kopisin aialeht.ee lehelt:
Kuningosmunda on aiasõnajalgade hulgas üks võimsamaid, soodsates tingimustes võib ta kasvada kuni kahe meetri kõrguseks.
Osmundad (Osmunda) on sõnajalamaailma vanimad esindajad, nende jälgi on leitud koguni 200 miljoni aasta vanustes Triiase ajastu kivististes Antarktikas. Nendest kaugetest aegadest meieni jõudnud “vanaaegsed” sõnajalad on erinevad, võrreldes “noorematega”.
Tuntumad osmunda liigid on kaneelosmunda (O. cinnamomea), Claytoni osmunda (O. claytoniana) ja kuningosmunda ehk kuningasõnajalg (O. regalis). Kaks esimest kasvavad looduslikult Ida-Aasias ja Ameerika mandril, kuningosmunda on aga kosmopoliit, keda võib kohata nii karmis Arktikas kui ka soojas subtroopikas. Ta kasvab ka Euroopas, Poola ja Lõuna-Rootsi on meile lähimad paigad, kus teda looduses leidub.
Kuningosmunda armastab niiskeid rannikupiirkondi. Aias leidke talle koht tiigi kaldale, kus on mõnusalt niiske, isegi liigniiske. Sobiv pinnas on happeline ja toitaineterikas. Tavaliselt kasvab kuningosmunda 60–180 cm kõrguseks, soodsates tingimustes võib lehtrina kasvav puhmik ulatuda aga kuni kahe meetri kõrguseni.
Helerohelised liitlehed on suvehaljad. Lehtede ülaossa võivad tekkida omapärased värvilisi eoseid kasvatavad moodustised, mis meenutavad õisi. Noored “õied” on suve hakul valkjasroosad, edaspidi tõmbuvad roheliseks. Siis on eosed valmis. Sügiseks muutuvad eosed pruuniks, siis nad enam ei idane.
Kuningosmunda on ükskõikne temperatuuride suhtes, ta talub hästi nii külma kui ka kuuma ja kasvab võrdselt hästi nii varjus kui päikese käes. Külmemal lumevaesel talvel vajab ta meil siiski katet. Väga niiskel pinnasel saab osmunda kasvada tänu oma tugevale, peaaegu nagu traatjale juurestikule.
Osmunda paljundamine on omaette keerukas ettevõtmine. Idanemisvõimelised on vaid rohelised eosed, need tuleb külvata ühe nädala jooksul pärast valmimist. Eosed valmivad maist juunini. Noored taimed arenevad aeglaselt, õiget kasvuaega jääb seetõttu ainult paar kuud. Istutamiskõlblike taimede saamiseks kulub vähemalt neli aastat.
Osmunda noori võrseid kasutatakse Korea ja Jaapani köögis söögiks, nende maitse meenutab sparglit. Juurtest ja risoomist tehakse kiudu, mida lisatakse orhideede jt epifüüttaimede kasvusubstraadile. Slaavi mütoloogias arvatakse, et osmundal on võime võita deemoneid ja et ta aitab aru saada puude keelest.
Kuningosmunda on pikaealine aiasõnajalg. Ta on igati väärikas suhtluspartner nii tõsisele aiandushuvilisele kui ka algajale aednikule. See uhke sõnajalg kasvab hästi ka potis, talveaias võib ta krunti istutada. Kuningosmundat on kerge kasvatada, kui järgite vaid kasvunõudeid.
aiasober.ee lehelt:
Epimeedium
Epimeedium (Epimedium)
44 liigiga igihaljaste kuni heitlehiste risoomtaimede perekond kukerpuuliste (Berberidaceae) sugukonnast, mis looduslikult kasvavad peamiselt Ida-Aasias ja Vahemere maades. Taimede kõrgus olenevalt liigist ja sordist ulatub 20...40 cm, istutusvahekauguseks soovitatakse ca 30 cm. Epimeedium on lehtdekoratiivne taim, jääb samale kasvukohale paljudeks aastateks. On üks parimaid varju- ja pinnakattetaimi. Mõned sordid on talihaljaste lehtedega. Vanad lehed on soovitav tagasi lõigata varakevadel. Paljundada juurepuhma jagamisega sügisel või küpsete seemnetega. Epimeediumid eelistavad kasvamiseks poolvarjulist kuni varjulist, külmade tuulte eest kaitstud viljaka ning parasniiske pinnasega kasvukohta. Taluvad hästi suurte puude lähedust ning kui on kasvukohal jõudnud korralikult juurduda, siis on nad ka põuale üsna vastupidavad.
calmia.ee lehelt:
Epimeediumid on väga pikaealised püsikud. Armastavad parajalt niisket, viljakat pinnast. Eelistavad poolvarjulist kasvukohta. Mida rohkem päikest, seda niiskem peaks olema muld. Nad on hinnatud taimedeks kerge varjuga puudealusele alale. Kahjuks küll sügavas varjus ei õitse nad rikkalikult. Ühena vähestest püsikutest on nad nõus kasvama ka kuiva mullaga varjualal. Puude juurtest läbikasvanud muld ei ole neile probleemiks. Nad on väga leplikud, aga kui nad saaksid valida, siis oleks eelistuseks pisut happeline parasniiske pinnas.
LUMEROOS
Armastatud, pikaealine püsik. Talle meeldib parajalt niiske, viljakas pinnas. Ka südasuvel, kui puhmiku moodustavad vaid rohelised lehed, ei maksa lasta pinnast totaalselt läbi kuivada. Lumeroos armastab kergelt aluselise pinnasega kasvukohta. Juhuks, kui kahtlustad, et muld sinu lumerooside kasvukohas on pisut hapuvõitu, on aiaproffidel välja pakutud üks väike nipp. Nimelt torkavad nad kord aastas lumeroosi juurte vahele jupi koolikriiti - ikka seda, millega vanasti tahvlile kirjutati. Kokkupressitud kriit laguneb aeglaselt ja ei põhjusta liiga kiiret pH muutust. Lumeroos eelistab poolvarju. Ei talu seisvat vett, madalamal kohal on õigem istutada kiviktaimla esimesele astangule. Suured lehed on kas igihaljad või talvehaljad. Kevadeks on talvehaljaste lehtede ressurss ammendunud ja sul on kaks valikut - 1. kas eemaldada vanad lehed enne, kui õievarred pikaks on sirutunud või 2. Lasta lumeroosil rahulikult avada oma kaunid õied vanadest lehtedest moodustunud foonil (tekib terav kontrast). Aegunud lehed tuleks siiski välja lõigata enne, kui uued lehed lahti rulluvad. Tarviliku toitainete hulga tagamiseks tuleks taimede vahed sügisel katta kõdusõnnikukihiga. Lumeroose tuleks kaitsta tigude eest. Nende õied kalduvad üsna kergesti, eriti vihmaga, maadligi ja on limustele kergeks saagiks. Lumeroosid väärivad oma nime - nad on ilusad püsikud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar