Paar sõna veel kiviladumise tehnikast, taimevahetustest ja taarast ehk pakendamiskunstist

Kõigepealt veel üks pilguheit minu viimasele kivimüüri-üllitisele, kõrgpeenrale saunaakna all: Tehnoloogia on lihtne, kraapisin reha ja labida abil peenra külje 45° all kaldu, katsin sobivas suuruses kilega ja ladusin kive täis. Allapoole suuremad (mõnda aitas mees ikka tõsta, ma pole üliinimene!) , siis keskmised, siis väiksemad.

Pean ütlema, et selliselt kaldu laotud müüritist oli palju lihtsam laduda kui näiteks järgmisel fotol olevat püstist müürijuppi. Sobitamist oli palju vähem. Kivid nagu ise kukkusid paika. See on ka põhjus miks mu kolmeaastane Väike Abiline sai kiviladumises hooga kaasa lüüa! Ja ei tasu arvata, et see müür kuidagi logiseb ja kivid on lahtised. Nad on vägagi kinni, seal saab peal ronida küll.

Aga see müürike:
vot see logiseb küll. Olgugi, et on tehtud hoolikalt valitud paekivilatakatset ja hoolega paika sätitud. Kunagi, kui midagi muud tarka pole teha, plätsin sinna tsementi vahele, arvatavasti.

Taimevahetustest:

Mul vedas! Sain omale valge iirise! Pealekauba saadeti veel ka kaks juppi igihali varjupeenra tarvis. Aitähh Karekesele!
Taimed olid ilusad ja mis neil viga ilusad olla, nad olid ka väga ilusasti pakitud! Otsustasin ka ise end kokku võtta ja taimede pakkimiseoskust tiba parandada.

Inimene, kes kasvatab tulpe, peab omama igasugu taarat. Esiteks mahaistutamisnõud ja korvid. Teiseks nõud kus nad kuuris kaks nädalat kuni kuu aega järelvalmivad. Selleks sobivad kõik plastmassist kausid ja karbid ja vanad värvipotsikud ja köögis kõlbmatuks muutunud potid-pannid. Kolmandaks on vaja mingeid kuivast ja õhkuläbilaskvast materjalist pakendeid puhkuseperioodiks augustiks/septembriks. Siiamaani kasutasin paberkotte, see aasta alles mul plahvatas! No miks ma pole õmmelnud neid kotte? Riie sobib ju ka ideaalselt?! Ja nii ma avasingi tulbikotikeste õmblustöökoja:
Lihtsamad koju oma tarbeks ja ilusamad tubakakoti stiilis vahetusprogrammidesse:
Paelakese külge lipik sordinime ja kirjeldusega ja sõlm peale! Enam ei topi ma oma sibulaid ajalehepaberisse. Ma olen nüüd stiilne!

PS. : Nüüd kus ma olen valmis saanud kõrgpeenra, varjupeenra ja ära sortinud kõik oma tulbid (mitte kõik, osa jäi maasse kah.) olen otsustanud puhkama hakata. Viskan end külili. Jalad panen seinale. Magan, söön ja logelen. Mitte midagi ei tee. Absoluutselt mitte midagi.

No okei, ma pean süüa tegema ja lapsi pesema ja koristama seda segadust, mida nad külvavad. Ja voodeid tegema ja põrandaid pesema aga midagi rohkem ma ei tee!!!! Ma puhkan nüüd!!!

Ahjaa! Köögimööbli tahaks ka ümber tõsta.

Kaua tehtud, kaunikene? Pigem sutsu porine.

Et kõik ausalt ära rääkida, peaks ma alustama sellest, et miks mul seda varjupeenart üldse vaja on. Nimelt on üks minu lemmik-taimi kivi-imar. Ma leidsin ta kunagi lapsepõlves Karksi-Nuias ühe kivimüüri pealt. Tookord arvasin, et olen leidnud midagi ülemõistuse haruldast. Mõned aastad tagasi aga avastasin, et seal kivimüüri juures oli tõsist võsahävitustööd tehtud ja koos kõige muuga oli kadunud ka minu kivi-imar. See oli üsna suur pettumus. Ma saan aru küll, et peab ikka muru pügama ja võsa ohjes hoidma aga peab siis koristustööde käigus ka huvitavamaid taimi hävitama?

