Kahte värvi puud ,kassid ja onu Raivo

See on siis nüüd täiesti aiaväline postitus, sisaldab rohkelt muidu loba ja isegi pisut klatshi (positiivset klatshi siiski) ja ühtkomateist asjalikku juttu vist ikka ka.

Niisama lobajuttu: käisin ükspäev lastega metsas jalutamas ja fotokat treenimas. Ühes pimedamas metsavaheteel nägin imelist vaatepilti. Ma natuke kahtlen, kas mul õnnestus see ilu ja värvide kontrast fotole saada aga eks te otsustage ise:

 fotol siis haavapuud. Ja ilusaks tegi nad sellin,e asjaolu, et ladvad olid päikese käes ja tundusid kui kullased + haavalehtede salapärane nagistamine, tüved allpool olid aga mustjas-rohelises sünges vaikuses.

Puud loomulikult viltu ei olnud, mina olin. 

Ja nüüd klatshi!

Klatshin mina pisut Hilist. Ma olen juba vist teist sügist järjest kuulnud st. lugenud ikka, et kuidas temale ikka sügis ei meeldi mitte. Ma mõtlen, et ta on nagu nö. kass-tüüpi inimene. Näe oli see suvi mis ta nüüd oli aga kassid kippusid iga ilmaga õue. Vahepeal tundus, et vii või toidukauss kah kuuri alla, ei nemad enam tuppa tule.

Aga mis praegu toimub? Vot niisuke asi toimub praegu:

Istuvad nagu illikukud toas, kui viskangi õue, tulevad kohe tuppa tagasi. Magavad kõik puntras teisele korrusele tõstetud aiatoolis padjal või passivad trepi peal. Vahivad seal, et kuidas ma süüa teen. Kui toit sisaldab piima või viinereid, annavad märku, et tahavad ka. Õnneks ei kräunu aga vahivad kõik kolmekesi mulle ainitise pilguga otsa justkui üritaks mind hüpnotiseerida: uuuuuuu, viska viinerid teisele korrusele, uhhuuuuu!

Ei teagi nüüd, keda ma siin rohkem klatshisin kas Hilist vai omaenese kasse. Vist kasse.

Ja nüüd aitab klatshist!

Räägime hoopis onu Raivost. 

Üks hommik vara kui pea olid veel kammimata ja pidzaamagi alles seljas, sattusime onu Raivot telkus nägema. Ja tuli välja, et onu Raivo mõjus minu Väikesele Abilisele väga inspireerivalt!

Pilt tuli kehvavõitu, onu Raivol pole nagu eriti pead aga kuna ta pole esimest korda siin blogis, otsustasin ta kah sellisena siia panna. Eelmine kord ronis ta mu blogisse salaja. Alles siis kui too foto oli blogis juba, vaatasin seda suuremalt ja ennäe, kes telekakastist vastu vaatab!

Hehh ja selle postituse tolle fotoga tegin umbes täpselt aasta aega tagasi. Oktoobrikuus. Nii et korra aastas ilmutab onu Raivo end minu blogis. 

Traditsioon. 

Sügisene.

Ilusat sügist teile kõigile!

Oh pagan!

Äärepealt oleks asjaliku jutu unustanud!

Nimelt tekitasin ühe blogi veel. Huvi peaks see pakkuma käsitööst ja eriti lapitehnikast huvitatuile. Lapitööliste netiklubi.

Astuge läbi, kommige või ärge kommige aga tore oleks muidugi mingit vastukaja kuulda. Ja kui tahate ühineda, andke märku. Päris rohelist vist esialgu punti ei võta aga kui üks lapitekk juba ette on näidata, siis vast võtame küll. Seltsis segasem.

No nüüd sain küll kõik hinge pealt ära räägitud.

Nii et siis sügist teile! Ilusat muidugi!

Sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb...

Selle sügisega saab küll üsna rahul olla. Ajuti on küll mossis ilmad ja sajab koledasti kuid on ka väga ilusaid päevi, et saaks ikka aias ka sügisesi toimendamisi toimendada. Lehti riisuda, viimaseid sibulaid maasse suskida, õunu korjata. 

