reede, 25. juuli 2008

Hea uudis ja halb uudis ehk ilu toidab.

Alustame halvast. Kabatshokil on midagi viga. Mõnedel viljadel hakkab ots mädanema. Eile korjasin haiged viljad ära ja see ainus, mis poolest saadik oli suureks paisunud, oli ka seest täitsa mäda. Alles jätsin vaid ilusad. On see niiskete ilmade süü? Tuleb kogu taim ära visata? Ma pean nüüd kirjandust uurima, ehk ikka ei pea.
Liigume tasapisi hea uudise poole.
Õitsema on hakanud esimene peiulilledest. Tagetes tenuifolia. Muidu mulle peiulilled eriti ei meeldi aga teades nende mullaravimise omadusi, muutuvad nad minu silmis hulka sümpaatsemaks. Aga ega neil ju tegelikult miskit viga polegi. Pealegi on seal peenraotsas ilus värvikooslus tekkinud. Vist peaaegu kogemata. Esiteks siis pruunikas-oranzikas peiulill, teiseks samuti õitsemist alustav põõsasmaran Day Dawn ja kolmandaks ...mõnus-kollane roos Artur:Selline roosiõis teeb kõik heaks. Ka hukkaläinud zukkiini-eine. Ilu toidab. Jeeeeh...

neljapäev, 24. juuli 2008

Hilinenud aprillinaljad

Nagu ma siin varemgi olen juba see aasta kirjutanud, on mind nii mõnedki üllatused tabanud. Tulpide seas tuli ootamatuid üllatusi ette (noh, et ostetud sai üks sort aga kasvab hoopis miski muu), sama oli hanerohuga (valge osutus lillaks) ja nüüd siis veel!
Paar päeva tagasi sain uue üllatuse osaliseks. Oma käega sai korjatud eelmisel sügisel valge rõngaslille seemet. Sai see valgesse peenrasse külvatud koos ostetud valge kerakelluka seemnega. Ja mis sealt siis tuli? Haaa! Roosavärviline sametlill koos roosa rõngaslillega!

Roosa!
ROOOOOSA!
Roosa on ilus värv. Rõõmsameelne. Ja armas.
Las ta siis olla peale.
Järgmine aasta proovime uuesti.

PS. Tootsi peenar (meenutus varasemast) edeneb ilusasti. Isegi see x-aegne peet kasvab üsna kenasti. Idanes umbes 50% seemneist ja x-aegne sibul tuli 100% üles. All fotol ilutseb lina, samuti tootsi peenrast. Äkki järgmine aasta teeks kogu selle lapikese linapõlluks? Nii ilus ja nii armas.

Annan teada,

et tegin ühe blogi veel.
Tulge tshekkima!
Eestis tavaline

teisipäev, 22. juuli 2008

Begooniad ja roosid

Begooniatega pole mul varem üldse mingit pistmist olnud aga müügikataloogi fotodel nägid nad nii head välja, et katsetamata ei saanud kuidagi jätta.
Esimesel pildil siis punane ripp-begoonia. Kõrval Mikania Scandens. Väga hea pinnakatja ja sobib ka amplipotti.Järgmisel fotol ilutseb valge ripp-begoonia. Ehk siis õuepealne lilletünn teiselt poolt. Need pikad varred seal tünni keskel on lõhnava gladiooli (acidanthera )varrekesed. Jäi paar mugulat üle, suskasin sinna. Aga kasvavad sama jõudsalt kui teised taimed peenras.KOKKUVÕTE begooniate senisest kasvatusest:
ettekasvatusega on vaid siis mõtet vaeva näha kui istutada taimed avamaale alles juuni lõpus, juuli alguses. Ühesõnaga, kui jahedad ööd on möödas.
Vihma nad kannatavad, tuult mitte. Ka pole nõus istuma liig väikeses potis. Kui ruumi vähe, hakkab õisi maha viskama.
Muideks, üks tähelepanek veel: toas olles, kasvatasid nad ainult täidisõisi, õues on enamus õisi lihtõied.
Hiljem soodusmüügist ostetud roosa ripp-begooniad on praegu toredad tutsakad pungadega.
°°°°°°°°°
Ja nüüd: ROOSID
Kõigepealt, Deia ja teised asjatundjad, tulge appi! Mul jahukastet ega muid jubedusi vist ei ole aga keegi hammustab mu roosilehtede küljest suuri ampse!

