Ülevaade möödunud hooajast. Nii palju, kui seda üldse oligi.

Sügis on jõudnud ka meie õuele. Oli seda suve nüüd või ei olnud? Sügis tuli kuidagi järsku. Äkki oli õues sügise lõhn, puud pildusid lehti ja ilma sooja jopeta õue enam pole tark minna. Esimene öökülmgi on juba ära olnud.

Õieilu ikka jagub veel. Sügisastrid alles alustavad ja suvised ilutsejad - päevakübarad pole veel lõpetanud.

Ega sel hooajal aiatööde jaoks eriti aega ei olnud. Samas peab tõdema, et sai nii mõndagi siiski tehtud. Näiteks needsamad sügislilled said ometi omale õige koha kasvamiseks. Olin neid juba mitu aastat kriitilise pilguga vaadanud ja isegi tahtnud neid aiast välja visata. Aga no ei saa ju. Liiga ilusad. Liiga sügisesed. Liiga lemmikud. Ja mulle meeldivad isegi nende suured varasuvised lehed.
Leidsin neile koha kivimüüritise ees. Muid sbullilli seal nagunii kasvatada ei saa, närilised pistavad kinni. Rohtsed taimed aga lasevad ka muu umbrohu kivide vahele. Nii et ideaalne lahendus.

Sai natuke vaeva nähtud ja enamikul pojengidel pealsed maha lõigatud. See aasta on nii palju seda va hahkhallituse märke pojengide klehtedel. Puhmad puha mustad.  Lõikasin lehed ja kui aega saan, pillun tuhka kah. Kuna pojengide suured lehepuntrad on kadunud, on peenrad justkui tühja täis. Ainult üks roos veel näitab oma kuldehteid:

Ta on see aasta pisike, sest kevadel istutasime ta ümber. Sel aastal oli kindel plaan ju rohida ja istutusalasid kompaktsemaks st väiksemaks muuta. Osaliselt see isegi õnnestus.

Valgesse aiaossa jõudsin ma vähem, suuremat tähelepanu said peenrad, mis rohkem maja ümber ja silma all. Suve algul korrastatud lilletünn tunneb end hästi ja taimed on mu moodustise omaks võtnud.

Valges aiaosas sai pigem päästetöid tehtud. Eelmine aasta ei pääsenud sinna ju üldse - sipelgaid, neid va kuklaseid oli ju kõik see plats seal täis. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et sipelgad esialgu juhivad 2-1. Pesad sai kevadel ära veetud, viimastele sai mürki pandud aga juba on näha kaht uut pesapisikest kerkimas. Sindrid. Aga taga-aed on elukatest puhas praegu, õnnestus isegi uutelt sordipuudelt 1 uus PLOOM!!! saada. Ai, see oli magus.
Päästetööd nägid välja sellised, et kaevasin tähtsamaid taimi välja ja istutasin mujale. Nii on nagu lihtsam renoveerida. Praegu õitsevad seal hullutavalt lursslilled, sügisastrid ja variegata päevaliilia, mis on minust pikem. Oli tegu, et sellist fotot temast saada:

Mis veel? Ahh et kuidas saaki ka sai? No kuidas külvad - nõnda lõikad. Kuna ma peale rohelise salati midagi nagu ei külvanud, saimegi saagiks see aasta peamisel supirohelisi asju. Noh ja pisut herneid, kaks miniatuurset kõrvitsat ja palju-palju viinamarju. Kurgisaak oli 0 ja tomatisaak 10. Absurdne, kurkidel ma ei saanud isegi taimi, mis me saagist räägime. Aga viinamarju oli tõepoolest nii palju, et Zilgadest sai mahla aurutatud. Maitse oli nii ja naa, värv naljakas lilla ja järelmaitse kuidagi peedine. Otsus - edaspidi jäävad Zilgad ikkagi söömise marjadeks. Nii on nad maitsvamad. Kuigi seda rüübet võis vabalt nimetada alkoholivabaks veiniks, jättis sellise mulje oma värvi ja konsistentsiga

 Minu aiaprojektidest veel nii palju, et kunagi ammu istutatud erinevate põõsaste värviline rida on ilus ja täidab ilusasti oma eesmärki. Kõige ilusam on vist nendest põõsastest Cornus Alba Spaethii. 
Ka tiigi ääres sai natuke korda loodud. Muidu oli väga sassi kasvanud seal kõik.

Ja üks pisike sellesuvine projektike sai ka vist korda. Istutasin oma mängulossi müüriaukudesse erinevaid kivirikke. Kobarkivirik igatahes võttis ühe augu müüris omaks ja tunneb end seal väga hästi - tegi karja pojukesi. Eks näha ole, kuidas nad seal talvituvad.
Natuke sai kivirikke ka juurde hamsterdatud - nad mul ju muidu suured lemmikud. Ei tea kohe, mis mõnes taimes on sellist, et nagu tõmbab kohe.

