Laupäev, 12. oktoober 2013

Sai


Katsetasin kah leivaküpsetusmasinat. Ja tuligi sai välja!
Ega ta mingi eriline saavutus ei ole aga kuna siiski mu esimene "lõdva randmega" tehtud küpsetis, siis seda tuleb tähistada! Tähistan :D pildiga siin blogis. 


Kusjuures täiesti söödav! Lähen, panen teise veel kohe hakkama. Mul täna selline küpsetuspäev. Mul selline kaval plaan: kõpsetan ennast saiadest ümmarguseks, siis ei jaksa ringi sebida, istun vaikselt ühe koha peal paigal ja kirjutan mõne koolitöö valmis ...

Neljapäev, 10. oktoober 2013

Tiir aias



Ilm oli täna mõnusalt soe, tegin õhtul tiiru aias koos fotokaga. Avastasin põnevaid punaseid põõsaid ja imetlesi siberi iiriste mõõkjaid lehti.
99 % toataimi on tuppa aknalaudadele kolinud. Ainult alpikann on veel peenras, lagedal. Aga tundub, et ta ei kurda.
Loodetavasti ma ei unusta teda peenrasse.
Sibulõunapuu all on lademes õunu, mis ootavad ära korjamist. Ehk homme ... täna ei viitsinud ... ilu ka toidab ja seda on aias praegu palju.
See, et ma tiigipeenra juba suve lõpul lasin valmis kaevata, on ainult hea ja paremgi. Ei mingit probleemi, et kuhu istutada potistatud taimi, kuhu panna viimased tulbisibulad.



Pühapäev, 6. oktoober 2013

Võtaks hetkeks aja maha ...


... ja tähistaks siin blogis natuke selle aasta sügist. Teeb ta igasugu trikke seekord: kord külmetab, kord kuumutab, rahvas pidada senimaani igalpool ujumas käima.
Mina ujumas ei käi. Mulle pakub elu ilma igasuguse jääsuplusetagi piisavalt segadust ja särtsu. (No eks ma läksin tööle ja kooli viimane aasta.) Nii palju õnneks ikka aega on, et valdav enamik sügiseseid viimaseid on salve kogutud ja järgmise kevade silmarõõmude (sibullilled) isutamine on ka juba alguse saanud.

Head saaki andsid see aasta nii kõrvitsad, kurgid ja melonid. Viinamarjad olid kui pöörased ja tomatisaak oli kah päris hea. Maisisaak oli hea ja porgandid kasvasid hooga. Ainult punapeeti kimbutas kuivus ja petersell keeldus kah kasvamast. Väga imelik lugu. Eks vist see vahepealne kuivus tegi liiga. Aedviljapeenras jätame me kastmise enamjaolt looduse hooleks. Tuleb sealt siis palju tuleb.
Marjasaak oli kesisevõitu aga no mitte kõige hullem. Moosi ikka sai.


Sel suvel mingite eriti hullude haiguste ega putukatega sõdida polnudki vaja. Vist pikk kevad tegi selle sõja minu eest ära.
Aiandusaasta kui sellisega võib rahule jääda. Tähtsamad tööd said tehtud ja haljastuse ja aiaplaneerimisega saadi kah hästi hakkama. Taga-aed ehk istandus ehk laste mänguala muutus iga hetkega üha toredamaks. Sinna sai ka muretsetud nii mõnigi ammu igatsetud taim: sirel Palibin, lõhnav vaarikas, jm.

Kõrvalpildil on mu värviliste põõsaste rida sissesõidutee ääres. Tasapisi kasvavad aga see sügis annavad juba tooni. Sel fotol on esimeseks jõudsa kasvuga värd-forsüütia, tema värvub sügiseks lillatooniliseks.
Kõige ägedam neist on vist praegusega kontpuu Spaethii, kollaste lehtedega: