Vihmaseks läks ...

Alustuseks küsiks, et mis taim see roosade õitega on? Tundub, et kas püsik või isekülvaja, muud ei tea temast midagi.

Nädalavahetuse algul püstitatud eesmärkidest sai täidetud vaid 3 ja pool. Tillipundar sai kuivama riputatud, põõsaste ümber sai riisutud, vanker sai parandatud ja mättad sai ära veetud. No siis ma tegingi vea. Nimelt vaatasin seda kohta mis mätaste alt välja tuli ja mõtlesin, et seda kohta tuleks kasta, muru oli mättahunniku all na kiduma hakanud, puha kollaseks läinud selle paari päevaga. Aga ise kastma ei hakanud, kõndisin muid asju ajama. Nojah. Ma olen ammu tähele pannud, et pean oma soovimistega ettevaatlik olema. Eks varsti pärast mu soovi hakkaski sadama, sajab siiamaani ja tõenäoliselt sajab õhtuni välja. Ok, las sajab. Kes teab, milleks hea.

Aga enne vihma küpsetasime koogi, pakkisime korvi koos teki ja mahlapudeliga ja asusime naabriproua aeda teele piknikule. 

Ikka üsna sügiseseks kisub, teate. Pihlakad juba täitsa punased.

Kohale jõudes avastasime kahjuks, et naabriproua oli läinud mujale mingeid puid laduma ja ma jäin oma aiaekskursioonist ilma. Kahju, seal oleks palju olnud huvitavat üle küsida. Vaatasime siis niisama tema vesiroose:

Ja maaroose:

Nojah aga siis hakkaski juba tibutama tasapisi kuni padukani välja. Tüdruk pani rattaga kiiresti kodu poole ja meie poisiga kõmpisime teki all talle järele.
Ehk antakse veel ikka ilusaid ilmu, saan oma ekskursiooni hiljem kätte. :) Ega see pole niisama aed. See on vist see aed, kust mina omal ajal selle va iluaianduse-pisiku nakkuse sain. Ega minust mingit spets-aednikku pole ju saanud aga mõni asi ikka õnnestub ka! Järgmine pilt ja ülejärgmine ka on pühendatud Maurusele:

Sa vaata kui toredaks on see Sinu käest saadud ülane läinud! Ja oi kuidas ta vindus ega tahtnud kuidagi kasvama hakata. Vist kaks aastat oli selline kahtlane, no et kas läheb välja või ei. Ja on tore kaaslane mu Siberiale.

Valgest peenrast ka kaks sõna. Kuna sain ju uusi valgeid õitsejaid, olen seal palju siblinud ja renoveerinud ja parandanud aga ikkagi näeb see koht välja nagu mingi hukkaläinud katsepeenar. Enamjaolt. Paar kohta muutub juba huvitavamaks ka ja pakub isegi vähe esteetilisemat vaatepilti. Kreegipuu trepist kirjutan mõni teine kord, see pikem jutt. Praegu rõõmustan niisama ühe õnnestunud koosluse peale: lursslill Brunette purpursed säbrulised lehed, siberi iirise Ballerina Dance rohelised graatsilised "mõõgad" ja kipslille valge õiepudi.
Lahe kooslus. Peaasi, et ma neid jälle liiga üksteisele lähedale pole istutanud.

PS.: Milda! Kas see valge elulõng eelistab absoluutset päikesepaistet või lepib ta varjulisemate kohtadega ka? Kuidas elulõngad turbasegusesse mulda suhtuvad? Ja kui kõrgeks ta kasvada tahab? Ma polegi teda veel maha istutanud, kardan valesse kohta panna.

Veel 1 PS.: Keegi unustas kokkutulemisel minu juurde valge taldriku, kes? Kui Tii, siis saan septembris tagasi tuua.