kolmapäev, 9. märts 2011

Koera elu. Koeraelu. Koer ja elu.

Et siis jah. Et niimoodi siis. Ei teagi, et mis moodi alustada. Kehvavõitu jutt tuleb, elus juhtub igasugust sest elu on aeg-ajalt väga karm.
Avastasin umbes nädal või tsipa rohkem aega tagasi, et naabri koer (üks neist) luusib meie maja sissesõidutee ääres. Mõtlesin, et mis jama see on, naabrimees ise ju sõitis kuskile mujale elama juba jupp aega tagasi, polnud sealt ei kippu ega kõppu kuulda olnud enam ammu. Aga seal ta luusis, ise nagu luu ja nahk, tagumised jalad võdisemas. Muidu oli ilus suur hundikoer, ilusa näo ja tegumoega, sõbralik ja tore. Luusis seal õnnetu, otsis söömiseks kurat teab mida.
See kole inimene oli omad koerad jätnud omapäi maha! Ja seal nad konutasid ja ootasid truult ja vaikides oma koledat peremeest valvates tema koledat varandust! Siis kui oli meil siin 30- kraadi! Ilma veeta, ilma toiduta!
Eks ma siis muidugi tarisin neile söögipoolist kähku ja kiirelt tuli ka teisi abilisi. Kohalik sotstöötaja tassis mulle paki toiduabi kohale ja nooremale koerale, sellele hundikoerale tuldi ka samal õhtul kohe ühest omakandi talust järele. Sai uue kodu koos heade inimestega.
Aga teise koerakesega on lood teistmoodi. Ta pole just kõige noorem loom enam. Päris vana ka just ei ole. Kui ma olen teda siin nüüd nädala jagu toitnud, on ta päris kõbusaks muutunud. Ikka looma moodi juba, mitte mingi meditsiini instituudi näidis. Sõber on ka, sööb oma kausi tühjaks, siis tuleb, pistab oma nina mulle pihku, tänab. Oijahh.


Sotstöötajaga arutasime seda asja, et kas kutsuda varjupaiga omad koertele järele või ei. Esialgu jäi, et ei. No ikka selle pärast, et ehk leiame niisamagi uued omanikud neile. Või tuleb peremees mõistusele ja võtab vähemalt väiksemagi endaga oma uude koju kaasa.


Kole naabrimees on küll paar korda siin käinud aga koerake konutab endiselt üksi seal hoonete vahel. Kui toitmas olen käinud, pole koer seda nägu olnud ka, et ta ka mujalt oleks mingit sööki saanud.
Endale ma seda koerakest võtta ei saa, mul ju oma koer olemas. Ja naaberkoertena on neil territooriumi piirid rangelt paika pandud. Korra proovisin koera meie majja meelitada, aga see märgistas piiri ära ja pööras oma koledasse koju tagasi.


Nii et jahh. Nii et kui kellegil juhtub oma kodus ja oma südames olema vaba kohake selle, umbes 6 aastase koerapoisi jaoks vaba kohta, olge head, pakkuge talle uut kodu. Nimi on tal Kutt. Ta ei ole paha koer ega hammustaja. Ta on lihtsalt väga üksik. :(
Helistage mulle 55559072, kui väga kaugel pole, võin ise ta autoga ära ka tuua. Muidu on varjupaika minek.

10 kommentaari:

MUHEDIK ütles ...

On ikka igasugu jõletisi maailma loodud. Meil siin järve ääres on suured suvilate piirkonnad ja igal sügisel hulgub siinmail massiliselt neid suvisteks mänguasjadeks võetud hüljatud loomi. Kõiki aga ei saa ju endale võtta. Vast polegi see varjupaik kõige halvem mõte, ehk leiab see kuts endale hoopiski hea peremehe.

isehakanud lillekasvataja ütles ...

No loodame. Ta on selline kena iseloomuga, tagasihoidlik. Tead, OHHHHHHH, kohe, ma nutsin kui ma nad sealt niimoodi leidsin!

KAIRE ütles ...

Tean ,et ta läheb koos peremehega.
Küsis ,et kas minu isa on nõus sõitma.
NB !Täna just kuulsin.

elfriide tramm ütles ...

prsse! lillekasvataja, ma nutsin, kui ma seda siit lugesin...

Anonüümne ütles ...

Kaire. Tjah, olen ka kursis juba. Ai, mulle see ei meeldi tegelikult.
Tramm. Aijehh. Koerte nutused lood ...
Lillekasvataja

Hiline ütles ...

Äh, ei taha kohe kommenteeridagi :(
Loodan, et Kutt saab hea uue kodu, peremehele virutaks aga hea tugeva lõuahaagi - koera sellele küll tagasi ei tohiks anda!

Eve Piibeleht ütles ...

Sellised asjad masendavad mind alati hingepõhjani. On inimesi, kellel koerte pidamine peaks olema seadusega keelatud.
Mu enda koera-kassilimiit on ka paraku täis. Nagunii põen iga kord süümepiinu, kui omad jälle koerahotelli sokutan ja ära sõidan.

Helve ütles ...

on ikka kivist südametega inimesi!
olen omameelest rahumeelne inimene, kuid Sinu naabrimehele ... oi, ma ei tea, mis teeks! munapiiksu! mitu korda järjest!

isehakanud lillekasvataja ütles ...

Tegelikult on ta idioot, nii et munade piiksutamisest on vähe tolku, :D, aga koer nägi täna hommikul täitsa tip-top välja juba ja õhtul rändab selle idioodi tädi kätte. Mitte just ideaalne lahendus aga tädi on siiski asjalik ja kohusetundlik naisterahvas. Vist ...

Ega mina keelaks ka sellistel igasuguse loomapidamise ära. Lähenemiskeel ka lisaks!

Anonüümne ütles ...

Osa inimesi on paraku hoopis INIMLASED! Ise kardaksin sellist koera võtta, sest hülgamine tekitab koerale hingelise trauma. Ta ei pruugi uue perega kohaneda - muutub agressiivseks, ei kuula sõna, võib ka hammustama hakata. Koer on ju oma peremehele truu. Lõpuni! Ja nüüd ma lähen ulguma...
Svea.