Ja nii ma muretsesingi kõigepealt omale kivi-imara ja alles siis hakkasin kukalt kratsima, et kuhu ma ta siin siis elutsema panen? Õunapuu all oli tal hea küll kuid kui puu hulka väiksemaks jäi, muutus ka imar pisikeseks. Nüüd, kus ta on juba mõned päevad uues kohas pesitsenud, viskas ta kohe hooga end kolmekordseks pikkuselt.

Aga nüüd kõigest järgemööda!

Alati ei ole koos lastega just kõige lihtsam aiatöid või mis iganes töid teha. Iial ei või teada, millal nad ära tüdinevad ja hoopis mingis x suunas minema purjetavad, tuppa kipuvad jms. See töö aga meeldis neile küll. Esiteks toodi koorem kive. Toomine oli omamoodi tore sündmus ja nende edasi-tagasi tassimine oli ka tore. Eriti tore oli sobiliku kivi otsimine. Väikse Abilise ülesanne oligi valida nende kõige väiksemate ilukivide seast ja sättida neid müüritisele.

Pintseldamisest nad osa küll ei võtnud. Selle töö tegin üksipäini ühel eriti vihmasel päeval. Värv st. puidu immutusvahend on ju mürgine. Nii istuski mees lastega toas vahtides multikaid ja mina vehkisin seenevihmas palke immutada.
Kui padukas algas, tõmbasin palkidele kile peale ja kappasin kah tuppa peitu. Ja nii päev otsa. Edasi-tagasi. Aga töö sai tehtud ja kolm väiksemat ja kolm suuremat palki sai ilusasti immutatud. Ega mulle see värv eriti ei meeldi aga mees lubas, et aja jooksul pidada ta ikka tumedamaks muutuma.

Palkidest tuleb trepp varjupeenrasse. Ja varjupeenar tuleb ise siia:
Vasakul on siis see sirel ja paremal jasmiin. Nende vahele ja sireli taha majaseina äärde kolivad siis kõik mu varjutaimekesed.

Teisel pool jasmiini on siis tühi plats kuni leedrini. Panin spetsiaalselt selle pildi, mis on niitmata kah. Et kontrast oleks paremini näha!
Ja sama koht täna õhtul:
Seal peab veel kõpitsema, ülearused kivid ära vedama, pinnast natuke siledamaks kaevama, peenrapinnast natuke kohati veel läbi kaevama. Aga ma lasen sellel kohal praegu lihtsalt natuke olla, taheneda, hingata. Kui suured kaevetööd, pinnase kobestamised, istutamised ja mulla ja kivide vedu käib vaheldumisi paduvihmadega, on tulemus tegelikult üsna jube. Jube, jube, jube! Porine!

See kõrgpeenar omab praegu nö. ajutise peenra funktsiooni. Algselt planeerisin sinna mingit pinnakatjat põõsast. Kas võnk-pärgenelas Crispa't, Dammeri tuhkpuud või mõnda põõsasmaranit (Manchu) Aga siis avastasin, et juba ammu ootab paremat elupaika bergeenia ja sealsamas saunaakna all kasvab ruuge päevaliilia. No las kasvab edasi, eks ole?!

Nüüd aga varjupeenrast!

Ega ta 100% valmis veel pole. Aga ma ootan seda va tahenemist! Praegu näeb ta väga äratrambitud välja. Aga muidu sai seal suur töö ära tehtud. Ja igaüks oli omamoodi abiks. Kaevati suur auk, põhja tassiti liiva, siis sättisime palgid paika (keskmine läks ikka viltu!) ja kaevasin valmis istutusalad:
Siiapoole tekitasin pisikese kivimüüri, seal elutseb kivi-imar, tema ümber on siis helmikpöörise Ruby bells istikud. Algul oli hosta Hr. Ahse ka seal, kuid kui Väike Poiss teda järjekindlalt juba teist korda välja tõmbas, istutasin ta mujale. Ma loodan, et taim ei "pahandanud", väljanägemine oli tal vintsutustest hoolimata täitsa hea.

Ja siit varjutrepp teiselt poolt:
Seal kasvavad siis edaspidi kullerkupud, sügislilled, kirju nõges (see taim muutus ka hulka ilusamaks kui varju alla sai), sinilillepuhmas, hosta Regal Splendor ja sealt edasi veel martagonliiliad, piibelehed, sõnajalad.

Selline ta siis ongi, mu varjupeenar. Väike aga omamoodi päris tore.

Me oleme oma järjega siis sealmaal, ...

