Esmaspäev, 18. veebruar 2013

Kiri Tsiilile

veebruari keskpaik
Järvamaa
põlluvahe tee


Tere, kallis Tsiil!

Tead, mulle läks ikka nii hinge, et Sinu aiatõbi on nii tõsise pöörde võtnud, et käid lausa mingeid purusid õue peale pudistamas. Jäin kohe õige pikalt nende aegade peale mõtlema, kui ise veel oma majas ja maa peal uus aednik olin. Eks seda pudi võib lume peale pilduda küll, miks mitte, peaasi, et Sul koeri pole, kes need pudid käppadega jälle tuppa tassivad. Mina omal ajal puistasin tuhka, noh, et nagu libeduse vastu või nii. Pärast imestasin, et mis jube kititaoline aine mul mööda köögipõrandat laiali on. A seesama tuhk oli.
Tead, on hulka palju igasuguseid asju, mida kevade-vaevas aednik talvel saab teha. Eriti kui ta omale uue territooriumi on hankinud. 
  1. Saab tutvuda tuulte suundadega. Sa kohe kaardista oma territoorium ja märgi iga kord, kui suuremaid tuuli tunned nina pihta puhumas, need suunad kaardile. Mõned kohad on nn tuulekaelad, sinna ei tasu suurt midagi istutada: nirumatel talvedel lähevad talveroaks. Peab järele mõtlema, et kas istutada tuulte kaitseks midagi ette või ei. Mõnes kohas on ju hea kui tuul kogu aeg puhub. Näiteks seal, kus pesu kuivab. Ei lähe seal maapind poriseks ega kedagi. 
  2. Jälgi teeradu. Talvel tekivad nn põhirajad sest suviti tormab aednikust inimene teatavasti kui hulluke huupi edasi-tagasi. Märgi needki kaardile, need põhirajad. Vaata, mis muutusi nende jaoks suvi toob. Või kevadine poriaeg. Ehk on vaja pinnast tugevdada radade alt? Või ehk on vaja küttepuude riit kuskile mugavamalt kättesaadavasse kohta kolida?
  3. Kust tõuseb päike? Kuhu loojub? Kuhu tekivad valguselaigud? Kus on need kohad, kuhu varsti hakkad hommikuse kohvitassiga hiilima? No ma ei tea, kas märtsis juba saad, aprillis aga kindlasti. Sinna tekita kindlasti istumise koht. Kui ruumi jagub, siis koos veesilma ja varakevadiste sibullilledega. Ei ole aednik mitte ainuke, kes varakevadet päikeselaigus nautida tahab, teised ikka ka ;) , konnad ja kärbsed ja esimesed liblikad ja lumikellukesed, ma mõtlen.
  4. Ja passi hoolega peale, et kui vähegi sula on, siis kuhu tekivad sulalumeloigud ja teiseks, et kust nad kuidagi ära minna ei taha. Ja märgi oma kaardi peale see rada, mida mööda kevadveed vulama hakkavad, sinna mingit hookus-pookust ära istuta. Kevadvetel on ikka iga aasta vaja seal korra ära käia, neil kohe loomus niisuke. Kui teisiti ei saa, ehita vetele kraav kõrvale aga ära neid nende rajast ilma jäta. Segadusse aetud kevadveed teevad inetu loigu ja määndavad Sul kartulid vai kõige nooblimad sibullilled ära.
No ma ei tea, aitab vast küll. Isegi pikk kiri sai. Ära siis pahanda, et siin õpetama kukkusin, ma kah ju aednik talves (siil udus), aeg-ajalt ei oska kohe mitte muust mõelda kui, et mis ... ja kuidas ... ja tillivarred ja õunapuud...
Ah jaa! Õunapuude pügamise aeg jõuab kohe kätte ja kui pookida miskit tahad, siis praegu on hea aeg pookoksi varuda!
Ise lähen toon omale kuurijahedasse pimedusse mõned arooniaoksad. Plaanis suvel ikka see va tüviaroonia.
Loodan, et saad mu kirja ikka kätte, see postiteenindus ju on kah nagu ta on.


