Ma p u h k a n nii kõvasti kui ma vähegi jaksan

Kõigepealt me puhkasime natuke Karksi-Nuia lähistel. Nostalgia ja imehea järv! Koos pehme liiva, sooja järvevee ja mõnusa olemisega.

Linnaplatsil olid tublid punujad teinud kolm looma: ämbliku, siili ja kilpkonna. Kõik olid lahedad. Kahjuks ei taibanud ämblikku pildistada, lahe elukas.

 Kohustuslik palverännak jätkus Maimu koopaga.
Kaevusime seal kõik punase pehme liiva sisse. Lapsed olid nõus sinna elama jääma.

Tagasiteel astusime läbi Risttee talu aiast (link).
Väga suur ja ilus aed. Ja muudkui käid ja käid mööda aeda ja otsa ta ei saa.

Pärnu rannas sai kah ära käidud. Kõigepealt saime küll paraja ehmatuse/üllatuse osaliseks. Sõitsime üsna Läti piiri poole, no mis rannad seal olidki? Reiu, Krapi, Kabli? Erm, erm!! Sõitsime ühte rannaossa sisse, maksime viisakalt 3.20 selle lusti eest ja lusti me saime! Sihukest kinupilti pole meie silmad varem näinud. Inimesed tahtsivad kõik ju koos oma autoga kõrvuti rannatada. See tähendas seda, et alates ranna-metsapiirist seisid autod vist küll neljas rivis, ausõna! Me oleksime nagu Tallinna kesklinna parklasse sattunud! Arusaadav, palavad ilmad, eks kõik tahavad ju randa, aga miks just nii? Tihedalt olid autod pargitud, nende vahele olid pigistatud telgid ja toolid-lauakesed, inimesed sebisid seal nagu laat või sipelgapesa. Üritasime mehega (mõlemil arvatagi üsna juhmid näod peas - sõitsime ju omast arust loodusesse) sulanduda ja sotsialiseeruda ja leppida olukorraga aga ei suutnud. No kuidas ma olen seal oma lastega, kui ühed lõhuvad tantsu, teine parandab autot, mingi kamp on maani juua täis ja mingid noored üritavad laulu- ja tantsupidu korralda. Ahh ei, panime sealt minema.
Kummaline küll aga kõigest kilomeetrike eemal oli ranna lähedal täiesti tühi parkla, kuhu jätsime auto ja telkisime sealt nii 50 meetrit eemal. Vaikuses ja omaette. Algul olime natuke paanikas, et äkki see mingi keeluala, et miks nii tühi??? aga ei olnud midagi. Kontrollisime. Ei olnud ka eramaa. Aga loodus oli selline, et autoga kõrvuti ei saanud metsa all olla. Hahahhhaaa. Saime omale jupikese paradiisi. Vaatasime eemalt, kuidas inimesed kõrvalrannas trügisid ja nügisid üksteist. Nomaitea. Küünarnukitunne?
Aga meil oli mõnus. Lahe. Super. Ideaalne puhkus. Palju päikest ja meri soe nagu supp.

Mina olin pool aega muidugi käpuli maas ja uurisin kohalikku floorat. Faunat ei uurinud, sest need üritasid mind vägisi ära süüa.

Aga seal rannas kasvas üks imearmas pisike valgete õitega lilleke. Huvitav selle poolest, et kohati jääb ta tõenäoliselt vee alla ja näeb siis igati veetaime moodi välja. No vee all ta neid õisi ei tee. Kui kuival on, siis teeb. 

Kive uurisin ka. Otsisin kalliskive. Leidsin kah. Uskuge või ärge uskuge aga leidsin!

Vees ujumas ja kaldal, teki peal siruli, arbuusilõik näpu vahel. Tahad, loed pilvi, tahad, jääd magama. Hea puhkus, väga hea.