Varem on minu aeda puhkama toodud potiroose. Rohkem ei tea ma roosidest midagi; Ei ole kirjandust lugenud ega netis tuhninud.
See aasta pesitseb minu peenardes kokku 5 roosi. Kaks potiroosi, millest üks ei kannata vihma; kõik õied on rikutud. Aga põõsapuhmake on hoogsalt kasvanud.
Teisel pole häda midagist, õitseb armsasti. Alumine foto ongi tema õiest.
Kolmas on Bakkerist tellitud Artur. Kollaseõieline. Kohe läks hoogsalt kasvama, lehti ei näksi tal keegi, kohe varsti saab õisi näha.
Neljas on garden.ee-st tellitud Angela. Roosade õitega. Väga vaevaliselt läks kasvama. Alles pärast jaanipäeva tekkisid esimesed elumärgid. Praegu on tal paar pisikest punga ja ta on kõige rohkem näritud.
Viies on samuti gardenist tellitud. Delbardi roos Cisterciens. Mitmevärviline ehk siis roosa ja kollase kirju.
Istutasin ta kogemata liiga pojengile külje alla. Kuid see oli ka tema õnn, sest pojeng kaitses teda kevadise öökülma eest ja roos edenes kevadel ilusasti ja jõudsalt. Praegu on ilusad õienupud küljes. Lehti on samuti hammustatud, see taim ongi üleval fotol.

esmaspäev, 21. juuli 2008

Valge peenar

AEDNELK Grenadin White Dianthus caryophyllus
Külvasin 2008 maikuus kasvuhoonesse. Idanes vaid üks taimekene. Talvitus avamaal talvekanga all. (copy-paste taimenimekirjast minu enda blogis)
Ja ometi kord alustab ta õitsemist!!!
Ja kui hästi nad veel lõhnavad!

Vigurid

Enne kui viguritest kirjutama hakkan, tuletan kõigile meelde, iseäranis oma 13-aastasele pojakesele(pesitseb praegu linnas mamma-papa juures), et AEG HAKKAB SAABUMA!
AEG marju korjata ja moosi keeta. Nimelt lubas pojake, et kui ta omale kitarri saab, siis korjab ta ära kõik punased sõstrad see aasta. Jõudu talle! Tundub, et sõstardele on hea aasta.

Esimene purk mustsõstramoosi ongi juba tehtud.

Ja nüüd vigurid:
esimeseks maarjaohakas, Silybum marianum: Lootsin kahemeetriseid iludusi omale aeda aga ei tea, kas vihmased ilmad on süüdi või miski muu, ega nad eriti ei uhkelda küll. Pikkust on umbes 1.40 Aga noh, eks suve jagub veel, aega on veel kasvada.
copy-paste seemnemaailma lehelt:
Seemned korjatakse augusti lõpul-septembri alguses, juured kaevatakse välja sügisel. Leotist ja taimest keedetud leent kasutatakse ravimina maksa puhastuseks, põiehaiguste, reuma, kroonilise bronhiidi jt raviks. Õied, noored lehed ja taimevarred kasutatakse salatina. Seemneid pakis 0,5 g.

Ja siin ongi
MAASIKASPINAT

Päris õnnestunud see foto just pole aga umbes niisugune ta välja näeb.
Söömiseks teda rohkem küll kasvatada pole mõtet. Marjade maitse on jube ja lehed on nagu muru ikka. Aga ilutaimena lillepeenras võib teda kasvatada küll. Kui ma ta kasvuhoonest välja kratsin, siis vaatan, et äkki õnnestub mõne taime ümber kolida. Kasvukas nimelt napib ruumi.