Õues sebimine tekitab mõnusa meeleolu ja ühtlasi tunde, et no nüüd ma võtan kohe mitu kilo alla selle rehaga vehklemisega. Tegelikult võtsin muidugi alla vaid 0,001 milligrammi, selle nahatükikese mille rehavars pöidlalt maha hõõrus. Aga ega see teadmine meeleolu riku!
 Ei saa ka öelda, et õues enam miskit ei õitseks. Külm on küll näpistanud enamikke taimi, kuid nii mõnigi ilutseb veel rahumeeli.

Ja te vaadake, et kuidas mul, kellel pole tegelikult daaliaist õrna aimugi, on ehku peale ostetud ilmatu ilusad sordid. See on siis see kauaoodatud Vancouver.
No ja muidugi tavalised sügislilled.
Kuna kollastele Honka daaliatele tegi külm kohe kõvasti liiga, kasutasin juhust ja kaevasin nad üldse välja. Hihii. Hea juurikasaak! Järgmine aasta on mul neid veel rohkem!!!

Muideks, kui keegi tahab valget madalat kaktusdaaliat, andke teada ja teeme mingit taimevahetust.
Kui ma juba niimoodi tööhoos olin, tegin ka ühe sügislõikuse. Katkusin kääridega peiulill kirsimoosile uue soengu. Ehk veel näitab uusi õisi. Pungi ju on. Külma ka lähiajal eriti ei lubata.Eks varsti näeb, et kas sellest tolku ka oli. 

PS. Aitähh kõigile heade soovide eest! Olge ise ka rõõmsad ja terved!

Õunapuu või ilupõõsas?

Mis taimed need siis on?

Esitan siis siin ka selle küsimuse, ehk oskab keegi vastata.

Näevad siis välja sellised 

Ülemised lehed sellised ja alumised taolised:

Meenutavad õunapuid, eks ole? Nad on võrdlemisi sarnased õunapuude noorte võrsetega. Ja võimalik, et ongi õunapuud.

Siin on aga üks konks. 

Õunaseemneid ma külvasin KAKS, taimi on aga KOLM. Samas potis koos õunaseemnetega idanesid ka mingid L-Prantsusmaalt korjatud ilupõõsast korjatud seemned. Mingi madal, pöetav hekikene. Lehti ma tollal sellel hekil ei näinud, olid nad seal ju raagus. Seemnekobarad olid sel hekil lihtsalt nii silmatorkavad, ilusad ja roosakaslillad, et pidin seemned tasku pistma. Oletan, et olen taolisi ilupõõsaid ka kuskil Eestis näinud.

Üks faktikene räägib veel ilupõõsaste kasuks ja õunapuude vastu: kevadine külm näpistas neil lehed ilusaiks erepunaseiks. Meie õunapuud tavaliselt nii ei tee.

Nii et mis te siis arvate?

Ah jaa! Üks neist taimedest on kaheharuline, sest naksasin tal prooviks kevadel ladva maha. Et ikka näha, et kumb ta siis olla tahab. Kas suur puu või pöetav põõsas.

Koerad, aiad ja postiljonid

Eile räägiti uudistes pikemalt sellest va postiljonide igapäevastest probleemidest ehk koertest. Kuda nad aeg-ajalt koerte kätte jäävad ja pureda saavad. 

Ma jäin selle jutu peale mõttesse ja proovisin situatsiooni ette kujutada koera seisukohast.

No vot.

See on siis jutt koera vaatepunktist:

Iga päev samal kellaajal (koerad tunnevad väga hästi aega) tuleb keegi võõras ja vaatab tema aeda, katsub tema halduses olevat aeda/ postkasti. Ta ei tule aeda sisse, ta ei avalda soovi koera peremehele teada anda, et keegi võõras on maja juures. Ta lihtsalt tuleb iga päev ja VAATAB! Ja peremees ei näe! 

Miks koer haugub? Eesti keelde tõlgituna oleks see ehk selline jutt: peremees, tule vaata, keegi tuli siia sinuga rääkima! Kui peremees tuleb ja käitub võõra suhtes rahulikult ja muretult on koeral kah kohe meel rahul. (Normaalsest, mitte üliagressiivsest koerast on siis jutt)

°°°°°°°°°°

Selle jutuga loomulikult ma ei soovita igal postiljonil oma küla koertega rahu leidmiseks iga kord posti viies ka pererahvast tervitada. Arvata võib, et tööinimesel pole selleks lihtsalt aega.

Vot sellised murelikud mõtted tekkisid mul eile uudiseid kuulates.

Meile tulevad ju alailma igasugu postipakid. Ja mul on kahtlane tunne, et postiljon ei näe minu koera sellisena, vaid hoopis sellisena!

°°°°°°°°°°

Mis teha siis?

Okei.

See on minu ostunimekiri, kui järgmine kord linna poodi läheme:

UKSEKELL POSTILJONILE

Eks neid saab ju väravaposti külge ka panna? Mingi juhe tuleb maasse kaevata, eks ole?

Nojahh, uurime seda asja.

Ja jutu lõpetuseks üks selline ülemõistuse leebe nägu.

Sibulapirukast kolmas jutt

Ja ongi küpse! Pildil on ta miskipärast selline kahtlane roheline, tegelikuses ikka kollane rohkem.

Päris tibens eine!

Pärmitaigna pirukalatakas maitses mulle rohkem, oli vürtsisem. Teises oli ju rohkem aineid sisse segatud.

Ja suitsupekk oli seal sees ka hea. Ja sibul oli hea. Sibulat oli lihtsalt vähevõitu, oleks võinud rohkem olla. Aga see sibulate koorimine! Oeh. Tõeline kangelastegu.

Sibulapirukast teine jutt

Vaatasin ahju.

Küpsevad.

Nojahh

Seda pärmitaignasse keeratud pirukat oleks tulnud munaga määrida.

Ma nüüd määrisin Keiju margariiniga.

Asi seegi

Küpsevad edasi.

Sibulapirukast esimene jutt

1. variant:

Põhi pärmitaignast

Kate:

viilutatud sibulad ja pekitükid (kasutasin suitsupõske) kuumutada pannil, maitsestasin karri ja soolaga, tõsta kõrvale jahtuma.

Valmis segada 3 muna, pool klaasi piima, umbes peotäis jahu, riivitud kõva laabijuustu, kah peotäis,  vot selline segu. Segada sibulamassiga.

Klaasnõusse, põhi alla, kate peale. Kõige peale riputada riivitud laabijuustu

2. variant:

See segu, mis sai pannil valmis tehtud (sibul, pekitükid, sool, karri) keerata pärmitaigna vahele ja ahju.

Nii.

Nüüd on nad ahjus.

Ootame.

Vaatame.

Ei tea, kas kõlbavad ka süüa?

Lillekasvataja annab aru

Esiteks siis minu palmidest. Kliki siia, saad lugeda natu nende sünniloost. Praeguseks on palmid siis juba nii suured. Üks neist elab kasvumajas ja praegusega rahul oma eluga. Teine juba nelja lehega. Ülejäänud kolm, mis ka hiljem külvasin, on kahelehelised. Ilusasti kasvanud kõik

Jõulukaktusel aga vahepeal kaks uut kasulast jälle ilmavalgust näinud. Saage tuttavaks: diospüür ehk hurmaa. Lisainfo mujalt

Hurmaal oli kaks igati ok seemet sees. Mis nendega ikka muud teha kui jõulukaktuse potti kosuma. Esimese istutasin varakult ümber. Ta on üsna samas suuruses mis fotol.

Minu mees ja teised, püssipauk vihmas ja lõunasöök

Möödunud nädalavahetusel mängiti meie kandis matkamängu. Ikka nii, et inimesed moodustasid neljaliikmelised võistkonnad ja trampisid siis üheskoos 10 või pisut rohkemgi kilomeetreid maha. Iga natukese maa takka oli vaja ka mingeid ülesandeid täita. Vett keeta, vibu lasta jne.

Minu mees muidugi kibeles ise ka osa võtma aga mina keeldusin kategooriliselt. Ehk järgmine aasta. See aasta on meil kaks jõmmi keda tuleks see 10 kilti kõik see aeg seljas tassida. See oleks lihtsalt võimatu. Vähemalt minu jaoks.

Aga sellegipoolest saime mängust osa võtta. Kohtunikena õhupüssist laskmise posti juures.