... õitsema on hakanud esimene tokkroos:

Vene keeli on tema sordinimi Persikovõe snõ, eesti keeli (sorry, mu tõlketeenus pole just kõige osavam) Virsiku unenäod ve?

Teiseks hakkas õitsema idahübriid Siberia:

Hommikuti kui kasvuhoonet avama lähen, löövad niisukesed odöörid vasta, et hoia ja keela! Aga hea lõhn on muidugi!

Kolmandaks hakkab tasapisi juba muudki saaki saama kui et ainult tilli ja salatit. On ära maitstud juba esimene kaalikas, kohe-kohe lööme potti esimese lillkapsa. Aga kuidas ma aru saan, et mais on ärakorjamisküps? Ta on ju nii äramähitud?

Ja kuidas ma aru saan, millal oleks paras brokkolit proovida? Praegu on nad umbes sellised:

Maasikakoogid on söödud, jätkame sõstraüllitistega:

Põhjaks tavaline pärmitaigen, peale mustsõstrad koos suhkruga. Võib sõstrad koos suhkruga ka moosiks segada. Peale puru, st. segad kokku tüki Keiju margariini, posu suhkrut ja posu jahu. Hõõrud selle puru taoliseks massiks ja puistad koogile. Ahju ja valmis!

Ja piimaga maitseb, oi kui hea!

Lugudega taimed ehk sordinimed

Mulle meeldib kui mu aias on taimed, mille kohta on mul rohkem rääkida kui et ainult sordinimi. Nagu ma olen ikka öelnud, et mul pole kollektsioonaed, mul on kollektsiooniga aed (tulbid). Ja minu aeda jõudes sordinimed natuke muutuvad. Minu jaoks, muidugi vaid. Näiteks, see palvetav Sum and Substance, kes täna, kui lapsed teevad lõunaund, kolib oma hoolega ettevalmistatud pesaplatsilt minema kuhugile päikese kätte, kannab (minu aias ) edaspidi nime :) Hiline and Sum and Substance. Sest see on kuidagi tore kui taimel on oma lugu. (Praegu, hommikul, käisin teda vaatamas, ta on veel rohkem oma käpad püsti ajanud, selge see, et täna kolitan ta päikese kätte.)

Nii on mul kodus jõulukaktus, Vanaema käest. Tema sordinimi :) ongi Vanaema kaktus.

Aias kasvab loitev tulinelk, mis on pärit kuskilt Pirita tagant. Seal, era- ja ridamajade taga harrastati kunagi mingisugust aiandust. Nohh, igal aednikul oli oma lapike. Minu vanematel oli ka. Jeerum kuidas nad jõudsid või viitsisid?! Iga õhtu peale tööd sõideti kesklinnast sinna, kaevati ja kõpitseti! Eks ma käisin kah paar korda, tekitasin sinna mingi kiviktaimla. Aga no ega ma rohkem asja vastu huvi tundnud, olin ju teismeline. Ja vot seal too loitev tulinelk kasvaski. Ja ta oli üüratult kõrge ja õied suured kui latakad. Ju ta kasvas kompostihunniku otsas. Minu aias on nad poole lühemad. Peaks nad ka kuskile kompostihunnikusse ümber kolima.

Siis on mul veel Mammu Vanaisa Hooletusse Jäetud Aiast Valge Suur Kellukas. Kujutate ette! Kogu aed oli täis valgete kellukate puhmaid. No vanamees ei niitnud eriti oma aias vist enam. Taimed korraldasid ise seal elu. Fantastiline vaatepilt kui nad seal õitsesid!

Nooh, kas pole nii, et sellised taimed on kuidagi mõnnamad kui see, et taime kohta on öelda ainult see, et nää, ostsin ta plantexist, maksis 60 krooni ja sordinimi siuke ja niuke?

Tegelikult võib ka mõni ostetud taim omale loo saada. Näiteks 2007.-l käisime Türi laadal (link), Kui plaanisime juba lahkuma hakata, leidsin, et mul taskus veel miskit krõbises. Ei mäleta, oli seal nüüd viis vai kümme krooni aga astusin ühe taimemüüja juurde ja küsisin, et ehk müüb mulle selle eest mingi taime kiviktaimlasse. Tema siis andiski mulle selle helmikpöörise, mis mul on ja praegu ma teda rõõmsasti paljundan. Küsisin, et no mis see on siis? Ta ütles vastu, et pidada igati moodis taim praegu olema. Et KÕIK ostavad seda taime! Nii et minu helmikpöörise sordinimi on Helmikpööris, Mis On Moodis Taim Igas Aias. Õiget sordinime on talle pakutud küll, kolme või nelja varianti lausa. Nii et tegelik tuvastamine ongi liiga keeruline.

