Minu ehitused ja külvid

Lubasin küll, et niipea sellest trepp-peenrast enam ei jutusta, aga ma olen oma tegemistega seal nii rahul, et natuke peab ikka kana kombel kaagutama:

KAA KAA esimene istutusala (külviala) on valmis!

 On ikka mahukas töö, see maapinna ümberkujundamine! Ma olen nagu mr. Monk. Sorteerin maapinda. Muld ühte kohta, mättad teise, umbrohujuured ja vanad oksad kolmandasse, kivid ilusasti ritta ja neljandasse kohta.

Õnneks on mul ka abilisi. Mees kooris mulle eile mätast maast ja taris kive kohale. Poiss ehk hakkab täna neid vanu õunapuuoksi purustama. Siis jääb mulle rohkem aega kive müüri laduda. See nii aeganõudev töö.

Esimesed asukad on ürdipeenrasse külvatud/ istutatud: 

palderjan,

sidrunmeliss,

petersell,

till,

kummel,

Ja lõhnav sibul "Pikantne"

 Allium odorum

Mitmeaastane ja talvekindel taim. Keskvalmiv sort (tõusmetest valmimiseni kulub 55-60 päeva). Lehed pikkusega 30-35 cm ja laiusega 0,9-1,1 cm. Lõikama hakkavad teisel aastal (2-3 korda hooaja jooksul). Viljakus (1-kordne) 1,3-1,5 kg/m2. Viljakus (mitmekordne) 2,7 kg/m2. Pakendis 0,3 g. 

Kirjeldus: arvatavasti võeti talisibul kasutusele Hiinas ja sealt levis Jaapanisse, kus sai üleüldiseks lemmikuks. Looduses võib talisibulat kohata Mongoolia mägedes, kesk-aasias, Altais, lääne ja ida siberi lõunaosas. Kasvavad nad keskmäestiku kivistel nõlvadel, päikesepaistelistel kohtadel ja mägiojades, mis kuivavad suvel. See on soojustarmastav taim, mis hakkab kevadel arenema peale püsiva soojuse saabumist. Samal ajal on sibul talvekindel ja talub kuni -45 oC pakast ka õhukese lumekihi all.

Ravi ja maitseomadused. Talisibul on kui roheline kultuur väga populaarne Koreas, Indias, Nepaalis, Taimaal ja Filipiinidel. Toiduks kasutatakse pealseid ja õisi aga fütoteraapias kasutatakse kogu taime. Vanas India, Hiina ja Tiibeti meditsiinis kasutatakse seda sibulat üleväsimuse, depressiooni, vitamiinipuuduse puhul. Samuti kasutati seda kosumiseks peale rasket haigust.

Sibula vars peab olema õrn ja mahlane, tumerohelist värvi. Jaapanis eelistatakse kergelt küüslaugulõhnalist sibulavart. Hiinas kasvatatakse ka heledamavärvilist sibulat. Selleks varjutatakse põllul kasvav sibul roomattide või tumeda paberiga.

Talisibulat kasutatakse värskelt kuna töödeldes kaotab ta 80% vitamiin C sisaldusest. Ta mahlakad lehed kaotavad kiiresti oma värskuse ja vitamiinisisalduse. Neid võib säilitada paar päeva 0-2 oC juures.

Juba väike kogus rohelist sibulat annab tagasi söögiisu, suurendab seedenõre teket, mis aitab paremini organismil omastada toitu. Rohelised lehed sisaldavad kuni 3% suhkrut, rikkalikult C vitamiini, karotiini, mineraalsoolasid, eriti kaaliumsoola ja rauda, vitamiini B1 ja B2. Kulinaarias kasutatakse toidu kaunistamiseks, salatites, erinevates kastmetes, samuti segasalatites koos teiste köögiviljade, muna, kala ja teiste meresaadustega.

Tänu oma tumerohelisele, lopsakale lehestikule ja ažuursetele korvõisikutele aromaatsete, valgete tähekujulistele õitega, on talisibul väga kaunis. Sellepärast kasvatatakse teda ka kui dekoratiivtaime ja õisikuid kasutatakse kimpudes. Kui dekoratiivtaime, kasvatatakse teda miksbordüürides, rühmana murus, madalakasvulisi ka alpinaariumis. Samuti on ta hea meetaim. Mesi ei omanda ei sibula lõhna ega maitset. 

PS.: (see oli nüüd kopeeritud seemnemaailma lehelt)