Esmaspäev, 29. august 2016

Aed on hukas, heinane ja ei mina tea, mis seal toimub


No selle suve ilmad võtsid küll tänavu elu juhtimise enda kätte ja kuulutasid välja üleüldise aiarahu. Nii üks kui teine minu tuttav on tänavu aiale käega löönud - no ei jaksa võidu joosta umbrohu ja muru kiire kasvuga. Las need padrikud siis olla. Egas muud elu ju ka elamata ei saa jätta.
Aga natuke sai vihmavahet (täna jälle pladistab hommikust saadik) ja minu ruteenia jumikas tegi oma pusapea-õied lahti.



Peenrad on totaalselt muruvärvi. Isegi, kui midagi õitseb. Huvitav küll. Mulle tundub, et teiste inimeste aiad ei ole nii padu-rohelised kui mul. No ikka hulka värvilisemad.


Olen tasapisi natuke veel hostasid koju tassinud. Üleeile tõin koju hosta El Ninjo. Fotol Devon Giant kõrval:


Pikalt potitaime elu elanud hostad hakkavad oma õiget nägu näitama alles teisel või kolmandal aastal. Praegu võiks El Ninjot First Frosti kaksikvennaks lugeda.


Minihosta Cherish näeb lahe välja, tema kõrval on vist mingi tavaline nurmenukk:


Tjah. Hostad minu aias on nagu komakoht pikemas romaanis. Neid on ja mitte vähe aga välja nad eriti ei paista ja maailma ei muuda. Hää küll. See ongi rohkem tuleviku teema. See aasta ma isegi ei tea, et mis taim see kõige-kõige on olnud. Sõnajalad võib-olla ... koos oma märja juura-ajastu ja soomaastikega.


Kolmapäev, 17. august 2016

Vist kuu aega juba? Ma ei vingu, ma vingun, ma ei vingu, ma vingun, ...


Ma isiklikult ei arva, et see vihm, see tänavune padu-ladistamine, nüüd nii üle mõistuse paha asi oleks. Ma ei ole ju mingi põllumees, kellel nisu hukka läheb või kardulas mädaneb. Üks aasta on nii ja teine aasta on naa. Seekord on siis sedamoodi. Noh, et nagu rohkem vesine seal õue peal. 
Saaki ju ikka saab. Minu vajaduste järgi piisavalt. Üks imelik asi küll, et tillisaak on pea olematu. Ta muidu igal aastal pigem umbrohu eest. A no okay, elame siis sel aastal ilma tillita. Tomateid on ka vähevõitu. Isegi taimed on nirud. 
Aga see-eest on õuna ja pirne tulemas, jagub ka kurki ja peterselli sees võib vanni võtma hakata. Oasaak saab ilus olema. Kirsse jagus nii sügavkülma kui ka siirupi tarvis. Sibulasaagiga sai rahule jääda ja kui mõne kuiva päeva saaks siia juura ajastu soomaailma, saaks herned ka ära korjatud.
Nii et jah. Ma ei kurdaks üldse nende vihmade üle. Ainult üks pisike asjaolu. Möödunud aastal hankisin omale aeda ruteenia jumika, no ikka valgeõieliseks ilutsema. Ai-ai. Vist juba kuu aega ootan ja ootan ja ootan, et ta avaks oma õied aga tema ootab päikesepaistet ju?!?!?!?1


Taim ise on tore, peaaegu poolteist meetrit kõrge, nupud on suured, nagu meesterahva pöial. Alguses, kui ta vähe väiksem oli, sarnanes ta hirmsasti suure kugarpeaga. A noh, perekond ju vist sama. Nüüd on aga erinevus väga suur ja ohh, näitaks ta ometi oma õit! Vist kuu aega juba ma imetlen ta nuppe.

Väike irooniline ilmaennustus: nüüd sajab jutti kuni jõuludeni. Siis algab periood: lumi tuli maha, lumi sulas ära, lumi tuli maha, lumi sulas ära, jne. See kestab kuni märtsikuuni, kuni esimesed lumikellukesed juba tärkavad ja õhk suisa kevadine. No vat ja siis tuleb PARTSTI paks lumi maha ja on kogu märtsikuu ja pool aprilli takkapihta. Targad ja osavad hullavad suusanõlvadel. Aga need, kellel bioloogiline kell juba kevade aega näitama hakkas, istuvad facebookis ja arutavad erinevaid mooduseid, et kuidas lund sulama panna. Noh, et viskad tuhka või liiva või ...