Uued ja vanad kivirikud:

Varjukivirik (2008 , Aiasõbrast) kasvab aias kolmes kohas: plaatani all tiigitrepi kõrval, valges peenras nelkide kasvukohas ja Hoganase peenra lilletünnis.
Linnakivirik (2013, Tallinnast, mingist suvalisest kortermaja peenrast Mustamäe kandist) väga ilus roosa udupeen õitseja, lehekodarikud puntidena justkui pisikesed põõsakesed
Kobarkivirik (2008, Aiasõbrast ja 2015 Aalujate kokkutulekult) Kasvab tiigi kõrval paekivipuruhunniku otsas ja see Aalujate käest saadu on esialgu Hoganases viljakas mullas
Kobarkivirik Rio (2015, Aiasõbrast) kasvab Hoganase peenra liivases osas
Saxifraga Grisebachii (2015 R.Terase käest) elutseb/tegutseb muidu Kreeka ja Albaania mäestikes, nii et võib suht külmaõrn olla. Terasel olla juba paar-kolm aastat kasvanud probleemideta.
Saxifraga Marginata (2015, Terase käest)
A very variable species, but its extreme forms are linked by intermediates. These forms have often been given varietal status. All grow on limestone and do best with shade. S.m. var.marginata has large rosettes, 1.5-2.5cm in diameter, very open with wide spathulate leaves 8-12mm long. Flowering stems 6-14cm high bearing five to nine pure white, wide open flowers with 8-12mm long petals. A robust and rewarding variety from the southern Apennines of Italy. Var. horyi from Greece in the Peleponnese is sometimes considered distinct having shorter leaves and flower stems. Var. rocheliana is more compact with 5-10mm long, slightly recurving oblong-spathulate leaves, shorter flowering stems and slightly smaller flowers. 'Purpurea' has a markedly purple calyx, the unopened buds being distinctly purple-red but the flowers open white. Throughout the Balkans. Var.coriophylla has its leaves arranged in the rosette in a columnar manner, each 5-7mm long and spathulate. Flowering stems 4-7cm long bearing three to five white flowers with petals 7-11mm long. Yugoslavia. Var. karadzicensis is very compact with small, somewhat columnar rosettes, leaves green, 2-2.5mm long, broadly-oblong and blunt pointed with a single terminal pore (a few leaves may show three). Flowering stems 2-3cm tall bearing one to two white flowers, petals 8-10mm long. Yugoslavian Macedonia, near Skopje. Various other forms and cultivars occur in the literature amongst which are: Var. bubakii (totally glabrous inflorescence), 'Balkan', 'Intermedia', 'Jaroslav Horny', 'Major', 'Minor', 'Milica' and 'Popelka'.
Kogu see sinine jutt on nüüd siit http://encyclopaedia.alpinegardensociety.net/ kopitud.

Saxifraga Burseriana "Seissera" (2015, http://www.alpine-plants.eu) kasvukoht mängulossi rõdul
Densely cushion-forming, the rosettes composed of lanceolate, subulate, strongly apiculate, glaucous leaves 5-12mm long. Flowering stems 2-6cm tall, normally carrying large, solitary, handsome white flowers up to 3cm in diameter. Widely spread over the eastern limestone Alps and exhibiting very considerable variation. Var. major (syn. var. tridentata and var. magna) is a large growing form said to come from near the town of Trento in the Dolomites. Occasionally it has two rather than one flower on its 6cm high pinkish stems. Var. burseriana (syn. var. minor) is the higher alpine form with more congested rosettes, shorter flowering stems and smaller flowers. 'Brookside' and 'Gloria' have been specially selected for their large and finely shaped flowers. They are allied to the var. major. 'Crenata' has large flowers with crenately edged petals. Other named cultivars are:'Cordata', 'Crenulata', 'Falstaff, 'Ganymede', 'Grandiflora', 'Snowdon' and 'John Tomlinson'.
Saxifraga callosa var. lantosena (2015, alpine-plants.eu)
Forms spreading mats of silvery encrusted rosettes of linear-spathulate leaves, thickened and recurved at the tips and varying considerably in both length and width according to locality of occurrence. Botanically two subspecies have been made, subsp.callosa from the Alps and Apennines, leaves 2.5-9cm long and 2.5-6mm wide and subsp. catalaunica from north-eastern Spain and southern France with leaves 1.5-3cm long and 4-6mm wide. Within this geographical range, forms between these extremes have been collected and given varietal names. The following are most often encountered in horticultural literature: 'Albertii'; a large and spreading form which is probably a hybrid with S.cotyledon or S. longifolia. Var. australis; a fine form occurring in central and southern Italy with leaves up to 8cm long and 5-9mm at the tip, narrowing below. Produces 30cm long, low arching and densely flowered one-sided wands of pure white flowers. Var.lantoscana; a fine form from the Maritime Alps botanically now amalgamated with var. australis but tending to have shorter, blunter, spathulate leaves and good inflorescences 20-25cm long. Var. billardii; a form from the south-western Alps and northern Apennines with long, narrow hairless leaves and smooth inflorescences up to 50cm long. This is the typical northern form of the taxonomists' subsp. callosa of which var. australis is the typical southern form.
Saxifraga x portae (2015, alpine-plants.eu)

Toakivirik ehk ...
Hosti või Kopti kivirik (2014, Võhma Juurikalt, vist Valgeanso pk-st)
Ümaralehine kivirik (2012, Tartu?) kasvab valges aiaosas, poolvarjus, ei ole nõudlik ega pirtsakas