Eks neid on mul veel aga pilte pole, et eksponeerida.
Ma olen ses suhtes kehva kollektsionäär, et mul on terve posu tulpe, mida ma hoolega hoian ja sussutan aga millede nimesid ma ei tea. Enamik neist nimetutest sain omale koos aiaga 13 aastat tagasi. Osade nimesid annab välja peilida, osade nimed jäävadki saladuseks.
PS. Eile sattusin kogemata telekast seda va "Õnne 13" sarja vaatama. Hea seriaal, ainus eesti seriaalidest, mis hea on, muideks, mu meelest. Aga ma olen tänu lastele telekast nii võõrdunud, et ega ilma filmita, mis paksult tulpe täis, mind teleka ette ei saa. See aed seal, kus võtted toimusid, oli vist Teet Kallase aed. Kindlalt ei tea aga oletatavasti. Jube ilus oli. Pärast öö otsa mõtlesin nende tulbipeenarde peale seal seriaalis. Minul nii palju sorte küll ei ole. Aga tahaks. Tahaks-tahaks-tahaks. Tahaks, et mul oleks üüratu palju raha, siis taoks selle kõik omale aeda sisse. Miljon. Ei tea, äkki jääks väheks?
:)
Ma siin üldse olen mõelnud, et mis aednikud me sellised üldse oleme. Palju on blogidest ja foorumitest lugeda, et näe, muudkui ostsin jälle midagi. Et muudkui ostan ja ostan. Ma ise ka muidugi. Ka see sügis hankisin jälle uusi sibulaid ja ma tunnen, et sellest on vähe. Veel on vaja! Mis see siis on? Aednik ühendatud shoppaja? Poodlev aiapidaja? Hää küll, uusi sorte on ikka vaja. Huvitav on, ei jää üksluiseks. Aga kas ikka nii palju? Et mis siis nagu aias see tähtsam moment on?
Ja see pole kellelegi vast saladuseks, et aednikud võivad oma taimede tarimisega ühest riigist teise paksu pahandust teha (Kõige eredam näide on Sosnovski karuputk)
Nojahh, ja need haigused, mida taimedega edasi-tagasi taritakse kuna ei raatsita haiget taime ära hävitada? (Tulpide puhul vast kõige hullem on see viiruslik kirjuõielisus)
Äkki peaks omale ühe sangpommi selle käe külge riputama mis liiga kergelt karmanist raha kipub välja ajama kui mingeid sibulaid juhtun nägema.
Filosoofiat aednikele pühapäeva hommikukohvi kõrvale.
Jajaa.
PS.: see viimane jutt polnud mõeldud neile, kes mulle mingeid sibulaid tahavad pakkuda/ müüa. Ma siin niisama... natukene ... see läheb üle...
8 kommentaari:
Läheb üle jah ;)
muhhahaa
irwww
Kusjuures ma ka terve see aasta samasuguste probleemide üle juurelnud. Et nagu miks ja milleks ja mille nimel. Ja kui aus olla, siis ainuke põhjendus, mille ma olen suutnud enda jaoks nö välja mõelda, on see: aga mulle ju meeldib :DD. Aga ma olen üldse siuke eriline loll vist. Tüüpiline naine shoppab poodides- ostab endale kosmeetikat ja hilpe kokku, mina shoppan ka poes - aga mitte nö tarbekaupade või hilbupoes. Minu lemmikud on igatsugu aiakeskused jne. Kui mulle valida antaks kas mingi uus riidehilp või mõni eksootiline püsik - siis arvake ise kuhupoole mu kaalukauss kaldub. Mees irvitab, et kui vahin poes mõnda paarisajakroonist riideeset ja põlgan selle kalliks, siis pool tundi hiljem võin silmapilgutamata käia välja pea 1000 eeku mingi pussaka eest ja ise veel maru õnnelik. Õnneks see masu värk on asjadele mingidki piirid ette tõmmanud - aga ega see ei takista ju igatsugu uusi asukaid mu aeda vallutamast - on ju veel ka vahetused jne.
