Kaks sõna peedist ja ülejäänud tubakast (leitud nostalgia ootamatust kohast)

 Suhkrupeeditaimed kasvavad nii et mühiseb. Aga niimoodi: mühisedes kasvama peab ta kuni oktoobrini, alles siis saabub järgmine etapp, mil nendega midagi teha saab. Sõbralik taim, et see asi just niimoodi käib. Suvel kõiguta jalga ja imetle suve, ning kui oktoobris esimesed jahedused platsi astuvad, hakkad ahju ääres keetma ja kuumutama. Sobib igati.
Praegu on mets, niit ja maanteeääred igasugu õitsvaist koera- ja hunditubakaist ilusad kollased. Minu leopardikirju hunditubakas näitab ka oma näo ära :) Mulle ta täitsa meeldib. Kuiva kasvukoha taim. Kiviktaimla moodi peenardesse sobib hästi.

Sirvisin oma tarka raamatukest tubakast ja sain sealt käsu kätte, et aeg kontrollida oma tubakaid. Õues kasvavad tubakad on nirud, muidu ilusad ja tugevad aga maru väikesed veel. Kontrollisin siis oma kasvuhoonesse jäänud isendeid:

Ma ausalt öeldes ei tea, et kas ma viitsin seda janti kõike kaasa teha, mida ehtsa tubaku tootmine ette näeb. See on paras mäsu ja pikaajaline protsess. Aga eks ma seni teen kuni viitsin ...
Korjasin paar lehte ka, jätsin nad päevakeseks niisama kasvukasse tuulduma (raamat käseb nii). Lehed on ilusad, ükski tigu pole neid näppimas käinud. Nuusutasin ka. Muidu lihtsalt rohelise lehe lõhn aga pisut tubakune tõesti. Selline mahe, igati meeldiv õrn tubakalõhn, mitte see, mille järgi tänapäeva sigaretid ja suitsetajad lõhnavad/haisevad vaid meenutab nostalgiliselt 35 aastat tagasi nuusutatud omaenese Papa piibutubakat. Oli selline, paberpakendis lahtine tubakupuru ... piibutubakas. Ma ise olin tollal 5-aastane, nii et praktiline kogemus puudub ... :) aga lõhn tuli meelde kui oma tubakataime lehte nuuskisin ...