Kaua tehtud, kaunikene? Pigem sutsu porine.

Et kõik ausalt ära rääkida, peaks ma alustama sellest, et miks mul seda varjupeenart üldse vaja on. Nimelt on üks minu lemmik-taimi kivi-imar. Ma leidsin ta kunagi lapsepõlves Karksi-Nuias ühe kivimüüri pealt. Tookord arvasin, et olen leidnud midagi ülemõistuse haruldast. Mõned aastad tagasi aga avastasin, et seal kivimüüri juures oli tõsist võsahävitustööd tehtud ja koos kõige muuga oli kadunud ka minu kivi-imar. See oli üsna suur pettumus. Ma saan aru küll, et peab ikka muru pügama ja võsa ohjes hoidma aga peab siis koristustööde käigus ka huvitavamaid taimi hävitama?

Ja nii ma muretsesingi kõigepealt omale kivi-imara ja alles siis hakkasin kukalt kratsima, et kuhu ma ta siin siis elutsema panen? Õunapuu all oli tal hea küll kuid kui puu hulka väiksemaks jäi, muutus ka imar pisikeseks. Nüüd, kus ta on juba mõned päevad uues kohas pesitsenud, viskas ta kohe hooga end kolmekordseks pikkuselt.

Aga nüüd kõigest järgemööda!

Alati ei ole koos lastega just kõige lihtsam aiatöid või mis iganes töid teha. Iial ei või teada, millal nad ära tüdinevad ja hoopis mingis x suunas minema purjetavad, tuppa kipuvad jms. See töö aga meeldis neile küll. Esiteks toodi koorem kive. Toomine oli omamoodi tore sündmus ja nende edasi-tagasi tassimine oli ka tore. Eriti tore oli sobiliku kivi otsimine. Väikse Abilise ülesanne oligi valida nende kõige väiksemate ilukivide seast ja sättida neid müüritisele.

Pintseldamisest nad osa küll ei võtnud. Selle töö tegin üksipäini ühel eriti vihmasel päeval. Värv st. puidu immutusvahend on ju mürgine. Nii istuski mees lastega toas vahtides multikaid ja mina vehkisin seenevihmas palke immutada.
Kui padukas algas, tõmbasin palkidele kile peale ja kappasin kah tuppa peitu. Ja nii päev otsa. Edasi-tagasi. Aga töö sai tehtud ja kolm väiksemat ja kolm suuremat palki sai ilusasti immutatud. Ega mulle see värv eriti ei meeldi aga mees lubas, et aja jooksul pidada ta ikka tumedamaks muutuma.

Palkidest tuleb trepp varjupeenrasse. Ja varjupeenar tuleb ise siia:
Vasakul on siis see sirel ja paremal jasmiin. Nende vahele ja sireli taha majaseina äärde kolivad siis kõik mu varjutaimekesed.

Teisel pool jasmiini on siis tühi plats kuni leedrini. Panin spetsiaalselt selle pildi, mis on niitmata kah. Et kontrast oleks paremini näha!
Ja sama koht täna õhtul:
Seal peab veel kõpitsema, ülearused kivid ära vedama, pinnast natuke siledamaks kaevama, peenrapinnast natuke kohati veel läbi kaevama. Aga ma lasen sellel kohal praegu lihtsalt natuke olla, taheneda, hingata. Kui suured kaevetööd, pinnase kobestamised, istutamised ja mulla ja kivide vedu käib vaheldumisi paduvihmadega, on tulemus tegelikult üsna jube. Jube, jube, jube! Porine!

See kõrgpeenar omab praegu nö. ajutise peenra funktsiooni. Algselt planeerisin sinna mingit pinnakatjat põõsast. Kas võnk-pärgenelas Crispa't, Dammeri tuhkpuud või mõnda põõsasmaranit (Manchu) Aga siis avastasin, et juba ammu ootab paremat elupaika bergeenia ja sealsamas saunaakna all kasvab ruuge päevaliilia. No las kasvab edasi, eks ole?!

Nüüd aga varjupeenrast!

Ega ta 100% valmis veel pole. Aga ma ootan seda va tahenemist! Praegu näeb ta väga äratrambitud välja. Aga muidu sai seal suur töö ära tehtud. Ja igaüks oli omamoodi abiks. Kaevati suur auk, põhja tassiti liiva, siis sättisime palgid paika (keskmine läks ikka viltu!) ja kaevasin valmis istutusalad:
Siiapoole tekitasin pisikese kivimüüri, seal elutseb kivi-imar, tema ümber on siis helmikpöörise Ruby bells istikud. Algul oli hosta Hr. Ahse ka seal, kuid kui Väike Poiss teda järjekindlalt juba teist korda välja tõmbas, istutasin ta mujale. Ma loodan, et taim ei "pahandanud", väljanägemine oli tal vintsutustest hoolimata täitsa hea.

Ja siit varjutrepp teiselt poolt:
Seal kasvavad siis edaspidi kullerkupud, sügislilled, kirju nõges (see taim muutus ka hulka ilusamaks kui varju alla sai), sinilillepuhmas, hosta Regal Splendor ja sealt edasi veel martagonliiliad, piibelehed, sõnajalad.

Selline ta siis ongi, mu varjupeenar. Väike aga omamoodi päris tore.