 Mina käisin küll lastega vahepeal ära, tõin kohvi ja küpsiseid. Ilm oli ikka vahepeal päris kole. Tuuline ja sadas.

Selle aja sees ehitasid Mees ja teine kohtunik E. laskmiste jaoks postamendid ja paigutasid lasketiirumärgid.

Siis algas proovilaskmine. Püssid tuli ju nö. sisse lasta!

Päris hästi tuli välja. Mulgi läks esimesed 3-4 lasku nihu aga siis sain järjest 4 pihta. Ai ma olin rahul endaga. Terve igavik ju sellest möödas kui sai viimati õhupüssi käes hoitud.

Nojahh ja siis hakkasid juba seltskonnad tulema!

Mees tegi instrueerimist, õpetas kuidas pauku teha. Ja tüdruk käis uutel gruppidel künka peal vastas. Hoolimata nirust ilmast oli kõigil tuju väga positiivne. Suure mölluga joosti posti juurde. Hästi vahva!

Üks seltskond koosnes põhiliselt väikestest lastest. Isegi nii pisike oli kaasas nagu meiegi tirts. Oli isal seljakotiga kaasas. Hea nipp lapse tassimiseks! Aga need kaks pisikest rõõmustasid kui üksteist nägid ja leidsid ilma igasuguse jututa kohe ühise keele. 
Näiteks trampisid niimoodi, käed seljal, muudkui ringi ja ringi. Tore oli. Kahjuks ei saanud head pilti kus ninaotsad ka näha oleks. Nad ei jäänud kuidagi seisma ja poseerima.
Mõni seltskond oli nii heas meeleolus, et unustas võiduhimu sootuks. Aga eks see vihmane ilm kiusas ka. Kui Poiss koju sai, olid sokid läbi vettinud nagu oleks palja soki väel joostud.

Ka Pesamuna oli asjaline kohtunik. Kuigi enamuse ajast ta eelistas siiski autos põõnutada ja tühja mahlapakiga mängida.


Väga tore matkamäng oli. Järgmine aasta jälle!

°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Ja nüüd lõunasöögist.

Aeg-ajalt ei viitsi ma süüa teha. Selle tarvis on targad inimesed leiutanud purgisupid ja külmutatud  pelmeenid.

On ka teine variant: mees teeb ise süüa!

Seekord siis oligi mehe kord ja vaat siis mida ma sööma pidin:
Need karbid on siis keedetud spets-segus, mis nendega koos müüakse + mees lisas puljongikuubiku, sibulat ja küüslauku. Kõrvale siis valge vein ja saia.

Sihukest asja ma sõin esimest korda elus. Välja arvatud see, et kunagi olen maitsnud neid tigusid ka tomatisoustis marineerituna. Polnud paha.

Ka mehe tehtud kemüüsel polnud miskit viga. Kuigi ikka hoogu sai võetud, enne kui esimese teo julgesin suhu pista.

Magustoiduks oli valgehallitusjuust. Minule Valbon (magusam) ja mehele Le Rustique (hapukam) ja koshmaarse haisuga! (Äkki see peletaks ka mutte????)

Ma kommenteerisin seda söömist nii, et kas pole mul mitte lihtne meest toita? Teiste mehed tahavad pajapraadi. Minu mehele korja kraavist kühvliga molluskeid ja magustoiduks halvaks läinud hapupiima. Mees noogutas selle jutu peale rõõmsalt pead. 

Nojahh, eks see tahab harjutamist. Minul igastahes.

Las parem mees ise teeb neid ... asju

Sain omale naati juurde!

Mõnda aega tagasi avastasin Kikuliisu blogist Variegata naadi. Nahhaalne nagu ma olen, võtsin kohe ühendust ja kauplesin Kikuliisu vahetust tegema. Natuke läks küll ebaõiglaselt, Kikuliis saatis mulle hulka kopsakama paki kui mina talle. Eks see üks pimesi saatmine oli. Aga ehk päkapikud lahendavad selle probleemi. Viivad ehk Kikuliisule miskit toredat sussi sisse, varsti ju seegi aeg käes.