Ehh kukkusin siis lobama - aga tegelikult ma juba ammu tahtsin selle teema oma blogis üles tõsta - las ta siis olla siin :DD
Kas sul neid metsikuid kollaseid tulpe on? Neid võin sulle kevadel organiseerida - praegu vist ei leiaks kuskilt üles - ainult et nad paljunevad metsiku kiirusega.
Neid mul on. Tulipa silvestris ehk metstulp. Täiesti olemas!
Füsioloogid-psühholoogid-psühhiaatrid seletaksid seda nähtust väga proosaliselt. Tegemist on erinevate ajuosade, mis toodavad nn heaoluhormoone üle- või alafunktsioonidega:DDDD
Shoppamisega siin nüüd küll pole mingit seost. Praegu on jah, kõiksugu aianduskeskused ja müüginurgad, ka e-ärid, kust võid osta või tellida, mis pähe tuleb.
Paarkümmend aastat tagasi ju midagi seesugust polnud. Aga alati olid olemas kõiksugu taimekollektsionäärid ja ka aretusaiandid. Ja me sõitsime ju tuhandeid kilomeetreid oma ihaldusobjektide järele. Ja oleks siis alati juurika või sibula saanud. Olid jube õnnelik, kui said pistoksa, veidi seemneid vms, taimi ikka ka muidugi. Ja kui midagi erilist kätte said, siis nunnutasid, poputasid, silitasid, katsid ja ootasid hingevärinaga - milline on esimene õis või pung, kas ja kuidas juurdus, kuidas talvitus ja kuidas areneb ja paljuneb. Ükski shoppaja ei jookse keset talve ise peaaegu paljalt mingit oma lemmikut katma või päästma paduvihmast.
See, mis aednikuga toimub, on ikka väga emotsionaalne värk (keemia:DDD) nagu igasugune muude asjade kogumine. See, kuidas keegi teda nüüd defineerib, hmmm... aga mis on õnn?.. ja armastus?. Kogujal on need asjad ju kõik koos. Uudishimu - milline üks või teine asi välja näeb. Teadmisjanu - uurid ju oma lemmiku kohta maksimaalset teavet- tingimused, aretaja, aretusaasta, looduslikud kasvukohad. Loovus - kuhu ja kuidas istutada, ilus ümbrus endale ja perele. Osa- ja ühekssaamine loodusest ja loodusega.
Kus siin siis see shoppamine? Ja eriti veel siis kui need su lemmikud mõnikord ise su juurde tee leiavad.
Sõltuvushäire, mis ei lähe üle, vaid süveneb:DDD ja mida pole tarviski defineerida. Hea kiiks, mis teeb su õnnelikuks. Armastus, mis sunnib looma.
Üks väheseid tegevusi, kuhu võid kaasata terve pere. Ja vist ainuke, mis ei tee kadedaks. Sa ju jagad hea meelega? Margid ja mündid peidetakse seifi.
Minule meeldis ikka väga see hiina vansõna, mille leidsin Aarne Kähri raamatust "Aedniku aastaring": Kui tahad olla õnnelik ühe tunni, joo end purju. Kui tahad olla õnnelik ühe päeva, abiellu. Kui tahad olla õnnelik kogu elu, raja endale aed.
:o)))
Hahaaa! Nii tore oli seda lugeda:)
Mu terava keelega eksabikaasa diagnoosib seda järgmiselt- "prioriteedid ei ole paigas". Ühesõnaga, kui sa ei osale stockmanni hulludel päevadel ja teistel aasta "suursündmustel", vaid hoopis sõidad linna teise otsa, et mitte öelda eesti teise otsa, et koju tuua mingi taim- siis on sinuga pahasti. Ja minuga. Ja paljude teistega, aga õnneks me ise seda ei tunne, eksole:)
Mulle meeldis väga Muhediku võrdlus müntide-markide kollektsioneerimisega!
Postita kommentaar