Aga samas ma ka juba kujutlen, et mismoodi järgmisel aastal seal peenra kõrval istume ja kohvetame ja koogitame ja imetleme, et ohh, millised tulbid ja ohh, millised pojengid ja ahhhh, millised roosid. Jah. Ja niimoodi suvi otsa! Nii et eesmärk, EESMÄRK!, vot eesmärk, et milleks meile seda aeda üldse vaja on, see on ka tähtis! Aed asub Eesti keskel, Tartu poolt tulles paremat kätt põldude vahel enne metsa.
teisipäev, 16. oktoober 2012
Minu pisike "Suhkrupeedi kasvatamise ja siirupi valmistamise õpetus"-raamatukene ütles, et aeg on vist suhkrupeeti natuke üles kaevata ja esimene laar käima panna.
Kaevasin juurikaid paraja puntra ja teine samapalju jäi veel maasse kah. Eks siis näha ole, kas õnnestub või mitte. Kui siirupi maitse on jama, saab naabrionu hobune need juurikad omale.
Juurikad ma pesen, koorin, viilutan ja hakin nii peeneks kui vähegi viitsin.
Siis panen potti, kallan kuuma vee peale ja hautan neid niimoodi nõrgal kuumusel.
Hijem kurnan ja keedan/aurutan vägeval kuumusel kuni siirup pakseneb, st on nagu siirupi moodi. :)
Ega need juurikad näevad naljakad välja.
Maitselt suht maitsetud kui närida.
Aga kui niisama limpsida puhast juurejuppi, on magus küll. Kohe täitsa magus, mina seal mingit peeti küll ei tunne olevat.
Igaks juhuks korjasin viimased astelpajud ka kokku, äkki saaks neid lisades peedisiirupi maitset parandada, mis iganes ta siis poleks ...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
8 kommentaari:
Suhkrukriiside ajal lapsepõlves tegi ema suhkrupeedisiirupiga piparkooke, siis tundusid head küll. Hiljem aga olen ka mina suhkrupeedi kasvatamise ja siirupistamise ise läbi teinud, isegi küpsiseid tegin, kuid maitse oli vilets mu meelest. Mingi õrn mineviku taasesituse tunne ikka tekkis. Võib-olla ei olnud just parima sordi peediseemned, mis kätte sain. Jään huviga Sinu muljeid ootama.
lapsepõlv meenub mullegi. Mul ema ikka alati kasvatanud, viimased aastad poolsuhkrupeeti loomadele. Ent siirupitegu nähtud ja kogetud ja mingi neelatus kohe käis... justkui oleks taastundmas seda lõhna ja maitset.
Ootan samuti muljeid!
Kuumutades tuleb suhkrupeedist mõru siirup, mida kutsuti peeditõrvaks. Minu lapsepõlves (tegin ka vahel veel oma lastele mõned liitrid) leotati purustatud (peeneks hakitud) peet ikka külmas vees päev- kaks, aegajalt segades, siis kurnati paks välja ja vedelik kuumutati (aurutati vedelikku välja) siirupiks tasasel tulel, et ei tekiks kõrbenud karamelli maitset. Väga nämma, pea mingit vahet selle ga, mis tänapäeval poest saada.
Mirjam
This sounds like an interesting experiment with the sugar beets. I haven't known anyone to try it themselves at home, and I will be interested to see how it works for you.
ah nii, mirjam. No teise satsu teeks siis äkki niimoodi
Põnev! :)
Minu vanaema tegi ka peedisiirupit, aga ema sellega hakkama ei saanud - nii et mullegi seostub suhkrupeedikeemia varajase lapsep6lvega:)
Kui rohkem seemet vaja, siis v6iks ju ise hakata seemet kasvatama, valides selleks magusaimad isendid.
On jah p6nev:)
(miks mitte seda 8komaiustuse vms tootenimetusega myyma hakata)
Oh, ma millegipärast eile nagu ei märganud seda, et Sa neid veel koorid, meil küll ei kooritud, pesti harjaga ja kindlasti ka need peened juured lõigu likku, koore all ja neis juurekestes on pea sama palju suhkurt kui ülejäänus massis.
Postita kommentaar