Siis on mul veel üks naljaka looga pirn. Nimelt üks tuttav ostis ta kunagi ammu mulle laadalt. Hiljem istutas oma käega maha ka. Mõni nädal hiljem tuli jälle külla ja ütles, et tahab seda va vanamoodi niitmist teha. Vikatiga. No too suvi oli ka üsna vihmane, hein kasvas nagu müür. Läks ja niitis ilusasti puude ja põõsaste vahelt, eriti hoolega tolle pirnipuukese ümbert. No ja siis lõpetas, vaatas töö üle, jäi rahule. Tõesti ilus niitmine oli. Ainult üks võililleleheke veel turritas püsti. Jeeee, tuttav võttis hoogu ja tõmbas RÕUHHTI tolle lehekese maha ja ühtlasi ka pirnipuu. Nüüd ta on meil selline kolmeharuline. Mitte tuttav vaid ikka pirnipuu. Nii et sordinimi peaks olema Pirnipuu, Mille Ivar Ostis, Istutas Ja Maha Niitis.

Niipalju siis sordinimedest. Tegelikult on hea muidugi ikka ka õigeid nimesid teada, sest kui mõni taim on aias eriti armsaks saanud ja miski vääramatu jõud (vahet pole kas ilmaolud vai remontivad mehed) taime hävitab, kuidas sa siis muidu teda uuesti oma aeda saad.

Hilisele külla. 2. osa. + täiendavad küsimused hostade kohta

Pärast väikest sekeldamist Viljandi linnas jõudsimegi lõpuks Hilise aeda. Imetlesime tema mosaiigiga kaetud lauda ja uurisime kivimüüri. Mekkisime tema suurepärast kohvi ja isetehtud saia? leiba? ja fantastilist purgi-angerjat. Ma varem ei teadnud sedagi, et angerjas üldse süüa kõlbab (no kuskil Tartu restoranis saime kunagi ammu suitsuangerjat. Selle ärasöömine oli paras vägitükk) ja et ta veel nii hea oli! Retsepti pole kahjuks mõtet mul küsida, pole mul ju kuskilt angerjat võtta. Meie kandis elab vingerdavatest elukatest vaid sisalikke. Nende söömine poleks normaalne.

Hilise aed koos taimedega on muidugi imetlemist väärt. Huvitavat leiab igal sammul. Näiteks kasvab tal rippuba, visteeria. (pihlakalehtedega ronitaim)

Meil oli kah kunagi üks pisike visteeria aga talv võttis ta omale.

Ja muidugi päevaliiliad ja hostad! Päevaliiliaid ilusad pikad-pikad peenrad. Ja hostad! Ma ei teadnudki, et hostad nii suurteks kasvavad! Ma arvasin, et nad on vähemalt üle poole väiksemad! Järgmisel fotol Frances Williams koos mu Väikese Abilisega.

Sealt ilusast puhmast sain ka jupi omale. Vot siit tulebki esimene küsimus kohe. Kas hostade suurus sõltub ka kasvukohast? Kas selline ilus kõrge, suurte lehtedega hosta võib järgmine aasta minu juures äkki hoopis poole väiksem olla? Nohh, et teeb väiksemaid lehti? Fr. Williams kolis elama minu valgesse aiaossa eriti magusa platsi peale. Seal oli möödunud suvel kõdusõnniku hunnik. Seltsi pakuvad talle siis sealsed hostad: Elegans ja Mediovariegata. Nagu ma aru sain, oleks hea neile meetrised vahed jätta? (See oli siis küsimus nr.2)

Siis aga nägime puu otsas Nõia-Ellat!

Kuna on endalgi tekkinud plaan katsetada seda turba-tsemendi-liiva seguga miskit kokku mätsida, otsin mööda ilma igasuguseid ideid. Algatasin ka Kodukauniks foorumis teema (link), et mis aiaskulptuure/kujukesi keegi oma aias lubab elada/olla aga nagu ikka kisub jutt poliitikale ja rahale aga see pole see ja rikub meeleolu. No mitte 100% muidugi.

