esmaspäev, 12. oktoober 2009

Väike söögipaus lobamise vahele

Kui ma ei eksi, sajab meil lörtsi praegu.
Panen siia kirja viimase aja marineerimised, seda inffi on mul järgmine aasta jälle vaja.


Mõnda aega tagasi sai õel külas käidud. Sain sealt pirne ja arooniaid ja see on hea, sest meie pirnipuu on alles pisike ja kolm arooniat on pisemadki. Sai neid siis sisse tehtud. Nõnna nagu kunagi põhikoolis töpa tunnis õppisin. Et keetsin siirupi,
seal sees palju suhkrut,
üks kaneelikoort,
kolm-neli nelki.
Purki ja valmis! Korraks keerasin tagurpidi, vaatasin, et kuskilt miskit ei immitseks, öö otsa vannilina all soojas ja siis sahvrisse. (See viimane on Vanaema käest õpitud. Koolis kuumutati neid purke veel. Mina seda ei tee. No ei viitsi.)

Vot. A see aasta jäi pisut siirupit üle. Ja ma tegin ühe katse. Katse tulemus oli nii hea (kuigi vajab pisut täiustamist) , et väärib siia ka üles kribamist.
Too aeg oli mul parasjagu kurgipeenra koristus käsil. Sain sealt selle lõpukorjamise käigus kausitäie pisikesi kurke. Kõige väiksemad nagu naisterahva väike sõrm, väiksemadki veel.
Panin nad siis purki,
lisaks natuke tillivarsi,
mustsõstralehti,
üks küüneke küüslauku,
kaks pisikest tshillipiprakest,
ja tollesse siirupisse (koored ja nelgid muidugi korjasin välja) lisasin tsipa soola,
loorberit
ja piprateri ja vürtsiteri.
Keetsin, eemaldasin tulelt, lisasin törtsu äädikat
Kallasin siirupise marinaadi kurkidele peale
Lasin paar päeva seista jahedas ruumis
JUBE HEA asi kukkus välja.
Ainus viga ehk see, et suuremad kurgid ei jäänud nii krõmpsud kui väiksemad.

Ja veel üks asi! Tollesse punasesse potti, pooltäis seenemarinaadi, tuleb panna 2 spl äädikat. See aasta panin 3. Palju sai.

Kommentaare ei ole: