Esmaspäev, 29. oktoober 2007

Võitlused kassiga

Ja esimesel päeval püüdis kass hiiri.
Ja teisel päeval kiusas koera.
Ja kolmandamal päeval sõi whiskast.
Ja neljas päev kulus kuuris kondamiseks.
Ja viiendamal päeval luuris põõsastes.
Ja kuues päev kulus pööningul tuustimiseks.
Ja seitsmendamal päeval leidis kass tuppa toodud poti, kus dzungel sees, heitis end sinna puhkama ja leidis, et see hea oli.

PS. Tundub, et Mehhiko vanikkuljus tunneb end toas päris hästi. Hoolimata, et meie kass Mii-mii on selle poti omale tõesti mingiks koera varitsemise kohaks võtnud. Ikka korra päevas vähemalt tuleb ta sealt natti pidi välja tõsta. Vanikkuljuselt leidsin ka ühe õienupu, kuigi see näeb pisut kahtlane välja, kuivanud vist. Toppisin poti väetisepulki täis ja vett joob see taim ka üsna vägevalt, eriti võrreldes teiste toataimedega.

Pühapäev, 28. oktoober 2007

Looduse lapitööd, heegelpitsid ja bubble gum



Looduse lapitööd.
Seekord on inimene natukene aidanud: kive ja palke üksteise otsa ladunud. Loodus on omalt samblike ja vetikate näol värvi lisanud.
Vägagi kunstipärane


Või on see kudum? Või ehk gobelään? Kahjuks ei saa kunstniku käest küsida. Ta pole eriti jutukas tüüp.
Looduslikud pitsid ja makramee.
Harilik kadakkaer ja mingi x samblikuga kaetud kivid. Väga ilus aktsent minu kiviktaimlas.
05/06 aasta talve külm tegi kadakkaerale peaaegu otsa peale. Ainult üks varreke jäi püsti. Sellest varrekesest see ilus pusa ongi arenenud. Ûks minu taimsetest lemmikutest. Ma ei pahandaks üldse kui ta mu kiviktaimlas võimu enda kätte haaraks ja seal ainsa taimena ülbitseks. Ta ju näeb nii NUMMI välja.
Heegeldused, makramee.

Vana metsik ploomipuu (mis see aasta talvel maha võetakse, sest no kaua ta seal kuivab meil veel?) on täis pitse ja satse. Uus elu, nagu öeldakse...










Looduslik bubble gum?
Kui ma veel laps olin ja maal vanaema juures oma suvesid veetsin, õpetas mu tädi meile kirsipuude küljest vaiku otsima. Seda sai siis nätsutatud. Vana ploomi küljes ka kipub seda olema. Praeguste ilmadega ta enam nätsutamiseks ei kõlba, on selline kõva ja kuivan'd. Sama hästi võiks autokumme järada. Aga suvel on teda vanade aegade mälestuseks ikka aeg-ajalt põske pistetud.
Sihuke kraam, tjah... olid ajad...

Neljapäev, 25. oktoober 2007

Looduse lapitööd ehk...

mida sügis inimestega teeb ...
Minule sügis täitsa meeldib. Loodus pole küll enam õitsevalt lokkav, pole oodata uusi vilju ega õisi, ei saa päikese käes mõnuleda ega õues päevade viisi asjatada. See eest muutub loodus salapäraseks muinasjuttude maailmaks täis haldjaid ja päkapikke. Kord on ta hüsteeriliselt värviline (vahtrad, kikkapuud), siis jälle .... vaata ise:














Minu meelest vägagi pilkupüüdev.
Ja kui õues sajab vihma, on porine ja puhub külm tuul, ei pea ju üldse õue minemagi. Ahju tehakse tuli, küpseb õunakook, joome sidruniga teed või kakaod. Vaatame aknast välja ja õhkame, ohh, kui kole ilm on, hea, et välja ei pea minema.
Kahjuks mees mul päris nii ei arva. Tema sügiseti stressab. Tal olla külm. Talle puhub tuul näkku ja ta ei saa piisavalt päikest. Ta lösutab kurva näoga toas diivanil teleka ees ja joriseb, et tahab lõunamaale minna. Vaene mees. No mida ta'ga teha?

Esmaspäev, 22. oktoober 2007

Seekord ainult taimedest.


Olen kõik see aeg ära unustanud kaks olulist taime oma aias!
Esimene neist on valge aednelk Grenadin White Dianthus caryophyllus, mitmeaastane. Selle nelgi seemneid oli mul loomulikult terve pakk, kuid idanes vaid üks ja praegu näeb siis välja nagu kõrvalpildil. Istutasin ta loomulikult valgesse peenrasse.
Teine taimepundar tagapool on petersell. No see on küll igavesti tähtis taim. Kõlbab maitseaineks ja ka ravimteeks. Pidavat organismi ja eriti neerusid puhastama. Rääkimata sellest, et näitab oma ilusaid krussis säbrulisi lehti ka talvel lume alt.

Tänu öistele miinuskraadidele on minu valge peenar nüüd tõeliselt valge.

Uudised

Mul on täna kolm uudist, kaks head ja üks halb. Klassikaline küsimus, et mis järjekorras neid siis välja rääkida? Jätame halva keskele.

Nii et siis:
Esimene, hea: panin pottidesse ajatusele ka kolm hüatsinti. Kaks neist juurduvad, rohelised otsakesed väljas.


Teine, halb: tulbi/nartsissi/krookuste ajatusnõus käis mingi näriline. Paar sibulat on pealt poolt ära näritud.
Küsimus, et mida teeb kass?
Vastus: magab diivanil ahju kõrval, magab minu õmbluskorvis, magab modemi otsas palmikese all. Elu kui lill, eks ole?

Kolmas, õnneks jälle hea: paprikad on täitsa elus. Eile õhtul mees uuris paprikaid ja küsis, et kuidas me aru saame, et nad ikka elus on? Ma ütlesin, et anna ikka aega, et kuni kaks-kolm nädalat nad kohanevad ja eks siis näha ole kas uusi lehti ka tuleb või ei. Mees selle peale, et tulevad juba ju! Ja lähen mina ka taimi uurima ja ennäe! Ongi nii! Pisud lehekesed täitsa olemas! Omapärane on veel see, et kõige vitaalsem on oranz paprika. Selle taime koha pealt ma kahtlesin kõige enam, et kas ikka tuua teda tuppa. Keegi oli teda natu närinud ja need näritud kohad mädanesid.(Viljadel) Koledad viljad ja närimisaukudega lehed siuh-säuh kääridega taime küljest ja hopsti! potti tuppa sooja. Ja uus elu võib alata.
Kui nad kolm tõesti kasvama lähevad, siis lähen mina vist küll uhkeks ära. Ma ikka kahtlen veel, et ei tea, kas nad ikka saavad hakkama.

Laupäev, 20. oktoober 2007

Müstika

Kõigepealt räägime pisut lilledest.
Esimesel pildil on Toomaseks ristitud põõsasmaran, mille nimi on tegelikult hoopis Day Dawn.
Teisel pildil on aga mu naabrinaise Eha panus mu valgesse peenrasse. Nii et ka oktoobris võib valgeid õisi nautida. (Ûks valge põõsasmaran on seal tegelikult ka aga ta sai istutatud alles see sügis, nii et põõsake on väike veel.)









Ja nüüd MÛSTIKA!




Nagu siin varemgi juba näha on olnud, vahetatakse meie majal aknaid. Järg jõudis elutoa teise akna juurde.
Siin kõrvalpildil ta ongi, mees on küll liistud juba küljest katkunud.
Mind tüdrukuga saadeti Eesti peale shoppama, tegin selle foto enne uksest väljumist.




See foto on juba mehe tehtud. Selliseks siis suudavadki mehed elutubasid muuta kuniks naine lapsed kodunt ära.
Akna taga on vaade meie siseõuele.




Kui koju jõudsin, oli vaatepilt juba umbes selline.



Ja praegu on meie elutoa aken selline. Viimistlemine on veel pooleli, aknalauad tellimata aga ega seda ei saagi
enne teha kui kõik aknad paigas. Ja saunaaken veel seisab niisama.
Mis siin siis müstilist on? Aga vata see, et kui muidu sai siin uusi aknaid imetletud, siis see aken on kohe klass omaette. Seda siin paar päeva juba imetleme ja kiidame. Suur aken on ikka suur aken. Kui palju on nüüd toas valgust ja avarust! Kui väga ta kogu elutoa paremaks tegi! Mingu metsa need, kes arvavad, et eesti vanatüüpi majadel peavad ilmtingimata väiksed aknad olema. Need ütlejad koligu ise pimedasse koopasse, maksku südasuvel suuri elektriarveid ja loobugu toataimedest.
Ja nagu näha on kolis Mehhiko vanikkuljus nüüd sellele aknalauale. Kuni kardinate tegemine võtab aega, on vanikkuljus siis tooni andja aknal.