Dekoratiivkapsad:
üks ilusam kui teine.

neljapäev, 17. juuli 2008

New York? Pariis? Et näha midagi erilist?

Ei-ei! Sellist vaatepilti seal juba ei näe!!!
Uskumatu!
Vapustav!
IIIIIIIIIIH!
Neid on nii palju!


Sel fotol õnnestus mehel zoomida.
OOOOOO!
Nad hüplesid, tantsisklesid, plagistasid nokkadega!

Aga siis tuli koer.... ja kurekari tõusis lendu.
Vaikselt ja graatsiliselt...


Dadaa!
Lehva-lehva!
Tulge varsti jälle!




kolmapäev, 16. juuli 2008

Tasapisi ikka tuleb

Aega läheb aga asja saab ja tasapisi hakkab valge aiaosa valgeid õisi näitama.
Päris ilusad puhmad, või mis? Paistavad meile elutoa aknasse ära.
Ainult, tuleb välja, et olen taimede vahed liiga väikesed jätnud. Pärl-hõbeleht kipub minu ainsale grenadin-nelgile selga ronima. Aga pole hullu, ruumi seal aiaosas on, eks istutame nad siis rohkem laiali.
Ja puishortensia, millele ma kevadel tugeva tagasilõikuse tegin, ei õitse veel mitte. Isegi sellist plaani vist pole.



Ka juhtus seemnemüüjatel pisukene eksitus. Valge hanerohi ei ole teps mitte valge. Sai valgest peenrast kohe ka ümber istutatud. Asemele panen see suvi vist kivikilbiku, järgmine kevad vaatab siis midagi muud. Ibeerist näiteks. Või jään ikka valgele hanerohule truuks. Nojah, padjand-floks, valge, on ka ilmas olemas.



Veel kasvab seal täidisõieline karikakar. Seda taime on inimesed kirunud, et ta koguvat enda peale mingeid musti putukaid, mis siis taime hirmus ära närivat. Meil neid esialgu pole. Kolm korda "ptüi" üle vasaku õla. Õisi tuleb iga päevaga aina enam ja enam. Peaks proovima seda puberteediealise tüdruku igasuvist meelelahutust, no vaataks karikakra õielehtede järgi, et kas armastab või mitte. Täidisõielisega peaks hulka aega ära sisustama.

Minu kaks võõrasema. Küll ma nägin ikka vaeva nende kasvatamisega! Aga mu vaev on tasutud. Nii imekena õitesadu! Järgmiseks aastaks tahaks neid ka aga see pikk-pikk ettekasvatuse tsirkus? Tikkudega pikeerimine? Aga noh, veebruaris, kui akna taga lumehunnikud (loodetavasti) on mõtlemine tiba teine. Ehk proovime jälle!



Ja lõpetuseks vihma-kuldlill. Samuti ei ole ta õitsemisega kitsi.
Nüüd vist on juba alanudki see aeg aastast, kus valge peenar enam tühjaks ei jää.
Ainult valgeõielised ronitaimed boikoteerisid minu ettevõtmisi. Kumbki, ei lillhernes, ega aeduba suvatsenud kasvama minna. Kahju aga eks mis halvasti, see uuesti ja järgmisel aastal proovime jälle.


teisipäev, 15. juuli 2008

Üks retsept (muundatud kujul)

Sattusin poes nägema üht pisikest kokaraamatut, kus tundusid päris huvitavad retseptid sees olema. Anne Wilson "Vormiroad ja ühepajatoidud"
Kui kedagi peaks huvitama see õige retsept, otsigu 56. leheküljelt lamba-köögivilja vokirooga. No see on peen retsept, kaste tehtud sherri ja meega. Mul kumbagi kodus parajasti polnud aga ammu pole köögis toiduga "loitsinud", tekkis vajadus mingi kemüüse ikka kokku segada.

