Toas läks mul toa-kivirik õitsema. Vat ei osanud nii uhket õisikut küll oodata. Kui aus olla, ei oodanud üldse mingit õisikut. Pole elus näinud, et see kusagil oleks õitsenud.
Kevad hiilib tasakesi. Veranda sai luuaga puhtaks tõmmatud ja roosipõõsas vanadest okstest nuditud. Esimesed kevade-ajad on ikka eriliselt mõnusad, seee uus soe, need kevadlillenatukesed ja mõnus - juhhei, me saame õue tulla - tunne.
Kõiki eelmisel aastal soetatud kivirikke veel üle kontrollida ei saa - paks lumi on peal. Aga need, mis lume alt väljas, on valdavalt täiesti elus ja rõõmsad. Ainult Marginata üks jupp on kuiv mis kuiv. Välja veel ei katku, ei tunne kivirike elufilosoofiat nii hästi. Mine tea, äkki ....
Kui terassilt praht maha luuatatud, olin seal tiba aega käpuli. Otsisin erinevaid pisikesi, mida eelmisel suvel sinna sai topitud. Talbjas kukehari tunneb seal end hästi:
Liivateed on kõik ilusad:
Hoganase peenras on vaid jupike lund ära sulanud. Seal on näha, et üks peenikesemat sorti kivirik tunneb end seal hästi. Nüüd käin, nagu vaimust vaevatud, selle peenrajupi ümber, sest seal on mul neid peenikesi sordikivirikke veel. Tegelikult on see hea, et nad kohe said LÄTAKI esimesel aastal korralikku külma kraesse ilma lumeta. Milline neist ikka niru on ja milline tubli meie kliimasse, see saab siis kohe selgeks.