Reede, 19. oktoober 2007

Minu esimene palm

Mõtlesin juba, et tuleb üks õhtu aega võtta ja kirjutada siia blogisse kurvameelse loomuga otsi kokku tõmbav jutuke. Et hooaeg läbi, bla-bla-bla, sügis käes, õue ei pääse ja mis sinna minnagi, miskit seal teha enam ju ei saa. Bla-bla-bla. Aga ei! Hooaeg pole läbi. Aiavärk kolib lihtsalt kogu täiega seinte vahele ja nagu öeldakse: kus on, sinna tuleb!
Nimelt saabus päev, mil mehed peavad naistele näitama, et neil on selline vigur nagu mälu(tähtpäevad). Ja minu mehe mäluga on kõik korras ja ma sain kingituseks omale palmi. Päris kena palm on. A mis ta nimi on ja mismoodi teda kasvatada, seda mees loomulikult ei uurinud. A sellest pole ka midagi, ma arvan, et tarkade kogu Kodukauniks foorumist teab ja aitab.

Teisipäev, 16. oktoober 2007

Vahemärkus

Tegin omale veel ühe blogi. Käsitöö alase.
Praegu on see loomulikult tühja täis aga eks tasapisi hakkab seda täitma. Ja kõik ülejäänud käsitöised lehed kaovad tasapisi ära

Esmaspäev, 15. oktoober 2007

"Jõulud" sügisel



Umbes nädalake tagasi sain siis Bakkerist paki kätte. Oeh, seda ootamist. Aga kaua tehtud - kaunikene (juba vanarahvas teadis nii rääkida)
Vahepeal küll käis juba mõte läbi pea, et äkki helistaks neile ja loobuks pakist, no vat kui oleks külmad ilmad kohale jõudnud? No mida imet ma siis teen 200 krookuse sibulaga? Tänaseks päevanumbriks on nad küll kõik ilusti mullas ja murus oma pesad leidnud. Eks jääme ootele, et mismoodi see siis kevadel välja näeb.


Tasuta lisakingitused. Ehhee, kui heita pilk Naano blogisse, on näha kuidas väljamaalt tulnud pakki ronis kõigepealt kass uurima. Mina oleks peaaegu samasuguse foto saanud, ainult, et kassi asemel rebis kasti küünte ja hammaste ja tööriistadega mu armas abikaasa. Ûtles, et tahab seda käru näha. Ja tahab seda näha KOHE!
Nojah.
Lisaks sain kingitusteks veel posu nartsisse, kirgaslilli ja kotikese VALGEID hollandi sibuliiriseid. Neid saab maha panna alles kevadel, ei tea kohe, kuidas neid küll talv otsa hoidma peaks, et hukka ei läheks.

Käru pandi kokku.
Täitsa sõbralikult.
Ûhistööna.
Ja praeguseks on ta aknalaulal iluasjaks. Mikania Scandens oma potiga kükitab seal sees.
Ilus.

Aga enne tuli seda käru veidi katsetada.
Sõitis küll.


Pühapäev, 14. oktoober 2007

Paprikad tuppa

Eile oli siis selline päev, et kui mees hommikul õue läks, nägi, et tuul oli öö jooksul kasvuhoone mõlemast otsast lahti katkunud. Ja külm oli teinud rõõmsalt oma hävitustööd. Tomatitel olid kõigil lehed külmavõetud ja ka mu kolme paprikat oli näpistatud. Tarisime nad siis tuppa. Tänaseks on üks neist peaaegu täiesti toibunud, teised kaks veel pisut norgus. Ehk ikka saab neist kõigist asja. Kollasel on otsas 12 väikest vilja + veel mõned imepisikesed punnid, kahju kui hukka on saanud.
Kui nad tuppa olid toodud, levis toas selline ebamäärane lõhn. Loodetavasti see lõhn ei lähe liialt tugevaks, ma ei saa nagu öelda, et see just kõige meeldivam lõhn on. Aga nii halb ta ka pole, et taimi kohe uksest välja visata.
Tomatid kogusin kokku ja tarisin tuppa kappi papist karpi. Seal oli eelmine laar juba peaaegu täies koosseisus punaseks läinud. Eks täna-homme läheb tomatitoitude tegemiseks. Näiteks tomatisupp. See on päris nämma.

Kolmapäev, 10. oktoober 2007

Igaks juhuks...

... teen ühe sissekande:
nimelt jõuab mu kallis mees remondiga kohe meie maja sõlmpunkti- elutuppa ja okupeerib selle arvatavasti vähemalt kaheks päevaks. Siin asub ka arvuti, nii et... kes teab, millal jälle saab... ohh.
Muideks! Tore uudis, millest mõni edaspidine kord kirjutan vist isegi pikemalt: Bakkerist sain ometi paki kätte! Nii et mul on nüüd 200 krookuse sibulat, rääkimata muudest. Ja kui mu abikaasa nüüd mu ühes laste ja koera-kassiga kaheks päevaks kuuse alla saadab, on meil miskit tegemist: sibulad peab mulda saama!

