Laupäev, 29. märts 2014

Operatsioon "Liivakast".


Liivakast sai viimasest liivast tühjaks veetud ja esimesed risud said kasti sisse veetud. Kordamööda trampisime lapsega koos sees, et risu ikka ühtlaselt jääks. Ma nüüd praegu küll kahtlen, kas salateid sinna istutada on ikka hea idee. Käivad mul siin aias ju igasugused. Linnud sirtsutavad jms. Aga siis külvame suvelilli. Ja äkki mõne imeliku kõrvitsa. Ja ehk tuleb veel mõni idee. Nii et aiandamise-rõõmu saame igal juhul.
Ülearuse liiva tarisin hunnikutena püsikupeenra kõrvale. Tiigiäärse hunniku hõivas poiss, ehitas sinna mingid rallirajad jms. Hiljem jääb see liiv peenra keskelt läbi jooksva jalutusraja jaoks. Põnev ikka.

Aga kevadine värske õhk on kange. 




Neljapäev, 27. märts 2014

Aiahullus on alanud

ma
kaevasin
tassisin
riisusin
ja
tegin
taimetellimuse
nüüd
puhkan
joon kakaod
õhtul
grillime roosidega

Täna hommikul kell 8.00


Tiik on jääs ja leheprahti täis. Kraadiklaas näitab päikese käes 9,3+. Esimesed krookused on õitsema asumas, samuti tsillad, sinililled, priimulad. Õues on ilmatuma mõnus. Kui see mõnu jätkub, näpistan õhtupooles aega ja tulen aeda kraapima. Minu aed on ärganud. Tere hommikust talle!




PS.: ma olen kehva blogija olnud viimasel ajal. Midagi pole parata. Kool vajab lõpetamist. Ehk juulikuus pääseb jälle tihemini siia.

Laupäev, 8. märts 2014

õiiiiiiiii (soig)

Ai, kuidas ma ootan kevadet. Ma igatsen neid värvilisi lilli: priimulaid, sinililli, erinevaid sibullilli. Tahan kuulda esimeses päikeselaigus sumisevaid sumisejaid. Tahan tunda kevade magusat lõhna ja tahan juua tass kuuma teed õues õunapuu all kevadporises murus. Tahan toppida sõrmed sooja mulda.
Märts ei ole minu lemmik kuu. Kohe üldse mitte. Märts on loodud karistuseks mulle minu pattude eest.
Näe, eile alles paistis päike ja ma mõtlesin, et voh, nädalavahetusel saab juba riisuma minna. Aga kas nii läks? Loomulikult mitte! Väljas sajab lörtsi või vihma või mis asi see täpselt ongi ...

Oijah. Aga mul on see aasta oodata helerohelisi ja helesiniseid kobarhüatsinte, valgeid ja roosasid tsillasid, tulpe ka igasuguseid ...

õiiiiiiiiiiiiiiiii




PS.
        Postitatud paar tundi hiljem.
Käisin väljas. Sooja umbes +6. Kogu maa kaetud lumikellukestega. Ilm hea. Tuul tugev aga soe. Sireliheki varjus viimane lumehunnik. Peenardes triksiti punased tulpide tipud. 

Pühapäev, 2. märts 2014

No mis sa oskad ütelda, me maa on kaetud lumega!


Eile oli siis see päev, kus sai kevade algust tähistatud: mees rapsis jälle sirelivõsa kallal, mina korjasin möödunud aasta püsikute varsi, grillisime ja lapsed katsetasid tiigi jääd ja jalgrattaid. Meil on maja ees üks valge sirel õige laiaks ja ülbeks läinud. Meil käibki nüüd arutlus, et mis teeme siis: kas pügatava vormi või ühe puu. 
Traditsiooniliselt on esimene õieke minu aias see väike metsik kannike. Nii kui esimene päikesekiireke aeda hiilib, avab ta oma armsad õiekesed. Lumikellukesteni on veel pikk maa. Ja lumeroosid on mul möödunud sügisest siiani õitsenud, praegu enam mitte. Ju tüütas ära.


Nii mõnigi püsik on tore nii sügisel, talvel ja suvel:



Aga täna sajab lund.