RETSEPT:
1. Segasin kokku klaasitäie loomalihapuljongit, 1 spl maisitärklis segatuna natukese külma veega, törts viina, 1 spl sojakastet, riivitud ingverit ja kaks törtsu apelsinisiirupit. Jääb tibaks ajaks kõrvale seisma.
2. Kuumutasin pannil lambaliha tükikesi, lisasin kotitäie külmutatud aedoa kaunu ja kohvitassitäis leotatud kikerherneid.
Segan ja hautan jupp aega. Maitsestan paprika pulbriga.
3. Lisan kastmesegu segades. Muudkui kuumutan, segan ja lisan ka natukese riisi. Täpsemalt öeldes: 1/3 pakki kiirkeeduriisi.
Segan ja kuumutan edasi.
4. Roheliseks lisan tükeldatud sellerilehti ja apteegitilli lehti. Soola ka.

Ehh, tiba aega ikka võttis, enne kui julgesin kastet maitsta. Aga täitsa mõnus mahe kaste oli! Ja-jaa, ärge mõelge siin midagi! Viina panin vaid törtsu! Mitte rohkem!
Kui toit juba auravana laual seisis ja aeg oli maitsta, selgus, et täitsa mõnus roog tuli välja. Liha jäi pisut kõva aga eks see oli oodata kah. Lammas oli vanavõitu. Ka kikerherneid oleks võinud pisut kauem leotada. Aga uba koos kastmega oli super!
PS; Selle retsepti kirjutasin üles kokkamise ajal, igaks juhuks, äkki tuleb hea siis saab jälle proovida.

esmaspäev, 14. juuli 2008

Ma täna kirjutaks ...

... pisut pikemalt kohe. Ja rohkem sellist aiavälist juttu. Et mis viimasel ajal juhtunud ja kus käidud.

Kõigepealt ohutustehnikast. Nimelt, et kui inimene on endas 100% kindel, et ta teab kuidas bensiiniga ohutult tuld süüdata, siis järelikult on ta selle töö jaoks juba liiga enesekindel ja lohakas. Ei arvestata bensiini hulka, tuule suunda ja muid taolisi lihtsaid momente. Ja siis võib pisikese lõkke asemel päris suure ilmkäraka tekitada. Bensiinil nimelt plahvatavad aurud.
Nii et see päev kui meile oli oodata Nodsut, pidime hoopis minu meest kiirabile näitama. Õnneks olid põletused vaid pindmised ehk suht kerged ja mees lasti peale hoolikat kreemitamist kiirabist tulema. Tal tegelikult täitsa vedas. Aurusid on võimalik koos tulega endale sisse hingata ja siis on tulemus hoopis kole. Mehega õnneks nii ei juhtunud.

See oli nüüd üks väga lühike lühikokkuvõte ühest pühapäevast ja veel mitmest päevast pärast seda ilmkärakat (mees oli tõbisevõitu). Praeguseks on mees juba täitsa terve, niitis õhtul pimedas jälle aias muru (küll ikka kasvab sihukeste ilmadega!) ja viimati möödunud pühapäeval tuuritasime natuke Eesti keskel ringi. Käisime näiteks Kiruvere muinaslaagrit vaatamas:
Jõudsime kohale natuke valel ajal. Sel ajal kui laagrirahvas lõunat pidas. Nii me eriti miskit ei näinudki. A miskit ikka. Näiteks kohtusime omakandi sepaga ja uurisime raua keetmise tegu.



Ja oli seal ka käsitsi puutüvest välja toksitud kanuuga ümbermineku atraktsioon. Rahvale meeldis see väga.