Pühapäev, 7. oktoober 2007

Kasvumajast tuppa ja muu jutt blogimisest üldse.

Kasvumaja aeg hakkab ümber saama. Viimased tomatid (ja neid pole vähe) kolivad papist kastiga köögikappi järelvalmima.
Paar taime on omale mingi viiruse vist külge hankinud. Tomatid kipuvad niimoodi imelikult lõhki minema. Loodetavasti pole see mingi ohtlik jama viirus, mis jääbki kasvuhoonesse mulla sisse ja järgmine aasta on sama jama. Supi sisse nad ju kooritult kõlbavad aga salatisse või niisama laua peale paljalt söömiseks ju ei pane.
Mehega oli jutt, et kui paprikataimed on sügisel igati ok, siis tuleb üks neist potiga tuppa. Nii ilu kui ka eksperimendi pärast. Meil neid kolm: punane, oranz ja kollane. Selline tunne, et nad said aru, et on lootust pikemale elule ja kõik kolm taime lõid paari viimase nädala jooksul õitsele ja on nüüd paksult õisi ja noori vilju täis. Me ei suutnud otsustada, et milline neist siis see tuppatulija on ja kuna nüüd meil teisel korrusel ruumi küll, tulevad kõik kolm. Kollase juba istutasin eile ümber. Teiste tarvis on vaja osta kaks uut suuremat potti. Homme nagunii linna minek, siis saab aianduspoodi sebima minna. Tore! Veel peab ostma mingisugust väetist tuppatulnutele, et ma ei unustaks jälle!




Ka Mehhiko vanikkuljus saabus nüüd tuppa. See uue akna lauapealne pole talle küll päris sobiv koht aga muud praegu võtta pole.
Muideks, avastasin, et remondi tegemisest võib toataimekasvatuses ka kasu olla! Amplipotid riputada redelile. Väga mugav.
Muu jutt ehk blogimisest üldse.
Mulle on see blogimine täitsa meeldima hakanud. Mitte ainult see, et saab lihtsa vaevaga enda tarbeks päevikut pidada, vaid et ka sugulastele/tuttavatele saab oma tegemistest märku anda (kuigi nad võiksid ju kommenteerida ka)
Käsitööblogid. Neid on vahest huvitav sirvida, inimesed teevad ikka huvitavaid asju. Sellistes asjalikes teemablogides häirib ainult see kui keegi muutub järsku väga eraeluliseks ja kampsuni kõrvale räägib pika jutu oma seedimise probleemidest või sellest, et üks mees olla talle otsa vaadanud ja et mida see küll tähendab?! Pole küll minu asi kellegile öelda mida ta kirjutada tohib ja mida mitte aga see rikub natuke seda tõsimeelset käsitöist õhkkonda.
Tegin oma blogisse ka juba mõnda aega tagasi "sildid", et keda mu pereelu teps mitte ei huvita võib ainult näiteks taimede sildile klõpsata.
Kokandusblogid. Need on ka äraütlemata huvitavad ja ka vajalikud. Kahjuks pole viimasel ajal mahti neid suuremat uurida ega end kokakunstile pühendada. Ehk mõne aasta pärast... Praegu keedame ainult putru...
Blogid teemal: nutt, hala ja armastus. OO jeh. No neid olen ma siin mõni õhtu lugenud aga ei peaks lugema, sest mul on vist igasuguse suhtetraagika vastu mingi kompleks...vist... pärast näen igasugu imelikke unenägusid. Ûks öö näiteks elasin kogu südamest kaasa kõigile õnnetutele armastajatele ja nägin unes, et mina ka selline õnnetu, et üks KUTT no nii meeldib(oli mingi keskkooli aegne miljöö), ei saa tast üle ei ümbert aga armastusest asja ei saanudki. Ârkasin siis üles, südames suur ja kurblik kahjutunne, et vaat kui kurb, et armastus lörri läks. Ja järsku taipasin: ah ma sooda, see "kutt" ju mu oma seaduslik abikaasa. Päris naljakas tunne oli. Võttis lausa naerma keset ööd pimedas.
Aiandusblogid. No arvata võib, et need on minu lemmikud. Nii kodumaised kui ka väljamaised. Neid võiks lausa iga päev sirvida. Siin ei häiri mind miski. Kõik on huvitavad, miskit juttu pole ülearust. Isikliku elu katked just nagu sobivad aiablogidesse, nad nagu täiendavad ja lisavad nö. värvi selle blogija ja tema pere pildile. Nojah, ega aed pole ju aed kui seal ühtgi inimhinge pole. Siis on ta mets või võsa.
Jah, selline mõnus lahe lugemine puhkusemomendiks kohvi ja võileibade kõrvale. Ûhekorraga nii aianduse ajakiri kui ka aiandusteemaline seebiseriaal ühtekokku.
Hullude blogid. Inimesi on erinevaid. Ma ei peagi kõigest aru saama mis siin maailmas sünnib.