See-eest andis Hilise aed mulle palju mõtlemise ainet. Isegi kõige kummalisemad ja naljakamad skulptuurid on igati omal kohal kui aednik on tema asupaiga ja hmmm "tegevuse" läbi mõelnud. Mõnikord südamega. Ja mõni teine kord naljaga.

Sestap ka nõiatädi zoomituna:
Väga mänguline ja sooja südamega aed! Nagu ka tema pererahvas. Ja mänguline on ka maastik, kus aed asub. Aia taga tuleb pisut mäest alla ronida ja oledki jõe ääres:

Mõtelge kui armas! Omaenese paadisild!

No ja siis me ronisime jälle mäest üles.

Ja siis ma sain omale veel hosta, lillad õied, roheline leht kreemvalge äärega. SE algas see nimi. Et mis nimi see oligi?

Ja siis veel lillade õitega, suured ümarad kollakasrohelised lehed. Ja tolle kohta tahtsin veel küsida, et vaat, istutasime kõik hostad samal õhtul maha. Hommikuks olid kõik ennast loomulikku asendisse tõmmanud. Õievarred sirgelt püsti, lehed kenasti kaardus. Aga too kollane tegi hoopis miskit muud. Nimelt ajas lehed sirgelt kikki ja õievars jäi longu. Äkki sattus liiga pimeda koha peale? Minu meelest on seal parasjagu hämar ja parasjagu jagub ka päikesevalgust, aga ega mina tõtt tea, ma pole hosta. Olen kuulnud, et hostad on oma nõudmistes suht erinevad. Mõni lepib täisvarjuga, mõni mitte. Äkki peaks just tolle sordi kuskile lagedamale panema.

Siis ma sain veel huvitava astilbe.
Kuna Hiline ütles, et tolle nime ta ei teagi, panen talle ise nime. Hilise astilbe. Ilus küll ju? Ta on teistest hilisem ka ju! Hiline ütles, et see astilbe pole kunagi kuskil mujal kasvama läinud. No igal juhul jääb mulle katsetamise rõõm. Praegu on nad küll igati tip-top.

Suur suur aitähh ja kalli-kalli Hilisele ja ta perele sooja vastuvõtu eest! See oli üks väga ilus külaskäik, ma loodan, et me ei teinud miskit tüli, lärmakad ja umbropsu ringi sebivad nagu me oleme.

Hilisele külla. 1. osa.

No vot. Hiline ütles lahkelt, et tule aga külla, ükskõik millal, tal on hostasid küll. Ja miskit vastu ei taha, no liiliaõielisi võiks pisut võtta.

Ma siis mehe käest küsisin, et kas lähme ja millal lähme ja .... mees ütles, et lähme kohe homme, hiljem on kahtlane, koolitus mingisugune tuleb ja töögraafikut tema ei tea uut.

Nagu öeldakse: carpe diem! Ja me panime järgmise päeva hommikul Lõuna-Eesti poole ajama. Hommikul veel pakkisin kiiruga tulbisibulaid. Ajalehe juppidesse! Mind ja minu pakkimisekunsti! Oletan, et Hiline teeb neisti ühe segupeenra aga igaks juhuks ikka nimed kirja, äkki teeb kuidagi teisiti.

Esiteks siis: Claudia:

Ta on tõeline aktsent kuskil peenras, sobib hästi ka üksikute lillekestena kuskile roomavate kadakate või hostade vahele.

Teiseks: Alladdin's Record
Pilt on tehtud vastu päikest. No need õiekesed paistavad kaugele. Kui tahad neid eraldi grupina panna, pane millegi tumeda kõrvale. Nad on nagu väikesed tulekurjad.

Elegant Lady:
Tõesti väga elegant leedi, ma ütlen. Kollakasvalged, ühed püstisema hoiakuga liiliaõielised, mida ma elus näinud olen.

Picotee:
no temast on palju juttu olnud. Lisaks veel, et tugev, vanemaaegne sort, ei karda mingeid haiguseid ega kliimamuutusi. Muideks, kipub invasiivseks muutuma. Mul on teda terve aed täis. Tore on ta selle poolest, et kasvab ka erakordselt nirus pinnases kuid muutub siis pisikellukaks, maksimaalselt 20 cm kõrge.

Ja viimasena too, mis oli ainult üks sibul ja ajalehe nutsaku servale oli kirjutatud lilla:
Kahjuks pole foto suurem asi. Mõnikord pildistamine lihtsalt ei õnnestu!

