Minu blogimised on nüüd pisut järjekorras sassi läinud, aga no mis sa hing teed, aega pole enam. Ega seda vaba aega enne ei saagi kui remontimised on selleks aastaks lõpetatud. Ei teagi, mis see hullem on, elada remontimata jubeda välimusega elamises või hoopis keset remonti, juuksed pidevalt mingit koristamiste liiva ja kivipuru täis. Mõlemad variandid on närvesöövad. Hea on, et enne remonti käisime akusid laadimas ja külastasime Haapsalu linna. Pole seal kunagi varem käinud, nii polnud nõudmised kõrged ja kolasime niisama.
Lossivaremetes muidugi.
Seal avastasin huvitava taime hoopis ootamatust kohast:
Kõik see müür oli täis
Lehtede järgi oleks nagu aedruut aga õied hoopis teistmoodi, õhtul aega saan, siis üritan tuvastada. Mul omal on küll ilusat kivimüüri vaid kahe meetri laiuselt ja ühe meetri kõrguselt ja see koht on juba sõnajalgadele bronnitud, nii et koju seda taime ma tarida ei saanudki. Hakka või müüri ehitama, ausõna!
Mere ääres käisime ka loomulikult.
Ja linna peal
Ilus linn on. Armas selline. Pisut unisevõitu aga see just ongi lahe. Kollaste ninasarvikute linn,
if you`ll know what I mean! Seal ülemisel pildil roosas majas asub mu lemmik-kohvik. Lemmik-kohvik koos lemmik-kookidega üleüldse üle kogu eestimaa. Nii head vaarikarulli beseekatte ja mandlilaastudega pole ma kuskil mujal saanud!!!!
Tegimegi plaanid maha, et kindlasti läheme järgmine aasta sinna linna natukeseks logelema. Sööme aga Müüriääre kohvikus end 10 kilo raskemaks ja pärast tshillime koos lastega rannaäärsetes parkides ja platsidel. Niikaua kuni kõht tühjaks läheb, siis läheme jälle sinna kohvikusse ja kõik hakkab otsast peale.
Jutt otsas. Vot seda viimast müüri vaata hoolega. Seal tshillivad tuvid. Kummaline nähtus. Nad väga suure hoolega nokkisid sealt müüri küljest midagi. Vett? Liiva? Lupja?
8 kommentaari:
Usun, et see vapper müüritaim on kollane lõokannus (corydalis lutea). Müüri talle tingimata vaja ei ole, peaks mujalgi kasvama.
Ma ei ole vist su blogi varem kommenteerinud, olgu siis nüüd kõigepealt tagantjärele sünnipäevasoovid. Su reibas ellusuhtumine võlub ja su aiablogi on mõnus lugeda. Su lapitööd ei ole mitte lihtsalt usina käsitöölise toodang vaid nad on kõik nagu elus, stiilsed, oma iseloomu ja hingega asi-olendid. Tubli oled!
Aitähh kiitmise ja info eest!
Müüriääre koogid on ekstraklass. Muide, sama head koogid on veel Epp-Maria galerii kohvikus Karja ja Kalda tn nurgal ning suvehooajal ka Kuursaalis.
Mina olen tulihingeline kondiitrikunsti austaja (ükskõik,kus väljas söön, ei suuda kunagi loobuda ka selle koha koogi maitsmisest (väga tagasihoidlikult väljendudes!), kuid ilma igasuguse tagasihoidlikkuseta tunnistan, et Haapsalus neis kolmes kohas ongi Eesti kõige paremad koogid. Kuid ka Eesti parimad pagaritooted on meitel: Teele kohvikus Metsa tänaval, ja ainult väike kraad allpool on Rondo kohvik Posti tn ääres.
Muide, ainult Viinis olen saanud samaväärset napoleonikooki, kui tehakse väikeses La Cafe kohvikus Posti tänaval kultuurimaja kõrval.
See Müüriääre kohvik on tõesti üks super koht, mõnus miljöö ja oh need maiused! Sõbrants pidas kevadel seal oma sünnipäeva, küll siis sai seal istutud ja maiustatud, pärast oli jama - no ei mahtunud rohkem, kuid oleks ju ikka veel ja veel tahtnud! On seal minulgi oma lemmik... ehh, tekitasid mu's nüüd kontrollimatu Pavlovi refleksi, eks mine nüüd magama, padi pärast kõik märg... :)
Seal müüripragudes peitsid end ehk ka putukad külma eest. Aga puguliiva on kõigile linnukestele vaja, niiet vast ka seda need tuvid jahtisid.
Mina pole ka Haapsallu väga kaua jõudnud ja mingi kuraditosin aastat tagasi käisin mingis kohvikus ka, aga ei mäleta sellest käigust midagi. Hakka või ise ka nüüd sinna sättima, ajasite suu vett jooksma nagu Nodsulgi.
Kui nüüd järgmisel aastal ilmad vähegi normaalsed on, siis on meil järgmisel aastal kavas just mitmepäevane Lääne-Eesti tuur. Tee peale peaks ka palju aedu jääma:) Ja mõtle kui hea, et teel niruks jäänud inimestele kõik koogikohad üles loetud on:D
Ilus reis paistis olevat ning see punane barett on ka nagu lill pildi peal.
müüriääre on tuntud oma headuses (kuigim, tuleb tunnistada, viimase pooleteise-kahe aastaga veidi alla käinud). see-eest on seal nüüd aga ka epp-maria galerii (kohe mõnisada meetrit linna poole), kus valik siiani parem. tasub võib-olla mainida, et menüü on mõlemas anni arro koostatud.
eesti parim napoleon tehakse aga endiselt bonaparte'is :)
AGA! kas te ilon wiklandi majas ei käinudki?!?! see tasub kavasse võtta ka siis, kui ilma lasteta minna. üks ääretult mõnus, armas ja hea koht.
Postita kommentaar