Veel ostsime tüki vana süsteemi järgi tehtud seepi ja vaatasime pisut, et kuidas naised ketravad.
Muideks, päris täpne see muinasaeg seal polnud. Hulka asju oli ikka nooremast ajast kaasatud. Näiteks kartul lõunatoidu sees. Aga see selleks. Päris omamoodu üritus oli ja huvitav vaadata.

Tagasiteel põikasime õe koduaiast läbi.
Kuna tal on kaks suurt ja noort koera õue peal ringi kargamas, kraapimas ja kaevamas, on ta kogu aiamajanduse kasvuhoonesse sättinud. Seal on tal peedid ja lupiinid ja roosid ja kõik muu roheline. Läbi kasvuka klaaside on näha, et õde on isegi kera-elupuu koerte eest potti pannud. Seal on ta juba vist teist aastat ja tunneb end täitsa hästi.









Ei kirjutanudki eriti pikalt. Seda pisikest ülevaadet kirjutasin 2 päeva. Lapsed kiusavad. Ei lase rahulikult olla. Ohh.

Midagi hingele

Nymph. Kaua tehtud, kaunikene. Pole just päris see, mida ma ootasin aga... kas pole võrratult kaunid need pojengid?
See aasta meil üldse veab nende pojengidega. Need sordid, mis otsustasid õitseda, need teevad seda muudkui veel ja veel ja veel.

reede, 4. juuli 2008

Kuhu aeg kaob?

Ei tea. Pole õrna aimugi. Pilte muudkui kuhjub aga blogida aega pole.
Täna hommikul siiski näppasin vaba tunnikese. Oh ma vana paha.
Ja siin nüüd Hollandi sibuliirised täies ilus ja vabas õhus. Kiviktaimlas. Taustaks kodumaised paekivid ja väljamaine lavendel. Ja seal allpool on see, mistaniminüüdoligi, kevadel õitses siniselt. Väga armas.
Fotol on näha ka kuidas minu vana sõber, laialehine kellukas ei anna mitte alla ja kasvab üha edasi. Kohati ta tegelikult sobib sinna väga hästi.
°°°°°°°°°°°°°°°
Ja järgmiseks sitsiilia mesilauk. Päris huvitav taim.Aga pojengide vahel ei paista ta kahjuks eriti silma. Pean talle uue koha leidma.
Tegelikult on see suvi plaan kogu oma siseõue ringpeenar korda teha. Sinna jääksid siis põhiliselt pojengid. Just need uuemad sordid aga sellest juba järgmises postituses.

kolmapäev, 2. juuli 2008

Maakera disainimine

Nädalakese ja pisut rohkemgi tagasi said kanalisatsioonitööd lõpule. Üle jäi hunnik savisodi. Mehel tuli hea idee kogu see savi meie maa kõige kõrgema koha peale vedada ja et las traktor lükkab ta seal korralikult hunnikusse. Lastele talveks liumägi. Hea mõte oli. Ja üldse on see nagu mingi eriskummaline rekord. See hunnik on vist kogu meie kandi kõige kõrgem "mägi".
Ja see mägi ei meeldi ainult meile. Vaat kes seal seisis kui ma eile pesu läksin kuivama panema.Tükk aega passis seal. Kuni ma fotoka tõin ja "zoomisin".
Neil on siin lähedal pesa. Uskumatu aga kuskil võsas, muideks. Mees ütles juba ammu, et seal nad kuskil pesitsevad. Ma pol'd varem näinud. Peab vist nö. "jahile"minema. Fotokaga.

teisipäev, 1. juuli 2008

Kõht on tühi ...