Ole siis tubli. Tervita sõpru ja sugulasi!
Lillekasvataja

Üks teine aed ja teised majad


Ma tean seda tunnet küll, seda va kevadeigatsust, mis sunnib kohvipuruga lund miksima või paneb täiskasvanud, muidu ikka täie aruga (omast meelest kindlasti) inimese pikka aega läbi akna lumehunnikuid vahtima, kujutledes, mida teevad pisikesed ja helerohelised päevaliiliavõsukesed seal all.
Õnneks minul seda hullust tänavu kallal veel pole. Ja ikka tänu sellele, et tegemist on rohkem kui küll: õppimine, kanga kudumine (mitu vaipa ja siis üks villane etnotekk on ootel), õmblemine (telliti üht-koma teist), pere vajab ka mingisugust tähelepanu ja kui jääbki aega üle, siis on mul imeline võimalus minna kuuri koristama. Sealt leiab alati, mida edasi-tagasi tõsta. Najahh, ja kaugel see märtski enam on? Siis saab õunapuid lõikuma hakata.
Muude tegemiste seas on plaan ka oma pildialbumid korda teha (no on ikka kogunenud!?) ja asjalik koduleht tekitada. Ega selle jaoks eriti aega nagu ei jäägi aga tegemata seda ka ei saa jätta. Ja ei teagi hästi, et kuhu seda teha üldse. Weeblyst hakati mult dollareid küsima. Kuna ma otseselt firmat ju ei ava ja miljoneid teenima ei kavatse hakata, siis ei täi nagu maksta neile. Ja Thela hoiatas, et ka Blooger ei pidada eluaeg tasuta lõunaid pakkuma   :(  vat siis
Aga pildialbumite sortimine tasub end ära! Leidsin fotod möödunud aasta kevadest, kui sai Svea pool käidud. Tal pisike aed, väga korras ja puhas ja asjalik:




Ja mis kõige toredam: vahva suvemaja koos imelise ahjuga! Vat meie siin ainult räägime ja unistame aga mõni kuskil mujal teeb ära!

Vat see on kui oled tark naine ja EI ABIELLU EHITAJAGA! Saad oma ahjud kohe kätte!


Laupäev, 16. veebruar 2013

Möödunud suvel ...


Kes palju blogib, sellel on album pilte täis. (Roosna-Alliku)
Tegin FB-sse ühe korraliku tulbialbumi ja avastasin, et mul on veel massiliselt pilte, mis tehtud otseselt just blogi jaoks. Neil piltidel on osake minu valgeõielistest-lehelistest.
Ootangi kangesti kevadet, sest valges peenras jäi sonkimine nii põnevas kohas pooleli ... ideed jäid pähe toksima, ootavad aega, mil realiseeruda. No kaks kuud vähemalt peaks veel kannatama.













Neljapäev, 14. veebruar 2013

Head uut aastat!


Head uut aiandusaastat!
Mina tegin eila oma esimesed külvid ära. Vaatasin oma mullused seemned üle, tegin peas ühe udu-sudu rehknu ära ja otsustasin, et külvab natuke vanu seemneid kah. Hiljem ostab poest mõne uuema ja imelikuma sordi veel lisaks, juhul kui vanad seemned eriti ei idane.
Möödunud suvel kogusime lastega hoolega jäätiste pulki, nüüd hea neid nimelipikutena kasutada.
Külvasin tomatit, basiilikut ja okrat. Möödunud suvel sain päris ilusad okra taimed, kuid kasvuhoones neile ei meeldinud, said hukka. Ei tea, mis neile ei meeldinud. Mis halvasti, see uuesti.

Kolmapäev, 13. veebruar 2013

Kolm udust linnu-pilti


Need linnud elavad meie aias, hoolimata kassidest, koertest ja metsa takka piiluvatest rebastest. Varemalt elasid niisama siin-seal põldudel ja heinamaadel. Viimased paar aastat kooserdavad mööda meie õue ringi. Vist põldpüüd. Vahel ehmatavad, kui järsku kõrvalseisvast võsast või põõsast parinal välja lendavad.
Vat kus saaks prae?



Laupäev, 9. veebruar 2013

Mõista, mõista, mis see on: pealt lumine, seest ja peast soe ja kevadine?



