ja tuul kõigutab kõrrekesi
ja iga normaalne elusolend poeb puu varju siestat pidama,
hakkasime meie kasvuhoonet remontima. Ohh sa süda! See on keerulisem kui arvata oskaks ja kui see nüüd läbi on, ohkab iga asjaosaline: J E S S S !, sest see rabistamine selle onni ümber oli ikka õudne selles kuumuses. Kõigepealt tuli vana, kole kile maha koorida, kõlbmatuks muutunud puust osad välja kraapida, siis ajas mees kasvuhoone sirgeks. Oli teine nende talvedega õige upakile vajunud.
"O lalaa, liberté!" ütles viinamari (sest ta on prantslane Muscade Bleu) ja ronis kohe kasvuhoonest välja.
Aga järgmine päev, st. pühapäeva keskpäeval, kõige kuumemal ajahetkel leidis mees, et nüüd oleks hea see töö lõpetada. Sikutasime kile peale (ülla-ülla, ei tõmmanudki kilet kohe lõhki, ainult paar pisikest augukest tegime :D ) Kõik. Valmis. Super! Ja ümbrus prahti täis.
Täna hommikul läksin siis kasvuhoone sisemist rahvast - viinamarju korrastama. Need vaesekesed olid ju käkras maas kus juhtus. Aljoshenkin on ju hullunult kobaraid see aasta täis. Temale see remont eriti ei meeldinud kah. Sain täna pruuniks kõrbenud lehti ja võrsetippe lõikuda ja koristada. Ja lehti vähemaks loomulikult.
Aga nüüd on nad igal juhul korralikult toestatud kõik. Ja süda on rahul.
2 kommentaari:
Hull projekt kuumaga, aga see-eest ei saanud ju keegi ühe ööga külma :)
Kui üks suur asi saab korda, on alati hea tunne.
On küll.
Ja nüüd on meil miljon meetrit vana kilet, mida saame maasikatele peale tõmmata juhul kui see kole ennustus öökülmade kohta 9.-l juunil peaks tõde olema
Postita kommentaar