... aga pole probleemi sest varsti saab juba aiast midagi hamba alla.
Aiast on saadud köögilauale juba igasugust rohelist kraami: salatit, tilli, murulauku jne. Ära proovitud on esimesed kurgid kasvukast ja maasikadki.
All fotol ilutseb basiilik. Täna peakski natuke korjama ja kuivatama. Tunnebki end kasvukas liiga mugavalt.Teine taim, mis tunneb end kasvumajas hästi, on kabatshokk. Ma nii rahul selle taimega. Näeb nii mõnusalt eksootiline välja. Ja läheb iga päevaga aina suuremaks ja laiemaks.
Ûhel pool kabatshokki kasvab salat ja teisel pool on näha see kummaline maasikaspinat. Ôeldakse, et süüakse rohkem ikka selle taime lehti. Maitsesime. Tavaline muru maitse. Kange tahtmine on ta sealt välja katkuda, segab minu ninnu-nännu kabatshokki laiutamast, aga ootame ikka spinatil need marjamoodustised ka ära. Nii huvi pärast. Üllatavalt õnnestunud on ka minu dekoratiivkapsa kasvatus. Pole end kunagi mingiks kapsakasvatusprohviks arvanud. Ikka on nad suht nirud olnud või on neil hordides kapsaussid kallal olnud. Vahva on see, et tundub, et kahte ühesugust kapsast ei tulegi. Kõik on erinevad. Aiamaal on üldse kõik väga okei. Sellerid kasvavad nii et mühiseb. Apteegitill on ka tibi-tobi. Madal aeduba kasvatab kah ilusaid taimi. Ja maasikamaa on punane. Marju tuleb küll igaks juhuks õhtul salaja korjamas käia, noh, et tüdruk ei näeks. Ükspäev ta siiski sai posu marju ja ei juhtunudki midagi! Äkki ta polegi maasikatele allergiline? See oleks küll hea. See oleks isegi väga hea.
Maltsa on ka palju. Kahju, et maltsa süüa ei saa. Oleks aastane toiduvaru olemas nagu naksti. Vesiheina küll keegi kunagi kuskil propageeris, et pidi nagu kapsas olema.Rohida aega ei ole. Jaanipäevast saati on meil mingi jama majas. Kõik on haiged järjepannu. Enne oli kogu pere. Nüüd siis mees tõbine. Kui see jama veel kaua kestab, siis hakkame küll maltsa sööma. Muu on lihtsalt maltsa alla kängu jäänud ja hukka läinud.
Punkt.

Pojengid

Selle sain siis eelmisel sügisel naabrinaise käest. Vihm on mõnevõrra õisi räsinud, ei saanud õiget pilti. Isegi värv pole päris õige. Tegelikult on ta pisut tumedam, rohkem lillakam. Ja tolmukad ei paista nii välja. Aga ilus ja imposantne pojeng on ta sellegipoolest. Kõrgekasvuline.




Vana taluaia roosa. Kõige hilisema õitsemisega. Nagu siin varem on juttu ka olnud, pole ta päris mitu aastat korralikult õitsenud. Eelmine aasta ümberistutatud ei õitse ka see aasta. Vana, veel ümberistutamata puhmik õitseb küll aga ta pole pooltki sellest, mis ta tegelikult on. Kasvab muidu ka väga kõrgeks ja õied on nagu praetaldrikud.
Paula Fay.
Mulda susatud see kevad. Juurejupi sain Juhani puukoolist, veebipoe kaudu loomulikult. Pärast pildistamist lõikasin õie maha, las hoiab oma kasvujõu pigem juurdumiseks. Kui õis näpus, tuppa tulin, küsis mees, et kust ma selle roosi sain. On tõesti väga roosilik pojeng. Isegi puhmas ja lehed meenutavad pigem roosi kui pojengi.



Kahel viimasel pildil ilutseb valge vana-taluaia pojeng. Väga kõrgekasvuline. Väga uhke. Juurikat ärge küsige, ma ei anna. Ma olen kade ja õel. Hoian omale.
Ta pole päris 100 % valge. Keskel südamikus on punased krähmud.











Lõpetuseks veel niipalju, et ühte uut pojengipere liiget saame veel imetleda. Nimelt Nymph, samuti muretsetud see kevad Juhanist, sätib end samuti õitsema. Ei tea, kas on siis nagu hiigelsuur õunapuuõis?