Õige! See on aednik veebruarikuus. On alanud arvuti ja iseenda magus piinamise periood, kui lappan süüdimatult mööda erinevate puukoolide ja istikumüügi kodulehti ja pean aplaid plaane.
Paras aeg oleks alustada romaani kirjutamisega a la
Mõistus ja Tunded.
 Oleks ainet :)
Mõnede taimedega on lihtne. Nagu näiteks roosidega. On küll imeilusad ja lõhnavad ka läbi arvutiekraani aga mul ei ole neile sobivat kohta. Pealegi paar uuemat roosi vindusid eelmine aasta, kui need nüüd uuel aastal tublimad on, eks siis vaatab, kas mahub mõni uus ka juurde.
Pojengidega on keerulisem. Kohta pole aga :P mul on neid hädasti vaja .... Koht tuleb leiutada?
Paar veetaime saab endale lubada küll.
Puid on juurde vaja ja põõsaid ka. Kohta on, juba eelmine aasta sai toigastega paar kohta ära märgitud. Nimekiri on pikk kui lohemadu. Tõenäoliselt on nimekiri pikem kui on kohti ja eks raha mängib ka oma rolli. Mis siin salata.
Püsikute üle ei saa enne otsustada, kui ma näen, mis mul seal lumehunnikute all õieti toimub. Paar päevaliiliat oli ammu plaanis. Samuti jäi sügisel silma üks siilikübar, mis jäi ostmata ja siiamaani meeles... ohh tundeid :)
Nimekiri on pikk ja muutub aina pikemaks.
Olgugi, et minu praegune elu pakub piisavalt tegemist ja ma võiksin 24/7 mingi töö-õppimiste-jms ära sisustada, ootan ikka tõesti juba väga-väga kevadet.
Hakkasin siin omasoodu meenutama, et mida ma sel kevadel eriti ootan: no need on need pistikud, mis edukalt juured alla võtsid ja talvituma jäid. Ja pookimist ootan ka. Ongi vast paras aeg mõned oksad varuda ja kuuri ootama panna. Kevadel üritan tüvi-arooniat tekitada. Samuti ootab veel üks õunapuu pookimist. Oli Orlovi õunapuu, selle närisid jänesed maani maha aga alles jäi mingi jupike, see võib ka pookealus olla. Eelmine aasta õnnestus tal korralikud võrsed tekitada, eks sinna saab ju edukalt midagi juurde tekitada.





Teisipäev, 5. veebruar 2013

"Toit pole mängimiseks ja umbrohust pole miskit kasu." ... kes nii ütles?


Mängisin siin üksvahe toiduga. Jõulude paiku muudkui uhasin küpsetada küll seemnesaiu, kooke ja kukleid. Vägevate vürtside, sihvkade, mandlite ja seesamiseemnetega. Väga maitsvad kukkusid välja. Seesamiseemned on üldse mul üks uuemat sorti söödav avastus, neid sobib igale poole panna: pannkoogitaignasse või ahjukartulitele, väga hüva maigu annab. :)


Sai ära proovitud ka maguskartul. Järgmisel pildil on pannitäis enne ahju minekut. Unustasin hiljem pildistada :P ohh ma tobe, küps kana näeks ju fotol ilusam


Miks ma seda üldse siin üles tähendan? Vat seepärast, et kuskilt lugesin, et kana on väga hea küpsetada saia või leivaviilu peal. Kahtlesin, olin kindel, et see kõrbeb kuskile kinni ja rikub kõik ära. Aga tõepoolest oli selline küpsetamisviis igati ok, proovin teine kordki.
Tüüpiline marjamoosipirukas:


Ja see viimane "küpsetis" on pooltoode kangakudujale umbrohukasvatajalt. :) Naudin siin veel viimaseid umbrohtudega värvitud villaseid lõngu. Käärpuudele sai kääritud toredad voogavad mustrid ...


Talviselt ...

Pühapäev, 3. veebruar 2013

Plaanid uueks hooajaks


Hommikune. Päikesetõus. Vaade möödunud aastal pügatud sirelihekile ja lumehangele selle kõrval.