Tegelikult hoian ma pöialt, et tuleks vähemalt ilus sügis koos päikese ja õunte ja lehtede riisumisega. See soomaailm kitsendab mu võimalusi pidevalt. Mis suvi see sihuke on?

Teisipäev, 16. august 2016

Lihtsalt üks vahemärkus


No vihmane on ...
No täitsa vihmane on. Ma isegi ei mäleta, et millal oli terve päev ilma vihmata. Õue peal on vihmaveeloigud, maa lirtsub ja pojengid tuleb arvatavasti kõige täiega maani maha lõigata. Seda pidevat lödistamist nad ju ei talu.
Pole ka ime, isegi ju ei talu. Suund on totaalselt sügisene - keeda ja küpseta, hoidista ja kuivata.
Rohima eriti ei pääse, aeg-ajalt lihtsalt käin aias nö päästetöödel - uppujaid päästmas.
Loomulikult pakub aed ka sellisena silmale vaatamiseks ilusaid hetki, alustasid ju kobarpead. Neid mul eriti ei ole ja ega ma neid rohkem ei taha ka. Pigem tahaks, et need, mis on, kasvaksid suurteks, veel suuremateks puhmasteks ja pakuksid teiste püsikute kõrval uhket vaatepilti.


Mida nad muidugi ka teevad.


Tavalised kõrged kukeharjad on eriti jämmeks läinud. Ühest küljest on see vahva aga nende laiutajate käes on mu kiviaiapeenra kõige uhkem plats ...


Ja sibulad said põllult ära toodud. Siin väike näide:


Kui ma nüüd hoolega mõtlen, siis tundub, et minu sibulakasvatus saab iga aastaga üha rohkem hoogu juurde ja saak on iga aastaga aina suurem ja ilusam. See on hea, sest oleme suht suured sibulasööjad.

Ja möödunud nädalavahetusel sai külastatud esmakordselt sellist üritust nagu Varbola Puu. Järgmine aasta lähen ka sinna ja hangin sealt omale ühe toreda kuju. Seal oli valikut küll. No selle toreda koerani minu rahakott ilmselgelt ei küündi aga mõni pisike kass või öökull või oravad või kured või ... sobiks mu metsaaianatukesse ilmselgelt.


Neljapäev, 4. august 2016

Jajaa ......

Kui sa tahad, et su elu oleks ilus, ära võta endale liiga palju kohustusi. Sul peab ju ikka aega ka jääma nägemaks, et elu on ilus.

Kolmapäev, 3. august 2016

Paar sõna viinamarjadest


2007. aastal üritasin lauda vana seina äärde kiviktaimlat rajada aga no see läks mul luhta. Kasvas heintesse tagasi. Keeruline koht. Aga hea koht, soe ja tuulte eest kaitstud. Praegu on seal viinamarjad. Täna pärastlõunal mul vedas - pääsesin sinna rohima. Kukeharja taga kasvav viinamari on Hassanskii Sladki. Teine on Swenson Red. Mõlemad paariaastased taimed. Sinna mahub neid kaks tükki veel. Või isegi kolm. Soovitusi?


Värskemaid aiauudiseid. Üritan olla nagu ehtne ajakirjanik.

On alanud liiliakukkede teine tulemine!

Et uudise moodi kõlaks:

Naine nägi aias liiliakukke ja sa ei usu, mis siis juhtus! See oli kohutav!




Teine uudis:

Ühe hosta sees avastati teine hosta!
Operatsioon kestis terve tunni. Õnneks suudeti hostad siiski lahutada. Üks hostadest tunneb end hästi. Teisel aga amputeeriti jalg ja ta sünnitas kaksikud pojad.

VHA* agentuuri andmetel on viimaste päevade jooksul mitu aednikku kadunud isikuteks kuulutatud. Leida on õnnestunud vaid üks. Ta leiti keset päeva toast teleka eest sokki kudumas ja ta ütles, et teda ei huvita, mis seal õues toimub. Ilmselgelt on tal väärtuslikku infot nende salapäraste kadumiste kohta, kuid keeldub tunnistusi andmast. Kui nimetati hr. Ohaka nime, hakkas aednikul parem silm tõmblema ja ta keeldus edasisest intervjuust.
Otsingud jätkuvad.

