Kui pojengide aeg hakkab lõppema ...

... ja õitsemist alustavad roosid, on aias justkui pisike mõtlemispaus koos lihtsate ja mõnusalt armsate õitega.

Minu aias roosid õitsemisega eriti ei kiirusta. Igal põõsakesel selleks oma põhjus. Esimesel fotol olev Arturi nimeline kollane jäi kevadel koerte kätte. Trambiti võsud kõik maha. Hea, et tal üldse hing sisse jäi ja kosus kenasti, paar nuppugi on. Praegu avastasin, et osasid roose on kimbutamas lehetäid. Tegin neile Fairy leotise dushshi. Tundus, et aitas küll. Pärast pritsimist tuli küll järjekordselt üks päris kobe vihmasadu. Eks ma homme kontrollin, et kuidas on.

Roosi ja pojengipuhmaste vahel tühja ruumi täiteks suskasin kevadel hollandi sibuliiriseid:
Kas pole armas õis?

Aga roos Angela käes on õitsemise esikoht. Ja kummalisel kombel ei ole teda see suvi keegi närinud ega ka lehetäiu pole!
Eriti uhked puhmad on tekitanud ka neitsikummel:
Tema on üks äraütlemata ilusasti sobiv taim aeda, kus kasvab palju tulpe ja pojenge. Ta hakkab domineerima just siis kui tulbid veel vaid lehti kasvatavad aga on ka vara veel neid välja kaevata. Ja täisilu saavutavad ajal, kus enamik st. varasemad pojengid on lõpetanud, õige uhked puhmikud. Väga hästi sobivad pojengide vahele.

Aga praegu õitsevad loomulikult ka kõikvõimalikud nelgid ja...
.... tooni annavad ka kõikvõimalikud suured lehed! Mul hostasid vähe, mul lillepeenras hoopis kapsad! Brokkolid nimelt. Jäi üle, polnud kuhugile panna. Istutasin siis keset lillepeenart (selles peenras, mis nagunii kolimisele pidi minema) ja päris kena on! Justkui peakski nii olema!

Ka kiviktaimla on õites. Ja keerab end tasapisi roosast siniseks sest lavendlid on alustamas.
Kuid pojengide aeg pole päris veel läbi! Minu ilusad valged pojengid on täis nii äraõitsenud õisi kui ka alles avanemata nuppe, nii et seda ilu jätkub õnneks mõneks ajaks veel!

Kellele ilu, kellele lõbu!
Äraõitsenud õied on maas kui valged suled või lumi! Väike Abiline ütleski, et lumelilled! Ja kui vahva on, kui Issi neid peotäitega õhku viskab!
Oi kui vahva!