Kunagi kuskilt keegi soovitas teha kuusevõrsesiirupit.
Täna naksisin oma kolma pügatava kuuse küljest võrsetippe, jäin mõtlema, et miks mitte. Proovin ära.
Ja teate: jube hea maitse!
Kõigepealt keedan võrseid natuke, jääb selline ebamäärane sogane vedelik ja maja head kuuselõhna täis. Siis kurnan võrsed välja ja lisan suhkru. Keedan. Maitsen. Nämma.
10 kommentaari:
Sa oled ikka julge ja vahva katsetaja! igatahes väga vitamiinirikas siirup, arvan!
pojengide rida.... oeh!, kui ilus!
mitut sorti neid seal on?
tegelikult ainult kolm sorti
aga ikkagi väga ilus!
Suure välja peal ikka tõsine värviline hekk - juba kaugelt hakkab silma.
Aitäh kommentaaride eest! Nii tore on lugeda. Ise ma olen vilets kirjutaja aga lugeda küll meeldib.
Küll see pojengipeenar on uhke. Ühte lille palju koos, on ikka võimas.
Palju on uhke ja ilus.
Aga, et Sulle suveajal nii kangesti seal köögis toimetada meeldib, on lausa imetlusväärne. Mina lubasin süüa hakata tegema ülepäeva iga kolme nädala tagant:D. Ja delikatessid jäävad talveks, kahju, et siis kuuskedel noori võrseid pole:)
Ka mina imetlen Su kauneid pojenge :) Nii ilus!
See on see koht, kus less is more ehk mis sest, et sorte vähe, väga ilus tulemus
Ilus!
Ma mõtlesin ka, et peaks ise võrsesiirupit keeta proovima, aga ei ole tegudeni jõudnud. Ega mul muidugi pole pügatavaid kuuski ka ja neilt, millest soolopuud kasvatada tahad, ei raatsi ju ühtegi võrset maha nokkida.
Ma keetsin ka kuusevõrse siirupit heki küljest korjatud kasvudest. Lõhn mis maja täitis oli tõesti võrratu, ainult selle pärast tasus keeta :) Keedetud kuusevõrsed olid ka ootamatult hea maitsega. Siirup muidugi ka. Lastele ka meeldib. Seda soovitatakse köha puhul tarvitada, aga muidu ka kindlasti kasulik.
Postita kommentaar