*VHA - Vihmapühadest Hulluksläinud Aednikud 

Mida veel?
Ah jaa. Kuulutused. Palun väga:


  • Müüa vana auto
  • Ära anda mitu mutti. Sertifikaadid olemas. 
  • Mees ei otsi naist. Sest vana käib veel küll.




Teisipäev, 2. august 2016

Kus on, sinna tuleb.


Varasemates postitustes on juttu olnud, et tõin omale aeda nipponi kannikese. Ma olen taolisi kannikesi omale aeda vist juba kolm korda toonud. Järgmisel aastal on nad kadunud. Ei midagi. Tühi maa. Otsi, palju tahad.
Aga salamas ma ikkagi loodan, et nad on olemas kuskil ja ükspäev on mu aed neid paksult täis nagu umbrohtu või vähemalt on kuskile ikkagi mingigi seemneke jäänud, et tekib neil meelepärane leviala.
Selliseid asju on varem juhtunud. Ja isegi mitu korda. Esimene juhtum on kolmissõnajalg:


Kõigepealt tõin ma teda metsast. Ei midagi, kadus ära. Siis sain teda rohevahetuselt üks kord ja siis teine kord ka veel. Siis loobusin. No ei taha, siis ei taha. Ja mis te arvate, mis ma eelmine aasta leidsin ja see aasta sain kinnitust? See sõbrake kasvab mul neljas, NELJAS! kohas. Ühesõnaga - kasvama on läinud kõik kolm hankimist + tal on meie kuuskede all isiklik looduslik kasvukoht.

Teise taimega läks veel omapärasemalt. Ma olen juba ammu omale valgeõielist kerakellukat soovinud. Kuna teda esineb ka looduses, hoidsin silmad ikka lahti, kui kuskil heinamaal uitamas käisin. Aga ei, pettumus - meil looduslikult valdavalt tumesinised igal pool. Üle kümne aasta niimoodi teda otsinud, lõin käega ja kauplesin ta endale rohevahetusega. Kõigepealt ühe kõrgemavarrelise isendi ja kui nägin Ristteetalu nimekirjas ka kompaktset sorti, sain ka selle omale. Jube rahul olin endaga. Et madalam on ja kõrgem on ja ....
... ja mis te arvate, mida ma nägin, kui paar päeva tagasi heinamaale uitama suundusin?
Väga õige! Valgeõielist looduslikku varianti.



Suure heina sees on kolm ilusat isendit. Kui selline aeda tuua, on lootust saada ülikõrge isendi, üle meetri.
No ma'itea. Sünu pole.
Aga see pole veel kõik.
Aastate eest sain Mauruse käest karvase tarna Carex hirta. No ta kadus suht ruttu ei mina tea kuhu. Maurusele oli piinlik ka öelda, et näe, sain sinu käest taime ja siis kohe suretasin ta välja. No ja paar aastat mul teda kindlasti ei olnud.
Aga see aasta on mul teda igas tiigiservas oma ilusaid pähikuid kõlgutamas. Imearmsake.


Nii et anna aega atra seada, nagu öeldakse.

Valged õitsejad.


Oma lastel pole viisakas vahet teha. Kõik peavad kallid olema ja vajaduse järgi armastust ja tähelepanu saama. Päevaliiliaid võib aga sortida küll. Neil sest suht savi. Peaasi, et päikest, vett ja ilusat toitaineterikast mulda on. Enamik päevaliiliaist olen pagendanud igale poole mujale, ainult kolm neist uhkeldavad veel kiviaiapeenras. Üks on neist Kadakalt saadud varasem kollane, eks ta seal tiigi juures oma varasuse tõttu ongi. Ülejäänud uhkeldavad valge peenra osas. Gentle Shepard (pildil) ja variegata vorm (viimasel fotol see valge-rohelisekirju ilutulestik koos kurerehadega).
Enelas Little Princess lõpetab ja on kontrastse fooni tekitanud valgele monardale:


Valged päevakübarad alustavad:


Imepisike valgeõieline kipslill, saadud see suvi Helle käest:


Neid oli kaks taime. Ühe istutasin oma mängulossi müüri peale, lootustes, et ta selle koha omistab. Tal pole seal kah midagi häda, täitsa ilus, ainult ei õitse nii hoogsalt kui fotol olev õde. Loodetavasti suudavad mõlemad tublilt külvata, sellist väikest armsakest tahaks rohkelt oma aeda.

Järgmisel fotol on kanepilehine ristirohi:


Väga äge tegelane
Ja siin on nüüd valge-rohelisevärviline "kompott":


+ lursslill Brunette.


