Täitsa pöörane, kui mõelda, et aalujate kokkutulekud on ju tegelikult alguse saanud sisuliselt sellest, et inimestel oli tahtmine aias omaette asjatada. Nüüdseks kogunes meid, aiahulle, kokku koos pereliikmetega 46 taksonit. Kas pole imestust ja imetlust väärt number. Arvestades, et nii mõnigi kahjuks jäi puuduma. Aga ehk järgmine aasta veab paremini. Järgmine aasta kohtume põhjarannikul. Tõotab huvitav tulla.
Aga no tagasi selle aastase kokuka juurde.
Ilus Lõuna-Eesti laineline maastik. Mingil imelikul põhjusel pole mul ühtegi lainetuse fotot - imetlesin niisama.
Öeldud on küll, et aedu ei tohi omavahel võrrelda. No mina kahjuks sellest patust puhas ei ole. Kogu seda ilu seal imetledes tundsin kohe, et meie pere jaoks on see kõikseal liiga suur. Me ei saa siin poole väiksema maja ja hoonetegagi korralikult majandatud. Nii suure apartemendiga jääksime lootusetult hätta.
Aga sellist isiklikku töötuba on mul küll tarvis nagu võõrustaja-proual on. Ma teen ta omale aita ja mitte üks konn ei köhi. Muidu mul on praegu osa tööriistu kuuri all, osa kasvuhoones, osa esikukapis. No ei ole korda siin majas, ei ole. Aga seal oli. Olgu eeskujuks meile kõigile.
Ja mingil imelikul põhjusel ei pildistanud ma ka ogoroodinat. Ju mul kukkus karp lahti, süda jäi seisma ja ajus hakkas see ahv lööktaldrikuid kokku peksma. Pole ammu nii asjalikku ja korralikku ja rikkalikku ogoroodinat näinud. No jälle - eeskujuks meile kõigile. Koju jõudes võtsingi esimesena käsile omaenese ogoroodina vuntsimise. Mingi tundmatu lambaaju käib mulle öösiti sinna vesiheina ja maltsu istutamas.
Tegelikult peaks minusugusel olema kohustuslik iga natukese aja tagant mõnda tublit ja virka aalujat tema aias külastada. Saab aia-pauerit ja mitte vähe.
Sellel fotol on nüüd üks ilus kooslus. Nimed meelest läinud. Tuletame meelde. Sest neid taimi on mul nüüd hädasti vaja.
6 kommentaari:
:D väga tore kokkuvõte
Küll sa oskad hästi öelda !!! :D
Aga selle peenra taimed on vasakult paremale:
Suur tume: kobarpea "Britt Marie Crawfordi" seemik, valge murtudsüda, ees valgekrähmulise lehega iminõges "Hermann's Pride" (õitseb kollaste õitega mais-juunis), taga ratta ees laialehine kellukas, siis minu meelest Tsiililt saadud kurekell (see sini-valge õiega hilisem), mis on selga vajunud Üllelt saadud variegata siniladvale, mille ees kas Tilt saadud pisipööris või Veronikalt kauba peale saadud tiarell, ma päris kindel ei ole, kumb variant.
Edasi paremale tuleb praegu mitteõitsev puhmas kaukaasia kitsekakart, kõrgem kollane õitsemise alustaja on ema aiast toodud mulle tundmatu, kuid lollikindel ja varjutaluv vana taluaialill oleks ise ka huvitav teada saada, mis ta nimi on. Selle ette jääb natuke kaunist kuldkinga (mis ka on juba õtsemise lõpetanud) ning roomav metsvits Aureum või Aurea, mis nii valgusetus kohas kahjuks ei ole eriti aurea. Servapidi paremalt paistab nooruke hosta, mille nime ma ei mäleta, ja päris ette peaks jääma paar kääbushostat, mis on nii väikesed, et pildi pealt pole nähagi, aga võib-olla on vesirott nad ära söönud.
See lambaaju oli küll hästi öeldud. Mul käib keegi killustiku sisse maltsa, vereurmarohtu ja võililli külvamas ja isegi mulda pole neile tõbrastele vaja.
Absoluutselt lahe lugu. Ja tuleval suvel jälle! 😁
vot see sinilatv ja Tii kellukas!! Super ilus!
Kas see kollane kõrgem õitseja ei ole mitte kare päikesesilm?
maurus
Postita kommentaar