Aga nimi on tal Purple dream. Lilla mis lilla.

Ilusat kevadist tulbiklumpi Sulle! Ja aitähh veelkord lahke vastuvõtu eest!

Mina, varjupeenar ja kuri vihm

Eile sadas hommikust saadik peenikest seenevihma. Kuna mul oli tõsine tahtmine oma varjupeenart edasi ehitada, vilistasin vihmale. Mis see pisike vihmapirin ikka teeb! Ongi värskem kaevata! Pealegi seal maja taga suure sireli varjus ei saanudki märjaks. Vahepeal näitas ka päike oma ninaotsa ja töö läks ludinal! Seniks kuni jõudsin sinnamaale, et oli veel vaja kohale tarida üks/kaks kärutäit komposti, et see siis muu mullaga segi torkida ja taimed õigetele kohtadele istutada. Ja vot siis kus tuli üks paras padukas! Vett voolas kui oavarrest. Katustelt nagu kraanist! Rahet ja tormituult! Õue peal voolasid poriojad!

Nohh, jälle jäi töö pooleli! Pärast niisukest vihma oli ju kompost nagu mudaauk, kuda ma sellist vean?!

Nüüd istungi toas ja ootan vähe kuivemat ilma.

Muideks, kui kellegil kuskil Järvamaal, miks mitte ka Kosel, on äketse mõni hosta üle või mõni tumedaleheline helmikpööris ära tüütanud, siis äkki pakute mulle? Mu varjupeenar tuleb tsipa suurem, kui mul taimi on.

Vastu oleks pakkuda muidugi tulbisibulaid, siis kassiurb-puju, siis kuldjuurt ja ma vaatasin, et kolm taolist kõrrelist on ka üle:

Kahjuks ei oska mu fotokas neid õieti pildistada. See kõrreline koos oma kõrtega kus õisikud otsas, on väga ilus õhuline puhmakas. Ja see alumine pussakas on nagu sinine siil. Nad on päris ägedad! Kiviktaimlasse aga istumise all peab tal olema vähemalt lillepotitäis mulda, päris kividel ja liival ta nii ilusaks ei lähe.

Nimed

Kirjutan siia üles. Muidu läheb jälle meelest.

Hostad minu valges aiaosas on Mediovariegata ja Elegans

Minu pisike varjupeenar

Nagu eelmine kevad juttu oli, tekitasin pisikese varjupeenra. Tänu sellele, et see kevad jälle saagisime oma suure õunapuu rohkem kui poole väiksemaks, varjupeenart enam pole. Õieti on küll aga ta on niru. Liiga valge vist nonde taimede jaoks. Ainult astilbe on kena aga tal vist üsna ükskõik kus kasvada.

Kevadest saadik tuiasin mööda meie krunti ja otsisin uut kohta, no ei leidnud! Lage, meil on väga lage. Kaugemal majast nagu on vana sirelivõsa ja ülekasvanud kuusehekk aga seal on karta, et mees koos saega hakkab veel miskit toimetama. Enne kui kindlaid plaane pole selle kandiga paika pandud, ei ole mul mõtet oma pisikest kivi-imarat sinna toppida.

Aga paar päeva tagasi koitis mulle vana tõde! Ikka otsitakse asju kaugelt-kaugelt, otsitav on aga hoopis palju lähemal! Täpsemalt öeldes, otse sinu kõrval! Nimelt on mul ammu pinnuks silmas olnud meie maja tagune, siiani remondiprahti täis. See viimane katuselaastu puru ja praht. Aga varem ei tulnud ühtegi 100 % õiget ideed tolle koha jaoks. Ja kui õiget ideed ei ole, pole töö ja koristamise isu kah!

PLAAN ja teooria:

Maja taga ühe nurga juures on punane leeder, siis jupp tühja maad, kuhu tuleb umbes poole meetri kõrgune astang, kuhu valin praegu pinnakatjat (see koht peab olema 90 % hooldusvaba!). Järgneb tohutu suur jasmiinipõõsas, siis jälle jupp tühja maad (varjuala! Ja sinna ma saangi rajada oma varjupeenra!) ja lõpuks maja teise nurga juures suured vanad lillad sirelid.

PRAKTIKA:

toimetan selle koha kallal juba paar päeva. Peenar ise jääb üsna väike aga tööd on rohkem kui rubla eest! (pentsik võrdlus) ja pidevalt tuleb pause teha, kasvukas tuleb rohida (tehtud), kurgi- ja kõrvitsapeenar samuti ootab rohimist ja nüüd unustasime pintsli ostmata. Täna ehk leiame kusklilt mingisuguse pintslipoe.