Ma sain midagi valmis


Ei saa mitte miskit enne öelda, kui jäädvustan rõõmsalt oma blogis, et mul on nüüd hiid-päevalill oma aias olemas, maha istutatud ja sõnadki peale loetud. Mis sõnad? Ikka need sõnad, et 
kasva suureks,
 mine ülbeks, 
saagu sind palju,
ole invasiivik
teiste hullajate seas.


Praegu vaatan mina tema poole ülalt alla aga järgmine aasta võiks ju olukord juba vastupidine olla, eks ole?

Tähtis uudis ära öeldud, võin rahulolevalt öelda, et tiigi renoveerimise esimene etapp ja tööplats on korda tehtud. Jäi küll äkilise vihmahoo tõttu sinna üks mullahunnik veel aga see on siis esimene asi, mis töid jätkates ära veetud saab. Vaade külje pealt:


Ja vaade teiselt poolt üle tiigi:


Ja vähe lähemalt:


Alumisele astmele asustasin pika kaalumise järel hosta Ground Masteri, ebahüatsindi sibulad ja nipponi kannikese. Tagapool müüritise ääres on ka harkjas kivirik. Ja ajutiselt puhkab seal jalga ka Ground Masteri sisse end külvanud hosta, mis oletatavasti on Regal Splendor aga võib ka olla midagi muud. Eks elu näitab. Kaalusin sinna küll mitmeid astilbesid ja kurerehasid aga millegipärast ei meeldinud mulle need ideed ikkagi.
Ülemisel korrusel on kukeharju, liivateesid ja igihaljas kaerand. Ülejäänud on vanast ajast: korallpojeng, mägimänd, ülane jms. A need on kõrged tegelased. Rohkem kõrgeid ma sinna ei taha.

Olen rahul tulemusega. Taimedel on nüüd hingamise ruumi.



Esmaspäev, 1. august 2016

Väikesed suvised reisid puhtisiklikust vaatevinklist

Peab üht-teist ikka üles tähendama viimaste suviste reisude eredamaid hetki, sest meil oli õnne veidi reisutada ja külastada huvitavaid aedu.
Olin seekord suht kehva pildistaja, ahmisin uutes kohtades nähtut rohkem silmade ja kõrvadega, fotokas jäi sihilikult taskusse. Aga mõne klõpsu ikka tegin, valisin tähtsaimat.
Esimese klõpsu tegin, et jäädvustada imelist vaadet, mis avaneb esimese aia köögi aknast söögilaua juurest. Ilus ju?! Jood hommikukohvi ja imetled hostasid?



See teeb veidi kadedaks, sest mina ei näe köögiaknast muud, kui aknast sisse trügivat tohutu suurt ebajasmiini. Toda põõsast sealt minema ajada ka ei saa, sest A: ta on koletu suur ja B: suviti paistab päike sealt aknast otse sisse - oled nagu rambivalguses omadega. Mul on küll idee ehk ideepojake selle koha jaoks aga ei julge plaanidesse võtta. Kardan, et töö on liiga suur. Nii et vahime jasmiini edasi.
Järgmises aias pidi ilmtingimata klõpsima seda imelist tobivääti, mil lehed suured kui latakad.


Hekk selle kõrval pidi vist peremehe jutu järgi olema 45 aastat vana. Elupuud ja küpressid jms on ka viimati mul üks suur nõrkus ja silmailu. Nende oksad meenutavad sulgi või tiibu või üldse lindusid, värvid on neil rohelisest siniseni kõikmõeldavaid toone... ahhh. Muinasjutumetsapuud.
Teine analoogne pilt avanes tiigrisabakuuse ja printsessipuu juures. Ime, et metshaldjad fotole ei jäänud. Päris kindlasti elutsevad nad seal:


Ja järgmiseks fotoks iseendale meeldetuletus, milliseid sõnajalgu omagi aeda veel tuua võiks:


