Vaese mehe lillekast

Nii.

Jutt jäi pooleli selle juures, et mina olen üks igavene koi ja ei raatsi oma kopkaid kokku koguda, et kastitäit eerikaid osta.

Ja üks pärastlõuna oli nagu tellitult soe ja mõnus, nii et suundusimegi metsa, täpsemini: rabasse.

Meie kodunt mitte just väga kaugel asub raba. Huvitav koht aga sageli me seal just ei käi, sest sissesõiduteel on puu ees ja inimesele keelusiltki välja pandud. Ju siis ei tohi. Aga me ei läinud sinna laamendama, nii et sealtmaalt, kus algasid juba suured turbaväljad, keerasime meie metsaserva.

See on üks ilus koht.

Ja nende vanade turbakaevandamisest jäänud kraavide vahel on palju hääd ja toredat. Seal kasvavad sinikad, seened ja pohlad. Pohli oli praegugi küll, kuigi külmanäpistatud marju. Lapsed korjasidki neid. Kui nad nägid, et mina marjade asemel hoopis igasugu taimi vaatan ja valin, hakkasid nemadki oma ämbrikesse igasugu puulehti, kõrsi ja oksakesi koguma. Vägeva saagi said igal juhul.

Seal kasvas päris palju igasugu huvitavaid samblaid ja samblikke aga neid ma loomulikult ei korjanud.

Aga nad olid ilusad.

Vahvad olid ka need kõrrelised-pussakad, pokud?

Tore jalutuskäik oli. Mees muidugi ei hoolinud kõiksugu kõrtest ja vartest, tema sai ühe poti jagu seeni.

Tagasiteel meil vedas! Tee peal lombis pidas luikede seltskond mkhm valimiskoosolekut. Kahjuks ei õnnestunud head fotot saada.

Neil oli omavahel palju juttu ja seletamist. Kui eemale lendasid, ühe kaugema lombi juurde, kus siis algas elav arutelu! Muudkui ajasid end jalgele püsti ja vehkisid tiibadega. Alles hiljem jõudis mulle kohale, et oleksin pidanud filmima.

Ilus.

Ja päev läks ses mõttes kah korda, et leidsin sealt kraavikallastel igasugu rohelist ja mitte-rohelist kraami oma lillekasti ja -tünni.

Tünnisisu pole esialgu mõtet kaugemalt pildistada. Taust on esialgu sama roheline kui tünngi.

Eks ootame lume ära. Tünni tõin ka ühe poku ja veel mingid vee-äärsed kõrrelised, need siis selleks, et miskit üle tünni serva ka tolkneks nagu ripptaim.

Kasti panin kanarbikku, natuke pohlavarsi, paar pisikest mändi ja mingid hästi vahvad kõrrelised jälle. Vist piipheinad mingid. A võib-olla pole ka. Siis ma vaatasin seda suht madalat ja läbinisti rohelist kompositsiooni ja mõtlesin, et ikka värvi on vaja. Et ikka peaks mõne eerika tooma. Punase st. roosa. Ja nii kui ma nondele värvidele mõtlesin, kohe meenus! Oh ma tola! Mul on ju miskit sobivat ja punast! Kukehari!

Murdsingi siis kukeharja puhmaist paar oksakest ja suskisin lillekasti. Väga ok tuli välja.

Siin siis nüüd pilk lähemalt, et nood kihvtid kõrrelised kah näha oleks.

Vat nii. Lillekast on valmis ja kopkad jäid ka taskusse alles. Iseasi kui meid nüüd vangi ei panda. Et metsaröövlid või nii.

Aga ilus päev oli ikkagi