Väikese Abilise suured tegemised

Mammale.



Väike Abiline ehitab ja sorteerib naelu. Väga abiks issile, kellel on siis lihtne naelu kätte saada: nad on ühtlaselt ümber maja laiali laotatud.







Väike Abiline oskab ennast juba ise riidesse panna.





Väike Abiline aitab emmel õmmelda. Emmel on selle üle väga hea meel sest üksi oleks ju igav ja töö saaks liiga kiiresti valmis.




Väike Abiline oskab lilli kasta. Eriti huvitav oli kasta neid taimi, mida emme oli juba kastnud. Nii sai rohkem muda, millega saab näomaalinguid teha.
Väike Abiline aitab emmel kreemi maitsta. Alati kui mikser kapist välja võetakse, on Abiline kohal ja ootab kannatlikult, et millal saab maitsma hakata.


Mõnikord väsib Abiline ära.

Teinekord teeb aga Abiline suure töö ära, aitab lehti ja õunu korjata.




Ja ta teeb oma tööd suure hoole ja pühendumusega sest mitte iga päev ei lase emme teda prahihunnikusse tuhnima.
See oli üks igatepidi korda läinud pärastlõuna. Mis sest, et vihma tibutas.

Neljapäev, 4. oktoober 2007

Päev meie talu elus

Jõudiski kätte päev, mil mees lõhkus köögi lae ära. Tegi sinna augu...


ja köök sai prahti täis.



Ja kui augule lähemale minna ja üles vaadata, avaneb selline vaatepilt. Näha on katuseaknad ja igasugu juhtmed.
Lgp. Onu Piil. Tulge palun külla. Võtke oma provva ka kaasa.Me teeme pannkooke. Moosiga.
(Onu Piil on elektrik)

Ja kui redelist üles ronida, näeb, et enam pole külma karta vaja sest teisel korral on juba aknad ees.
Ma ei tea, mis mulje meie teine korrus jätab läbi fotode minu blogi lugejatele, aga mulle endale küll teine korrus meeldib juba väga. Seal on selline õdus olemine, eriti kui õhtul tuled põlema panna, siis nagu diskosaal, tahtmine tuleb minna sinna tantsu lööma.

Väljapoolt ja hommikuvalguses näevad need aknad välja nii.







Aga mees ei jäta. August laes on talle veel vähe. Ta teeb teise augu veel.

Nojah, mida seal toas ikka passida, tolmune on ja kaua seal imetleda kuidas mees majast aukudega juustu teeb.
Õues tegemist küll.
Õunte korjamise meetod: sibulakorv puu külge ja kui täis saab, siis tuppa koogiks või sahvrisse ootele.
Paide taliõunad on parajad ära süüa, sibulõunad enamikus veel ebaküpsed.



Uue masina esitlus:









Ma siin ikka jorisesin, et ei taha enam rattaga sõita ega pikka maad käia ega redeleid mööda teisele korrusele ronida. Hoolitsev mees hankis oma kiirelt paksenevale abikaasale käru. Et kui ma juba nii jämme olen, et üldse liigutud ei saa, siis hakkab ta mind sellega vedima. Kas pole armas?
Kuniks issi ja tütreke emmevedimise käru katsetavad, jätkub ajatamine:






Ikka lillaveest läbi ja siis sobilike vahedega ilusasse uude potti. Ûksvahe tegime tiiru Jänedale laadale. Ega sealt miskit erilist kaasa toonudki, kaks maranat, mõned nartsissisibulad ja veel 5 hüatsindi sibulat. Neist kaks läks peenrasse ja ülejäänud kolm kah eraldi pottidesse ajatamisele. Suurde potti tegin sellise segu: omad tulbid+ valged nartsissid+ tumelillad krookused. Eks siis varsti näha ole, mis sealt kah välja tuleb. Unistustes on see pott muidugi väga ilus.

Ja lõpetuseks küsimus suurele ringile: kes on kapi all?