Mis on ühist varjupeenral ja pintslil? Vastan järgmises postituses koos fotodega.

Ja kui varjupeenar on valmis, saan asuda oma lemmiktöö kallale: valge peenra korrastamisele.

Selle suve katse nr. 2 ehk ...

... ma panin täiega puusse ehk ma olen lillkapsa mõrtsukas.

No vat. Lugu siis selline. Mul oli siiamaani veel kasvuhoones mõned lillkapsataimed. Nad olid küll laiali istutatud kuid võtsid seal meeletult ruumi. Ja samuti oli mul vaba peenramaad, mis tulpidest jäänud. Istutasingi nad siis eile õhtul välja. Sinna platsile istutasin ka toas olnud melonitaimed ja natuke levkoi taimekesi.

Algul ma küll pisut kahtlesin, et kas ikka minna lillkapsaid sedasi turkima aga möödunud aastal istutasin edukalt ümber dekoratiivkapsaid, ei juhtunud nendega midagi hullu.

Õhtul enam pilti tegema ei hakanud, hämaravõitu oli, pildistasin hommikul:

Ja paar tundi hiljem:
Ei jäänud lauspäikse kätte, meil oli täna vahelduv pilvisus. Hiljem tõmbasime neile katteloori peale.

Nii palju siis minu köögiviljakasvatusest. Üht varasemast ajast pärit kommentaari meenutades, nooh, Deia, kas tuled minu juurde köögiviljandust õppima? Ma mitte ainult ei kasvata kapsaid, ma teen nad kohe sisse kaa!

Masendav.

Ühe peenrajupi totaalne muutumine ehk Angela "kodu" vajas remonti

Enne kui ma räägin Angela (on mul üks niisuke ilus roosa roosike) peenra remontimisest, teen kõigepealt juttu oma üllatusi täis kompostihunnikust. Tookord kui siin tsipa aega tagasi leidsime sealt täpilise surmaputke, tegi mees kogu hunniku lagedaks. Trimmerdati, juurikad kaevati välja. Aga mingi taime kohta ütles, et las see olla, näeb huvitav välja. Ja nüüd, kus ta õitseb, on ta tõesti tore: Taim on kõrge, umbes 1,5 meetrit, minu meelest väga ilus. Ma polegi sihukest varem oma elus kohanud. Hiljem võtan oma taime välimääraja ja vaatan, et kas saan teada, mis ta niisuke on.

Teiseks peaks ära mainima ja ühtlasi ka HURRAAAA kisama, et sain lõpule oma tulbisibulate välja kaevamisega. Mul on neid juba nii palju siginenud, et mees ehitas kuuri uued lisa riiulid nende hoidmiseks. Mõned arvavad, et tulbisibulatega tegelemine on suur töö. Ohh, ei ole, minu meelest igastahes mitte. See on pigem nagu mingi mäng. Hobi, nohh! Näiteks pole mul parrot tulpi Orange favourite. Mõtlesin, et ostan ühe segupaki papagoitulpe, et küllap sealt saan. Eelarvamus, et ega segupakis pole muud kui üks Orange ja veel posu musti ja teine siniseid! Tutkit, ei saanud! Sain see-eest palju uusi parroteid, üks imelisem kui teine. Mis nendega siis muud kui ükshaaval pesakonniti purkidesse!

Sügisel panen nad maha suuremate vahedega, õitsema hakkavad siis nimesildid juurde ja saangi kätte mis mul vaja kätte saada on!

Kui ma olin kõik tulbisibulad välja kaevanud, jäi maha üks korralik songermaa. Eriti jube oli see õuepealne peenar, see kolimisele määratud plats. Niimoodi teda ikka jätta ei saanud aga ilus too parandatud tulemus kah pole. Pool peenart täis brokkoli-kapsaid ja talinelki/neitsikummelit, teises pooles alles pisikesed peiulilled ja kressid. Ehk alles vastu sügist saab ilusama näo. Sestap pilti ka praegu ei tee. Arenegu, eks hiljem näha ole.

Aga kuna ammu polnud kas ilma vai töö tõttu aeda saanud, oli rohimise himu suur ja võtsin käsile projekti "Angela kodu remontimise"!

