teisipäev, 2. august 2016

Kus on, sinna tuleb.


Varasemates postitustes on juttu olnud, et tõin omale aeda nipponi kannikese. Ma olen taolisi kannikesi omale aeda vist juba kolm korda toonud. Järgmisel aastal on nad kadunud. Ei midagi. Tühi maa. Otsi, palju tahad.
Aga salamas ma ikkagi loodan, et nad on olemas kuskil ja ükspäev on mu aed neid paksult täis nagu umbrohtu või vähemalt on kuskile ikkagi mingigi seemneke jäänud, et tekib neil meelepärane leviala.
Selliseid asju on varem juhtunud. Ja isegi mitu korda. Esimene juhtum on kolmissõnajalg:


Kõigepealt tõin ma teda metsast. Ei midagi, kadus ära. Siis sain teda rohevahetuselt üks kord ja siis teine kord ka veel. Siis loobusin. No ei taha, siis ei taha. Ja mis te arvate, mis ma eelmine aasta leidsin ja see aasta sain kinnitust? See sõbrake kasvab mul neljas, NELJAS! kohas. Ühesõnaga - kasvama on läinud kõik kolm hankimist + tal on meie kuuskede all isiklik looduslik kasvukoht.

Teise taimega läks veel omapärasemalt. Ma olen juba ammu omale valgeõielist kerakellukat soovinud. Kuna teda esineb ka looduses, hoidsin silmad ikka lahti, kui kuskil heinamaal uitamas käisin. Aga ei, pettumus - meil looduslikult valdavalt tumesinised igal pool. Üle kümne aasta niimoodi teda otsinud, lõin käega ja kauplesin ta endale rohevahetusega. Kõigepealt ühe kõrgemavarrelise isendi ja kui nägin Ristteetalu nimekirjas ka kompaktset sorti, sain ka selle omale. Jube rahul olin endaga. Et madalam on ja kõrgem on ja ....
... ja mis te arvate, mida ma nägin, kui paar päeva tagasi heinamaale uitama suundusin?
Väga õige! Valgeõielist looduslikku varianti.



Suure heina sees on kolm ilusat isendit. Kui selline aeda tuua, on lootust saada ülikõrge isendi, üle meetri.
No ma'itea. Sünu pole.
Aga see pole veel kõik.
Aastate eest sain Mauruse käest karvase tarna Carex hirta. No ta kadus suht ruttu ei mina tea kuhu. Maurusele oli piinlik ka öelda, et näe, sain sinu käest taime ja siis kohe suretasin ta välja. No ja paar aastat mul teda kindlasti ei olnud.
Aga see aasta on mul teda igas tiigiservas oma ilusaid pähikuid kõlgutamas. Imearmsake.


Nii et anna aega atra seada, nagu öeldakse.

3 kommentaari:

Eve Piibeleht ütles ...

Mul ilmus sel aastal välja mitu aastat kadunud olnud siidaskleepias, mida ma arvasin jäljetult kadunud olevat. No ja seda valget sõrmkübaralille ma tapan nagu üheksa peaga lohet, mida rohkem välja sikutan, seda rohkem nähtavale ilmub.

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Selliseid salapäraseid kadumisi ja tulemisi esineb ja need tulemised on toredad :)

Krissu ütles ...

See on tõesti huvitav kuidas need taimed tulevad või siis, nagu kirjutad, jäävad. Nii vahva, eriti see kerakelluka otsimise lugu sul :). Ja väga ilus ka. Mul on ka selliseid lugusid siin.