Jätkuks eelmisele jutule ehk pisut juttu jõulukaktustest.
Mul on 3 jõulukaktust. Ühe neist kinkis mulle mees jõuluks, kuna teised kaks ei tahtnud kuidagi õitsema minna. Kuid kui õienuppudega kaktus aknalauale koha sisse võttis, viskas kohe nupud maha. Ju soovis teistega sarnaneda. Teised kaks sain kunagi ammu oma vanaema käest ühe taimena. Esimesed aastad ta vist ikka õitses mul, hiljem aga unustasin sügisel ta õigel ajal tuppa tuua ja jäi öökülma kätte. Algul arvasin, et temast ei saagi enam asja, kiratses mul mitu aastat. Aga pärast viimast ümberistutamist (siis ta laguneski kaheks) võtsid mõlemad taimed nö. jalad alla. Lootsin siis, et see aastavahetus näeb õisigi aga mida pole, seda pole. Praeguseks juba tean, et küllap ma väetasin nad lihtsalt üle. Ehk siis näeb õisi järgmine aasta.
Lisaks: kui nüüd hoolega vaadata seda ülemist pilti, on seal kaktuse taga lillepoti sees justkui orashein püsti. Need ongi need "okkad", mille ma oletan palmid olevat. Nagu ma olen juba aru saanud (foorumite abiga), pole palme just eriti lihtne kasvatada. Aga kui nad juba tärkasid, siis hakkame üritama. Lähiajal üritan nad arvatavasti ümber istutada. Pole ju mõtet lasta juurikat liiga suureks kasvada.
Umbes nädal aega tagasi jõudis kohale mu seemnetellimus.
See aasta oli ta hulka suurem kui eelmine aasta, st. korraga ühest ja samast kohast pole kunagi nii palju ostnud. Aga ega mul pole aega ka nii palju kui varemalt mõõda poode kolistada.
Nii et õhtuti on mul nüüd kena meelelahutus olemas, kui parajasti aega antakse ja miskit muud olulist ka teha pole. Imetlen ja sorteerin (pakin külvamise kuupäeva järgi) seemnepakke. Uurin uuemate vigurite kohta netist kasvatamise infot jne. Üks naljakas asi juhtus küll: olen tolle seemnefirmaga küll väga rahul, olen sealt ju varemgi tellinud aga see aasta juhtus neil apsakas. Nimelt sain ma maasikamaitselise füüsali asemel hoopis mingisuguse maasikaspinati seemnete omanikuks. Aga noh, eks katsetame...
Aga samas ma ka juba kujutlen, et mismoodi järgmisel aastal seal peenra kõrval istume ja kohvetame ja koogitame ja imetleme, et ohh, millised tulbid ja ohh, millised pojengid ja ahhhh, millised roosid. Jah. Ja niimoodi suvi otsa! Nii et eesmärk, EESMÄRK!, vot eesmärk, et milleks meile seda aeda üldse vaja on, see on ka tähtis! Aed asub Eesti keskel, Tartu poolt tulles paremat kätt põldude vahel enne metsa.
2 kommentaari:
Jõulukaktus vist jah ei taha poputamist - mul nad kah pole õitsenud, aga nüüd pisema tütre aknal valgeõielisel jõulukaktusel on iga võrse otsas suur lopsakas õis. Elu sel taimel hullem kui vangilaagris - ei teda kasteta ja tillukeses potis peale juurte suurt midagi pole. Ju siis talle nii meeldib.
See taim on vist kuivade pindade umbrohi. Eks siis edaspidi tuleb ta eluke vaesemaks/liivasemaks teha.
Isehakanud ise.
Postita kommentaar