Taim on kõrge, umbes 1,5 meetrit, minu meelest väga ilus. Ma polegi sihukest varem oma elus kohanud. Hiljem võtan oma taime välimääraja ja vaatan, et kas saan teada, mis ta niisuke on.Teiseks peaks ära mainima ja ühtlasi ka HURRAAAA kisama, et sain lõpule oma tulbisibulate välja kaevamisega. Mul on neid juba nii palju siginenud, et mees ehitas kuuri uued lisa riiulid nende hoidmiseks. Mõned arvavad, et tulbisibulatega tegelemine on suur töö. Ohh, ei ole, minu meelest igastahes mitte. See on pigem nagu mingi mäng. Hobi, nohh! Näiteks pole mul parrot tulpi Orange favourite. Mõtlesin, et ostan ühe segupaki papagoitulpe, et küllap sealt saan. Eelarvamus, et ega segupakis pole muud kui üks Orange ja veel posu musti ja teine siniseid! Tutkit, ei saanud! Sain see-eest palju uusi parroteid, üks imelisem kui teine. Mis nendega siis muud kui ükshaaval pesakonniti purkidesse!
Sügisel panen nad maha suuremate vahedega, õitsema hakkavad siis nimesildid juurde ja saangi kätte mis mul vaja kätte saada on!
Kui ma olin kõik tulbisibulad välja kaevanud, jäi maha üks korralik songermaa. Eriti jube oli see õuepealne peenar, see kolimisele määratud plats. Niimoodi teda ikka jätta ei saanud aga ilus too parandatud tulemus kah pole. Pool peenart täis brokkoli-kapsaid ja talinelki/neitsikummelit, teises pooles alles pisikesed peiulilled ja kressid. Ehk alles vastu sügist saab ilusama näo. Sestap pilti ka praegu ei tee. Arenegu, eks hiljem näha ole.
Aga kuna ammu polnud kas ilma vai töö tõttu aeda saanud, oli rohimise himu suur ja võtsin käsile projekti "Angela kodu remontimise"!
Vaene roosike oli oma peenrajupil õite ära kadunud suurte ja tugevate varju: 
Seal möllab kasvada üks võrdlemisi sümpaatne päevakübar, püsik. Aga ta ei sobinud enam sinna, ma tahtsin Angela naabriks istutada Westerlandi, kes kannatlikult IKKA VEEL oma potis ootas!
See peenrajupp oli üks osa tollest ringpeenrast, mis ümbritseb õueala. Enamik sellest ringist kaob nüüd küll ära aga see jupp jääb. Teisele poole toda peenrajuppi jääb meie vana õunapuu, mis on oma okstega meile toreda lehtla tekitanud.
Kahjuks ma ei osanud sellest lehtlast head fotot saada. Vot ja planeeritav roosipeenar koos Angela ja Westerlandiga on siis nagu roosiline lehtla sein. Tulevikus muidugi, praegu on nad mõlemad veel üsna väiksed.
Nii et siis päevakübar kolis tarbeaeda ilustama (ta niisama ei saa hakkama, vajab haritud maad) ja Westerland kolis sisse:
Vahe kahe roosipõõsa vahel on üsna pikk, umbes 1,5 meetrit. Ma loodan, et sellest ehk piisab. Niikaua kuni roosid lubavad, pakuvad neile seltsi veel noor pojeng Santa Fe, kaks päevaliiliat, mõned martagonliiliat ja kevadise ilu tarvis nartsissid ja kirgaslilled. Ja paar kivi. Kuna Angela olevat tugesid vajav roosipõõsas, et suured õiekobarad ja peened varred, mõtlesin, et ehk sobib talle toetuda ja lösutada kividel. Oleks ehk ilus.
Asjalik päev oli. Ainult rahul võib olla!
4 kommentaari:
Piisab Sul jee! Aga peenar on hea koha peal, annab nii laiemaks kui pikemaks kui käänulisemaks teha:)
Annab jah. Ja see on hea. Ja küllap tulevikus teen kah. Ainuke asi mis muret teeb, on see , et too tõbine Blaze oli seal peenra otsas kah. Siinpool seda kivi. Jätsin selle koha praegu muru alla aga äkki peaks mingit tõrjet tegema igaks juhuks? Või kui kaua seda kohta söötis hoidma peaks?
No kes teab, mis sellel Blazel viga - kas mingi mutukas juure kallal või ei meeldinud muld, nagu ma tähele olen pannud, ei meeldi pojengidele ka natuke hapum maa (või Ca puudus) keeravad ka lehti krussi. Kaevad maa sügavamalt läbi ja tiba puutuhka juurde.
Ma täitsa põnevusega vaatan Su tegemisi :)
Tubli töö!
Veiste südamerohi on see kõrge uustulnuk.
Postita kommentaar