oskaks ja kui see nüüd läbi on, ohkab iga asjaosaline: J E S S S !, sest see rabistamine selle onni ümber oli ikka õudne selles kuumuses. Kõigepealt tuli vana, kole kile maha koorida, kõlbmatuks muutunud puust osad välja kraapida, siis ajas mees kasvuhoone sirgeks. Oli teine nende talvedega õige upakile vajunud.


"O lalaa, liberté!" ütles viinamari (sest ta on prantslane Muscade Bleu) ja ronis kohe kasvuhoonest välja.


Aga järgmine päev, st. pühapäeva keskpäeval, kõige kuumemal ajahetkel leidis mees, et nüüd oleks hea see töö lõpetada. Sikutasime kile peale (ülla-ülla, ei tõmmanudki kilet kohe lõhki, ainult paar pisikest augukest tegime :D ) Kõik. Valmis. Super! Ja ümbrus prahti täis.



Täna hommikul läksin siis kasvuhoone sisemist rahvast - viinamarju korrastama. Need vaesekesed olid ju käkras maas kus juhtus. Aljoshenkin on ju hullunult kobaraid see aasta täis. Temale see remont eriti ei meeldinud kah. Sain täna pruuniks kõrbenud lehti ja võrsetippe lõikuda ja koristada. Ja lehti vähemaks loomulikult.


Aga nüüd on nad igal juhul korralikult toestatud kõik. Ja süda on rahul.

pühapäev, 2. juuni 2013

Selle palavaga ..

 ... me remondime kasvuhoonet.