Vaene roosike oli oma peenrajupil õite ära kadunud suurte ja tugevate varju:

Seal möllab kasvada üks võrdlemisi sümpaatne päevakübar, püsik. Aga ta ei sobinud enam sinna, ma tahtsin Angela naabriks istutada Westerlandi, kes kannatlikult IKKA VEEL oma potis ootas!

See peenrajupp oli üks osa tollest ringpeenrast, mis ümbritseb õueala. Enamik sellest ringist kaob nüüd küll ära aga see jupp jääb. Teisele poole toda peenrajuppi jääb meie vana õunapuu, mis on oma okstega meile toreda lehtla tekitanud.

Kahjuks ma ei osanud sellest lehtlast head fotot saada. Vot ja planeeritav roosipeenar koos Angela ja Westerlandiga on siis nagu roosiline lehtla sein. Tulevikus muidugi, praegu on nad mõlemad veel üsna väiksed.

Nii et siis päevakübar kolis tarbeaeda ilustama (ta niisama ei saa hakkama, vajab haritud maad) ja Westerland kolis sisse:

Vahe kahe roosipõõsa vahel on üsna pikk, umbes 1,5 meetrit. Ma loodan, et sellest ehk piisab. Niikaua kuni roosid lubavad, pakuvad neile seltsi veel noor pojeng Santa Fe, kaks päevaliiliat, mõned martagonliiliat ja kevadise ilu tarvis nartsissid ja kirgaslilled. Ja paar kivi. Kuna Angela olevat tugesid vajav roosipõõsas, et suured õiekobarad ja peened varred, mõtlesin, et ehk sobib talle toetuda ja lösutada kividel. Oleks ehk ilus.

Asjalik päev oli. Ainult rahul võib olla!

Aiablogijate mõjutustel

13.juuli

Tahes-tahtmata aiablogijad vist mõjutavad üksteist. Ega sellest pole küll miskit halba. Vastupidi! Väga mõnus on ju kogemusi vahetada. Vaat kui peole satuvad kaks naist, mõlemal täpselt sama kleit vai kostüüm seljas, no kas see ei riku tuju? Mine vai peolt minema! Aga kui kahel naisel on täpselt üks ja seesama (noh, näiteks pojeng vai pirnipuu Pepi vai talinelk) aias, siis teeb see vaid rõõmu ja juttu jätkub kauemaks.

Näe, eelmine suvi kirjutas Toompeale talinelkidest. Mul neid omal oli juba pisut: oli enne mind ja ka ema külvas neid. Aga kui Toompeale neid oma blogis näitas, plaanisin neid kohe veel külvata! Ja kui Köögikata oma blogis samuti talinelkidest juttu tegi, kargasin kohe fotokaga õue.

Ja siin nad mul on siis:

selline, millel iga õis on erinev valgest roosani, elas siin aias juba enne mind

Järgmine on samuti põline asukas, tumeroosa

Eriti magus kommiroosa:

Kirju, triibuline:

Selle aasta lemmikroosa, plaanin sealt seemet võtta:

Kah tore roosakirju:

Eriti vinge, roosa servaga:

Valge, õrnroosa täpilise südamikuga:

Tore topeltõieline armsa krussikesega keskel:

Taas topeltõieline, üks uhkemaid, sealt võtaks ka seemet:

Ongi kõik. Kunagi oli teiste seas ka selline valge topeltõieline nagu viimasel fotol aga kahjuks on ta praeguseks kadunud.

Täna sajab vihma ja mitte vähe. Kuna laadal sai ära käidud ja suur kiire on möödas, plaanisin tänaseks valget peenart renoveerida. No vihmaga ei tule midagi välja. Eile sai vaid mehega arutatud peenra piirjooni (klubilise iseloomuga voolikutõmbamise värk) , ikka et kuidas oleks lihtsam niita ja mida teha invasiivsete taimedega. Mul põhiline laiutaja on vaarikas. Algul oli vaid paar taime, ilusad kõrged kaardus varred, sobisid hästi, jäidki sinna. Praegu on suur puhmas, mis muudkui rõõmsalt ajab võsusid. Ega ei raatsi teda praegu kah välja kakkuda. Head suured marjad. Tuleb vist lihtsalt mingi maaalune tõke tekitada. Ja lähemasse naabrusse jätta taimed, mis samamoodi nahhaalse ja vitaalse elustiiliga.

Jajahh aga lõppeks nüüd see vihm.