Pistikud, viinamarjad, priimulad, tulbid jt

Roheline värv pidi nagu rahustav olema ... aga kui ma möödunud reedel, peale viimast õppesessi, koju jõudsin ja oma püsikupeenrate naadimerd nägin... no see küll rahustav polnud. Köögiviljapeenrad olid ilusad kui nõelasilmast tulnud, sest minu äraolekul oli ämm nende eest hoolitsenud. Püsikupeenrasse aga olin tal soovitanud mitte minna, sest kust tema teab, kus mul möödunudaastased pistikud on ja kus mitte. Praegusega näeb neist enamik ju üsna ebamäärane välja. Aga pean rõõmuga nentima, et mingi koguse uusi taimi ma sealt ikka saan. Põnev, et mis sealt siis tuleb. Aga lugema neid tibusid hakkan alles sügisel, mitte varem.
Viinamarjadega on tänavu samuti lootust äratav seisukord. Kasvuhoone Aljoshenkin ja Muscat Blue on õiekobara-algeid täis. Eelmine aasta hangitud Zilga ja Hassanskii loovad lehti (õues, kõige soojema seina juures ja sinna mahuks parajalt mingi sort veel.

Mis puutub priimulaisse, siis neid tuleks müüa nagu sigarette: kaasas hoiatav silt, et võivad sõltuvust tekitada. Imetlesin siin kevadel oma esimesi priimulaid, tänavu on nad eriti hoos ja hästi paljunenud, ja tekkis kindel idee, et mul on neid juurde vaja. Ja mitte ühte-kahte, vaid palju-palju! Ja möödunud vihmane aasta on neile hästi mõjunud, nad on kõvasti paljunenud ja õitsesid uhkemalt kui iial varem.
Mis puutub tulpidesse, siis nendele möödunud suvi küll kasuks ei tulnud. Neid on hulka vähem kui on olnud varasematel aastatel. Eriti nadi on seis looduslike tulpidega. Väga üksikud esinejad see aasta. Õnneks on küll kõik sordid alles ... See-eest on sügislillede ja valgetel koberhüatrsintide seas justkui plahvatus käinud: need on õige uhkelt paljunenud.

Hää küll, mis ma lobisen. Praegu hea ilm, eile tuli korralik sahmakas vihma, maa on pehme, kerge on kaevata.