Peab tunnistama, et see trips-traps-trulli mäng näeb reaalselt palju toredam välja kui fotodel. Ja täpselt sattus, meie peres on lilled ja pupukad (putukad) väga aktuaalsed.

Suur-suur aitähh Kikuliisule!!!

Ah jaa! See valge tükk pildil on isetehtud seep ja see asi seal heegeldatud lillega on nõelapadi. Meil ta sai küll ametikõrgendust ja hakkas võtmehoidjaks ja tolkneb nüüd verandaukse võtme küljes.

°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Üks asi veel. 

Sain õelt ühe foto tollest Toila puust. Tshekkige. Ilus on.

Meie pere noorim liige

No vat, oli siis jutt selline, et vanale kassile op ja ei mingeid kiisupoegi enam. Aga kui augustis arstile helistasime, saime vastuseks, et augustis mingeid oppe ei toimugi. No okei, ootame siis veel kuu aega, mis siis ikka. Tänaseks päevaks on küll see juba tehtud kahh aga tänu pikale ootamisele sai kassimamma pisut vaba aega ja tulemuseks on siis niisuke kassititt:Tema nimi on Roosa Vuffel. Pole ta punane, pole ta valge. On selline ebamäärane roosa , piimaga kohvi värvi.

Foto pole eriti õnnestunud. Kasse on sama keeruline pildistada kui lapsigi.

Vuffel on niisuke roosa kohevake. Pole varem kordagi näinud niisugust puhvis kassipoega

Sügisesed õitsejad, seemned ja haisud

See aasta jäid meie aia ronitaimed suht nirukesteks. Eks see külm kevad ja suvealgus pidurdas kõvasti taimede arengut.

Aga praegu, oktoobris on nad kõik väga uhked ja ilusad. Mehhiko vanikkuljus õitseb hoogsalt ja kurgilill on omale ehteks toredad viljakesed valmistanud: punased, oranzid ja kollased:
Valgete õitega rippuba küll ei õitse enam (külm kiusas) aga tal'gi on toredad kaunad ehteks küljes. Seemneid sealt muidugi ei tule.
See aasta on seemnete korjamiseks üldse kehvavõitu olnud. Esiteks on raske leida seemnete korjamiseks kuiva päeva ja teiseks pole enamik taimi seemneid valmis saanud. Jamps värk.

Õnneks on vähemalt väikeseõielised peiulilled nii vaprad, et ei riku neid vihm ega salajased öökülma-natukesed. Õitsevad vapralt edasi. Ja veel üks asi peiulilledest, millest olen juba ammu laiemale üldsusele jutustada: need väikeseõielised, neil on paganama hea lõhn! Ma pole varem peiulilli oma aeda tahtnud. Just selle ebamäärase, suht ebameeldiva haisu pärast! Aga neil väikeseõielistel on päris hea hais! Natuke piparmündine, natuke liköörine, värske leiva lõhn?

°°°°°°°°°°°

Kui juba jutt haisu peale läks, räägin pisut ühest haisutajast veel: püvilillest. No ostsin see aasta mõned hariliku püvilille sibulad. Ikka selle lootusega, et peletavad mutte. Millegipärast on neid paharette viimasel ajal palju siginenud. 

No vat, panin need sibulad siis kastiga kapi otsa, sest ei olnud kohe aega neid maha panema minna. Mõne hetke pärast ütles mees, et jama majas. Miski haiseb toas jubedalt, kas äkki on mõni rott toa põranda alla ära surnud. Ma esimese hooga ehmatasin ära, siis aga meenusid need sibulad. No viisinnad siis elamisest välja ja saimegi haisust lahti kohe. Nii, et ma ei tea, kuidas nad oma haisuga mutte peletavad, inimese hirmutasid nad küll ära.

°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Ja kapsad... ikka need kapsad...
vau...
Üks potiroosidest õitseb järelejätmatult (tegelikult kõik mu roosid õitsevad või teevad nupukesi) ja sa vaata, kui ilus ja omapärane õis tal ikka on?!
Nojahh, kui veel mõne päikesepaistelise päeva saaks, näeks ka selle daalia Vancouveri õie ära.
Ja suve lõpetuseks avasid ka päevalilled oma õied.

Polegi poiss, tüdruk hoopis!?

pilt