No selle suve ilmad võtsid küll tänavu elu juhtimise enda kätte ja kuulutasid välja üleüldise aiarahu. Nii üks kui teine minu tuttav on tänavu aiale käega löönud - no ei jaksa võidu joosta umbrohu ja muru kiire kasvuga. Las need padrikud siis olla. Egas muud elu ju ka elamata ei saa jätta.
Aga natuke sai vihmavahet (täna jälle pladistab hommikust saadik) ja minu ruteenia jumikas tegi oma pusapea-õied lahti.
Peenrad on totaalselt muruvärvi. Isegi, kui midagi õitseb. Huvitav küll. Mulle tundub, et teiste inimeste aiad ei ole nii padu-rohelised kui mul. No ikka hulka värvilisemad.
Olen tasapisi natuke veel hostasid koju tassinud. Üleeile tõin koju hosta El Ninjo. Fotol Devon Giant kõrval:
Pikalt potitaime elu elanud hostad hakkavad oma õiget nägu näitama alles teisel või kolmandal aastal. Praegu võiks El Ninjot First Frosti kaksikvennaks lugeda.
Minihosta Cherish näeb lahe välja, tema kõrval on vist mingi tavaline nurmenukk:
Tjah. Hostad minu aias on nagu komakoht pikemas romaanis. Neid on ja mitte vähe aga välja nad eriti ei paista ja maailma ei muuda. Hää küll. See ongi rohkem tuleviku teema. See aasta ma isegi ei tea, et mis taim see kõige-kõige on olnud. Sõnajalad võib-olla ... koos oma märja juura-ajastu ja soomaastikega.
6 kommentaari:
Ole päris rahulik, ma näen Sul taimede vahel isegi veel musta mulda :) Kõik pole sugugi kadunud ja mis sel aiarahulgi viga on?
Ega polegi miskit viga. See aasta siis sedamoodi - rahumeelselt. Juurdlen siin, et mingeid värve peaks aeda juurde tooma, miskit oleks nagu puudu
Aga ilus ju, varem on keset suve olnud kollane surm nimega põud, yks roheline suvi on vahelduseks väga tore.
Teiste aednike aedades saab suurepäraselt ettekujutuse, mida oma aeda tahaksid, või mis peakski ainult kylas imetlemiseks jääma. Nii palju, kui ma olen Aalujate aedu näinud, on nad kõik tohutult erinevad ja huvitavad, aga mõni aiaosa, taimekooslus vm tõmbab teistest rohkem vibra sisse, et tahan kaa!
Värvilisi taimi ja puid on tohutult, ma kaalun ka praegu nendega rohelise massi elustamise ja pipardamise yle.
Peale selliseid vihmasuve on eestimaa üleni üks jungel. Vaatan siin viimasel ajal, et kiviktaimla on ainuke, kes veemängudega eriti kaasa ei taha minna. Kaljutaimestikul on selline pisut hapu nägu peas ja mägisibulate juurdekasv on ka tänavu kehvake. Nõmmkann on aga üks imelik elukas, tema kaifib vihma täiega.
Nii armas jumikas! Ja oh, igatsen ka valget monardat. Su blogist leian toredaid valgeid ikka ja jälle. Eks need vihmad jah teevad oma plaanid ja vahel need meie omadega ei ühti. Mul ei ole see suvi küll kurta millegi üle, pigem jälle ootasin, et korra tuleks ja sajaks. Ja ka muidugi peale seda on peenrad nii rääbakad, aga samas uute istutatud taimede jaks väga vajalik.
Mulle selline džungel väga meeldib, kõige koledam asi on mingi paljas must muld. Aedlemist peab nautima, mitte põdema, et see ja teine on tegemata.
Postita kommentaar