Sügisesed potitamised

Praegu on aias päris parasjagu sebimist. Mõnus, et on soojad päikselised ilmad, vihmadega võideldes teha neid sügisesi viimaseid töid on ju igavesti jama. Sel suvel kasvas mul amplipottides 2 taime: valge lobeelia ja see roosa asjandus (allpool pildil), mille nimi on mul meelest läinud. Ega ta vist päris õige amplitaim ju polegi.

Istutasin mõlemad taimed peenrasse tühjaks jäänud kohtadele ja pottidesse omakorda hõbekose ja Mikania Scandensi. Viimane neist pesitses kogu suve meie vann-lillepeenras ja edukalt, kogu vann sai teda täis.
Ûsna palju tuleb see aasta lillepotte tuppa. Ei tea, kas ongi nende kõige jaoks ruumi. Ehk ikka on. Tuppa toomist ootab ka järgmisel pildil olev Mehhiko vanikkuljus. Neljast taimest üks jäi selline niru ja aeglasema kasvuga. Seda oli lihtne potti toppida.

Eile helistasin oma emale ja ta teatas mulle, et ma pidavat juba umbes kahe ja poole kuu pärast jälle ühe lapse saama ja et kuidas mu hemoglobiiniga lood on. No hemoglobiiniga on korras aga see teine jutt!

Ei või olla! Juba jälle! Alles ma sain ühe!

Egas midagi, tuleb siis tuleb. Ja peab vist vähe rahulikumalt seda aias sonkimist ka võtma. Ega niisuguse toreda kõhuga, nagu mul praegu on, polegi eriti lihtne enam neid kükki-püsti harjutusi teha, mis aiatöödel tavaline.

Kus probleem, seal lahendus: ostsin omale uue poti ja teen lillepeenra käepäraselt mugavaks.Niisugune kena kausikujuline pott. Selle ma kasutan tulpide või mõnede muude sibulillede ajatamiseks. Täpselt veel ei tea, teen alles plaane ja kogun neti ja kirjanduse abil tarkust juurde. Et kuidas see ajatamine täpselt käib. Oli vist nii, et potti ja kasta ja siis kaheks-kolmeks kuuks jahedasse. Kunagi, nii mõnedki aastad tagasi ma olen tegelikult ajatamist juba proovinud. Kahjuks ei mäleta sellest suurt midagi. Sain vist ikka sellise ilusa pungaga tulbitaime kätte aga ma vist kinkisin ta siis ära. Nii et lõpptulemusest pole mul isegi mingit mälupilti.
Aga katsetama peab sest asi on huvitav.