Jätnud lahke pererahva ja aiaga nägemisi, suundusin ühe punase auto sabas (teejuht) (mul üldse vedas sellel reisil teejuhtidega - no sõna otseses mõttes talutati kättpidi ühest aiast teise, ei mingit karvade katkumist kaarti lugedes ja orienteerudes) Elva poole.
Esimese Elva aia kohta ütleks, et: AHHHHHH! Alguses astusin aeda ja vaatan, et pererahvas on omale uue sauna aeda teinud ja pole seda tehes mitte koonerdanud - terve aed sauna täis! Tegelikult oli see siiski kerge petekas, aeda oli seal küll ja küll mulle vahtida ja imetleda. Pilte ei teinud seal üldse. Vist selle pärast, et imelisi vaateid, millest ise õppust võtta, pakkus see aed liiga palju. Kõik see püsikute valik, kujundus, tarbeaia tark kujundus, salapaik koos veesilmadega. Üks ilus aiakujunduslik moment oli küll, mida olen ka oma peenrais kasutanud, kuigi hulka vähem, on see, kui kaks muidu erinevat taime õitsevad ühte värvi õitega. Minu aias hoolitsevad värvipeegelduse (roosa) eest roos Angela ja üks vana taluaia floks:


Tolles Elva aias oli selliseid peegeldajaid aga palju-palju ja see nägi võrratu välja.
Järgmisel hommikul oli mul õnne külastada Iirisesõbra aeda. Kui selle aia peale mõelda, et mis vaated või kuidas kujundatud, võtab esimese hooga sõnatuks. Seal oli ikka tõsiselt maastikuga mängitud ja kogu kujundus oli harmoonilises ja looduslikke pinnavorme arvestav. Kuna ma seal aias lihtsalt vahtisin, suu ammuli, ununes fotokas sootuks ja selle asemel ma pisut visandaks.
Esimese visandi nimi on "Roosiaed". Neis kahes Elva aias oli mõlemis tegelikult roosid eriliselt esile tõstetud. Roosiaias oli maja kõrvale astangule piirdeaiaga piiratult loodud tõeline mõisaproua roosiaed. Ei ühtegi muud püsikut (välja arvatud krookused varakevadel), mis segaksid rooside ilu, ainult roosid. Ja te kujutage ette, milline tunne on sellisel roositerrassil oma roosidega tegeleda, nagu mõisaproua, niimoodi kõrgel ja kogu ülejäänud maailm on seal, kuhu ma punase risti maalisin.



Teine ilus, ahhetama panev vaade avanes köögiaknast. Seal mul pole midagi õppida, sest Elva mägesid ja paksu männimetsa ikka ei kopeeri kuidagi. Vaata niisama ja tunne headmeelt, et kellegil on nii imetlusväärne vaade. 




Täpsustuseks siis, et köögiaknast oli näha ilus roheline mäenõlv, millele otsekui vastu jooksis ilus paks tumeroheline männimets,
Ja kõik taimed, mis seal aias olid, omasid eraldi suuri.suuri kasvualasid ja juhatasid alla orgu järvesilmakese juurde.
Nii et oli, mida vaadata ja ma olen väga tänulik aia omanikele, et mul seal lahkelt ekskursioone tehti. Aitäh teile veel kord!

Viimasel nädalavahetusel sattusime aga hoopis teise ilmakaarde ja otsekui kogemata komistasime Pärnu Nooruse maja näitustele. Mõned klõpsud sai sealgi tehtud:






See on nüüd see teema, et kui aednikul talvel igav hakkab ja jälle õitsvaid taimi tahab näha. Ma natuke kahtlen, et kas minu kunstioskused sinnani küünivad aga igal juhul me proovime midagi. Värvimata portselannõusid sai igal juhul pisut sealt kaasa ostetud. Mind on need vihmapühad üsna ära tüüdanud juba.

Ja pärast kosutavat meres ligunemist suundusime Lepiku-Mardi tallu. No seal oli vaatamist jälle nii, et hoia ja keela. Muljet avaldav. Kõrgete püsikute peenar (mis oli jällegi kujundatud looduslikke olusid silmas pidades - valdavalt määrasid olusid ehk siis taimede valik ja peenarde kujud - suured puud) oli kohe väga uhke. Seal nägin ka Empress Wu ära, see on suurim hosta maailmas ja ta oli tõesti pirakas.
Tore aiaosa oli ka see, kus keskel lookles munakividega tee ja selle ümber keskmisekasvulised püsikud, puud ja põõsad. Ideid omagi aia kujundamiseks sai sealt kuhjaga ja lahke perenaisega oli tore jutustada. Kaasa sai sealt neli taime + mitu taime jäi veel meeltesse kripeldama.
  1. Nipponi kannike. Viola variegata var. nipponica
  2. Igihaljas kaerand. Saphirsprudeli
  3. hiid-päevalill
  4. roniv käoking
Oeh, kui pikk jutt sai. 
Aga no mis sa teed - 
nii palju muljeid!