Ma jäin selle jutu peale mõttesse ja proovisin situatsiooni ette kujutada koera seisukohast.
No vot.
See on siis jutt koera vaatepunktist:
Iga päev samal kellaajal (koerad tunnevad väga hästi aega) tuleb keegi võõras ja vaatab tema aeda, katsub tema halduses olevat aeda/ postkasti. Ta ei tule aeda sisse, ta ei avalda soovi koera peremehele teada anda, et keegi võõras on maja juures. Ta lihtsalt tuleb iga päev ja VAATAB! Ja peremees ei näe!
Miks koer haugub? Eesti keelde tõlgituna oleks see ehk selline jutt: peremees, tule vaata, keegi tuli siia sinuga rääkima! Kui peremees tuleb ja käitub võõra suhtes rahulikult ja muretult on koeral kah kohe meel rahul. (Normaalsest, mitte üliagressiivsest koerast on siis jutt)
°°°°°°°°°°
Selle jutuga loomulikult ma ei soovita igal postiljonil oma küla koertega rahu leidmiseks iga kord posti viies ka pererahvast tervitada. Arvata võib, et tööinimesel pole selleks lihtsalt aega.
Vot sellised murelikud mõtted tekkisid mul eile uudiseid kuulates.
Meile tulevad ju alailma igasugu postipakid. Ja mul on kahtlane tunne, et postiljon ei näe minu koera sellisena, vaid hoopis sellisena!
°°°°°°°°°°
Mis teha siis?
Okei.
See on minu ostunimekiri, kui järgmine kord linna poodi läheme:
UKSEKELL POSTILJONILE
Eks neid saab ju väravaposti külge ka panna? Mingi juhe tuleb maasse kaevata, eks ole?
Nojahh, uurime seda asja.
Ja jutu lõpetuseks üks selline ülemõistuse leebe nägu.
1 kommentaar:
Ei ole küll postitusekohane pöördumine, aga Hiline vihjas mingile tähtsale sündmusele.
PALJU, PALJU ÕNNE!
Postita kommentaar