Aga samas ma ka juba kujutlen, et mismoodi järgmisel aastal seal peenra kõrval istume ja kohvetame ja koogitame ja imetleme, et ohh, millised tulbid ja ohh, millised pojengid ja ahhhh, millised roosid. Jah. Ja niimoodi suvi otsa! Nii et eesmärk, EESMÄRK!, vot eesmärk, et milleks meile seda aeda üldse vaja on, see on ka tähtis! Aed asub Eesti keskel, Tartu poolt tulles paremat kätt põldude vahel enne metsa.
laupäev, 26. august 2017
Saagi koristus.
Algas teraviljapeenarde saagi koristus. Kui aus olla, olen mina läbinist ahne inimene ja mulle ei piisa vaid sellest, et ma nüüd tean, milline oder ja milline nisu. Ma tahan praktilist kasu ka saada. Ühest küljest oleks ikkagi tore need terad sealt kätte saada ja teisest küljest tahaks ka natuke ilusat kõrt. Ikka õletööde tarvis, ikka õletööde tarvis! Ilus ju oleks enne jõule lastega natuke õlest mehikesi või kitsekesi meisterdada.
Aga need nisusordid vist ei olnudki ette nähtud pikka ja tugevat kõrt tegema või segas see kummalise kliimaga suvi neid. Nurmkanadest rääkimata.
Sa vaata vaid, kui palju lilli sain sinna nisu vahele tühjadesse aukudesse istutada, mis nurmkanad olid meil nahka pistnud ja tühjaks siblinud.
Varasema kollakasrohelise tikri väheke üleküpsenud marjad - nii magusad, et sulavad käes ära aga oi kui magusad!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
5 kommentaari:
Mis selle viljaprojekti mõte üleüldse oli? Kas vili läheb riigile, nagu õndsal nõukaajal või jääb kasvataja kanadele?
Kuidas on selle ilusa kirjulehelise lille nimi? Silm jäi kohe pikalt pidama tema ilusatel lehtedel.
Eks see rohkem hariduslik projekt oli... aga suured päris viljapõllud on ju ka väga ilusad suuured kõrreliste massistutused ja lillepeenrad. :)
Mõte oli, et levitada/tutvustada Eestis aretatud sorte. Kasvataja kanadele jääb saak. Ja ilus lill on kare päikesesilm Lorraine Sunshine.
Mina olen küll selle projektiga igati rahul. Hulka tarkust sai juurde. Suhelda huvitavate inimestega ja proovida teraviljade kasvatamist. Minu ametis kuluvad sellised taimed ära käsitööks ja tiba terasid tahaks ka saada. Nii et nüüd tuleb viljad ära kuivatada ja siis hakkame reht peksma (vahet pole, et misasja-kusasja - pole õrna aimugi, kuidas seda teha. Mingist raamatust vist kunagi lugesin, et kui vilja vähe, peksti viljavihuga mööda pinki ja terad rabisesid maha. Aga siis muidugi ei jää kõrt järgi.
No üks võimalusi on, et seniks kuni kõrsi vaja läheb, hoia viljakimpe koos peadega dekoratiivelementidena vaasides. Või spiraalkimbuna seotult seisavad nad ka iseseisvalt.
Aga meil on juba tikripõõsad tühjaks söödud.
See viljade projekt oli minu arust ka lihtsalt tore, eriti lastega peredele. Pista õled vaasi jah, küll need terad lõpuks ise välja pudisevad :9
Postita kommentaar