Pean tasapisi juba uue aia-hooaja plaane. Varsti külvab natuke lobeeliaid, sort lillakaspunased Rosamond, ja on varutud ka maasikaseemneid Московский деликатес.
Maasikaseemnete külvamine saab olema selle suve katsetus nr.2. Ma pole varem maasikaid sedamoodi juurde hankinud.
Selle suve katsetus nr.1 on agaavide talvitumine õues. Istutasin kaks agaavipojukest kesksuvel aeda ja unustasin hiljem mõlemad sinna. Eks siis paari kuu pärast näeb, mida nad sellisest kohtlemisest arvavad.
Tomatite seemneid veel varutud pole. Aga olin hüper-super rahul Tolstoiga ja ega sel sidruni-tomatil ka viga polnud.
Minu eelmise aasta vägitegu: kolm kipakat punutud korvi püsivad ilusasti. Saab neid kindlasti veel kasutada. Plaan ongi sinna kurki istutada, seda va avamaa oma. No ja lilli ka kindlasti. Nüüd on tänu eelmise aasta kogemusele tarkust rohkem, teab kuidas istutust planeerida. Kresse ma sinna näiteks enam ei pane. Need läksid seal nii võimsaks, et matsid kogu korvi enda alla. Sametlillede korv oli aga väga ilus.


 
Esiplaanil kaks pügatud kuuske. Tagaplaanil paistavad ka pügatud männid. Seda pügamist ja uute puude-põõsaste istutamist aia tagumisse külge kavatsen ka jätkata.
Tegelikult on plaane palju uueks hooajaks, no huupi pakun: oma miljon äkki? Tänu möödunud vihmasele suvele, kus teha sai vähe aga mõtelda palju (mis sa vihmaga muud teed?), on põhiplaan sel suvel oma tegemisi aias hoopis pisut ratsionaliseerida-mehhaniseerida. Peenarde kuju juba hakkasin möödunud aastal korrigeerima. Samuti on plaan peenraist välja kaevata paar puud-põõsast, mis seal üksnes ruumi raiskajana asuvad. Jne, jne.
Plaan on ära käia loomulikult ka Lätis, võib-olla isegi mitu korda. Kevadel Siguldasse ja pisut hiljem, kui suvi juba hullab, siis Jurmala-Lauciene-jne kant (puukoolid, päevaliiliad jms)


Nendel fotodel on minu tiigrisabakuusk. Keegi käib tal noorematel võrsetel okkaid närimas :( Varem kahtlustasin, et see on mingi haigus, et puistab äkki ise okkaid. Aga ei. Kontrollisin: okkad on näritud tõepoolest. Kummaline küll, aga kes? Kits võtaks koos oksaga arvatavasti. Kas hiired ronivad oksi mööda tippu ja siis näkitsevad seal?



Laupäev, 2. veebruar 2013

Vahtkonna vahetus. Kurb ja pidulik ühtemoodi



Eks me oleme kõik siin maailmas vaid külalised. Kuskilt me tuleme, et painutada ja vormida selle maailma aeda oma arusaamade järgi ja siis kaome jälle ... kuhugile... . Oleme kellegile kingituseks, rõõmuks, kellegile jälle mureks ja pahanduseks.
Sügisel tuli loodusele tagasi anda meie truu aiavalvur, must karvane koer. Tuli mingi imelik, salakaval haigus ja viis sõbra minema. Eks ma sellepärast kah pikalt ei bloginud, et meel oli kurb. Mis sa, hing, seal aias üksi ikka teed. Senini sai ju kõike koos tehtud. Üksi pole see ikka see.

Aga loodus tühja kohta ei salli. Ja paar päeva tagasi sai meil sellest tühjast kohast küll ja koju toodi uus vahimees.






Kutsikas kodunes üllatavalt kiiresti. Kassid olid vahepeal harjunud omaenese kuningriigis elama, nii ikka susiseti uue kaaslase peale ja sooritati protesti märgiks kõikvõimalikke vigur kaugus- ja kõrgushüppeid. Aga kutsikas esitab neile visa järjekindlusega metsikut kassi-võrgutustantsu, vehib sabaga, keerutab, noogutab peaga, kepsutab ümber kasside ja tundub, et kõuts Kreisi ongi juba leppinud uue kaaslasega.
Kui kutsika majja tõime, ütles mees, et kui nüüd peab kogu perele  uued jalanõud ostma, jääb see minu mureks. Tundub, et seda probleemi mul pole. :D Lemmiktegevus paistab olema hoopis teki sisse augu harutamine ja siis sealt kaudu vatiini välja koukimine.
Selline viguriga musirull :)