Mina ja metsaloomad ja -linnud

Jätkame siis oma jutuga sealt kuhu pooleli jäime.

 Ennustasin külma ja ta tuligi. Päris naljakas on olnud see vahepealne aeg. Inimesed, kes minu blogi loevad, muudkui küsisid mu käest, et no kas jääb ka kauaks see külm vai tuleb sula varsti, tuleb ka lund juurde? Justkui oleks ma ekspert ilmatundja. Aga ei ole kahjuks. Tean vaid mõningaid looduse märguandeid. Näiteks kevadisi öökülmi oletan, et oskan nende tulemisi ära tunda, samuti seda, et kas pilvisel päeval on vihma oodata vai ei. Ja kui metsarahvas on vastavas tujus, on nad lahked mind teavitama suurematest külmadest, mis talviti tulekul. Nimelt on meil metsades üks metsaolevus (ja neid on loomulikult mitu), kes muidu elab üsna inimpelglikku elu sügavas metsalaanes, kuid enne suuremaid külmasi tuleb metsast välja majade ligi ja rabeleb ja rapsib seal siis põõsastes. Kellest siis jutt? Leevikesest! Nimelt kunagi ammu, kui alles siia maale olin kolinud, rääkis mulle keegi(ei mäleta kahjuks, et kes?), et leevikesed tulevad enne suuri külmasid alati kambakesi majade juurde. Muidu on aga ikka metsalaane linnud ja naljalt neid kuskil inimasustuste lähedal ei näe nagu näiteks varblasi vai kajakaid. Tookord sellele eriti tähelepanu ei pööranud, sest nad küll ennustasid tookord edukalt külma aga oli talvine aeg ja talvel ju peabki külm olema! Teine kord oli aga palju tähendusrikkam! Oli juba ilus-ilus kevad. Puud juba ajasid pungi, lumikellukad õitsesid, igati suure ja sooja kevade tunne oli juba. No ja juhtusin tookord neid linde jälle kodumaja lähedal nägema. Ja mõtlesin, et näe! vale puha, ei tea need linnud midagi! Ma ise ei teadnud hoopis! Paar päeva ja krõbe külm koos paksu lumega oli platsis tagasi. Pärast seda ma nendes lindudes enam ei kahtle. Ja ma pole kordagi petta saanud. 

Inimene on küll üks vägev värk, ta oskab kohvi keeta ja arvutiga klõbistada aga ilmas on asju, millest tal pole õrna aimugi. Ja siis on mõtekas aru saada, millest räägib sulle üks sulepundar, kes vabalt sulle pihku ära mahuks.

Ilus on elada looduse keskel. Ei ole autode müra (kui just omaenese abikaasa jälle autoga lillepeenrasse pole sisse sõitnud ja seal kinni jäänud), ei liigset sagimist. Hommikul aknast välja vaadates võid hoopis metskitsi näha!

Tulid mu kapsaid sööma! Neid on kaks seal liivakasti varikatuse taga!

No kas pole vahva, ahh? Pildid tulid üllatavalt head, arvestades, et zoomisin ja pildistasin läbi aknaklaasi.

Enne kui kapsast hakkas sööma, vaatas jupp aega maja poole, eks kahtlustasid koeri. Aga õnneks meie peni norskas diivanil ja ma sain rahus pilte teha.Selline ilus nägu.Selline vaatepilt tasub nii mõndagi.

Ja kui täna linnast tulime, kohtasime vot niisukest looma:Punakuuemees oli naabri heinamaal hiirejahil. Ka tema ei pahandanud, et auto ta läheduses seisma jäi ja laskis end ilusasti pildistada. Nägin ka ära kuidas rebane hiirt püüdis. Seisis, seisis vaikselt ühe koha peal põrnitsedes enda ette maha. Ja siis äkki PARTSTI nagu koer käppadega PATSAKI  lumme ja ninapidi kah samasse. Vist ei saanud kätte või neelas kohe alla. Igal juhul leidis reps, et pole sügavat mõtet enam seal lagedal passida ja hakkas rahuliku sammuga metsa poole minema.Ja niimoodi tasapisi ikka kaitsva metsa poolePaar uudistavat üleõlapilku veel meie poole ...
ja läinud ta oligi.

Tal omad asjad ajada.